kavalus siin mängus.”
Camalo raputas pead. “See ei loe. Siin karistatakse kõiki. On õnneasi saada kergemat või raskemat karistust või jääda ellu. Donar olgu tunnistajaks, sa oleksid pidanud saama oma osa. Vannun, see on nii. Räägi nüüd, miks on see nii?”
Ballimar vajus mõttesse – tõepoolest, ta oli kakelnud nagu teised, vahest vihasemaltki, ent teda ei puututud. Ja korraga meenus talle öine retk mööda Arelate tänavaid, mis olid täis rahvarämpsu ja pööblit ja mis lõppes veidra kohtumisega ühes insulas. Kuid dominus oli keelanud sellest kellelegi vesta ja Ballimar oli lubanud vaikida… Ballimar ei tahtnud riskida dominus’e heasoovlikkuse kaotamisega, sest kõiki tema tegemisi roomlaste orjuses juhtis üks suur ja varjatud eesmärk – naasta põhja, et hukata edeling Wulfgar, neimata Kimbrungide soole osaks saanud alanduste ja kaotuste eest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.