itle>Justinile, ilma kelleta ei oleks minu Ameerikat
SAATEKS
Aasta 2008 oli ajalooline: maailma majandus murdus ja muutus. Ka minul tuli tol aastal läbi proovida ja üle sõnastada mitmed väärtushinnangud.
Suure osa aastast veetsin ma Ameerikas. Lapse ristimispidu, mehega konverentsireisidel kaasaskäimine, suguvõsa suurpulm, ajalooliste presidendivalimiste vaatlemine, sealsamas hoopis hädaliste eesti soost illegaalide ellu sattumine… Tormieelse vaikuse tunnetamine ja siis sügisel suure tormi pealtnägemine otse majanduskriisi epitsentri lähistel. Kõike kokku jagub täpselt üheks raamatuks, mis vaatleb meie elu ühe aasta jooksul: pahaendelisest detsembrist 2007 kuni ajaloolise novembrini 2008. Raamatu pealkiri on „Kriis” – kõlab ehk pahasti, aga eks ole just kriis see, millest kasvavad uued algused.
Tänaseks on meie pere elu mõneti lihtsam, sest mitu valikut on tehtud. Elame Kesk-Eesti väikelinnas Waldorfkogukonnas. Üks siinse raamatu tähtsatest pereliikmetest – televiisor – enam meie peres ei ela. Aga ma ei kahetse midagi raamatus kirjeldatust: mul on õnnestunud puutuda ja kogeda maailma ka teiselt, tarbijamaailma poolelt.
„Kas sa armastad Ameerikat?” on mult küsitud.
Just tänu Ameerikast saadud julgusele ja sirgeselgsusele saan ma seda maad kritiseerida. Kas see paradoksaalne lause saab olla ka armastusavalduse eest, jäägu teie otsustada.
DETSEMBER
2007
TAGAAIA VARJUD
Istun päikest täis tagaõuel ja imbun Ameerikasse.
Hetked möödunud ööpäevast on siinsamas, olen ühekorraga Euroopas, Atlandi kohal ja siin. Kadunud on aja ja koha tunnetus, pole veel suuri muresid ja paineid, on vaid tänulik segadus. Tegime ära, jäime ellu. Jõudsime oma Eesti-elu kapslist siia, pikale saarele New Yorgi lähistele, külla teise kapslisse, kus meid ootab uus reaalsus. Mu laste vanaema ja vanaisa elu.
Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid.
Hetk Varssavi lennujaamast, USAsse suunduvast koridorist. Väärikas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud, ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on valgustusmasinas. Ja ikka midagi piiksub. Mees laseb end läbi otsida, pöörab ringi, tõstab käsi ja jalgu, lastes oma jäsemeid kombata. Silmad ikka kauguses. Justkui teda polekski siin. Millele ta mõtleb, kuhu ta end kujutab?
See kõik meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea küll. Me ju siiski säilitame kõige selle juures oma sisemise väärikuse. Me harjume kõigega, mida ümbruskond meilt nõuab. Ja me kõik ju teame, et „lendamine pärast 9/11 pole see, mis varem”, nagu öeldakse. Vahel tundub mulle, et nendel protseduuridel on hoopis teine mõte, mitte pommide leidmine pesust. See on just nagu alandamismäng, kus meid rituaalselt allutatakse suure süsteemi osadeks.
Kolmeaastane Marta asub hooga ka sukkpükse ära võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka püksid! Temale on see tõesti vaid mäng.
Ohkan, Atlandi kohal, ja vaatan pilvi. Just siin kusagil ripub mu pärisolemus: ma ei kuulu õigupoolest ei Eestisse ega ka Ameerikasse, ja samasugune ei üks ega teine on mu mees Justin. Me oleme kaugenenud sellest, kus me sündisime, oleme võtnud omaks palju pisiasju teisest kultuurist. Just kusagil siin saavad meie pärisolemused kokku, globaalse küla kohal lennates, juurtest eemal, oma kahele elule kaugelt alla vaadates. Kuhu me edasi läheme? Kas jäämegi üle suure vee pendeldama, kuniks ressursse jätkub? Või toimub valik: kes kelle endale saab, kas Eesti ameeriklase või Ameerika eestlase?
Pilvi vaadates saan järsku aru, et niimoodi ei saagi küsida. Globaalses külas ei saa ükski maa kedagi päriselt endale, me kõik hõljume kusagil siin…
„See on lennukimõte, millest hiljem maa peal enam aru ei saa!” naerab Justin, kui üritan enda äratundmist talle sõnastada.
Vaatan tulederägastikku meie all: New York, mis kasvab iga hetkega suuremaks. 20 miljonit hinge, kes kõik tahavad ju vaid parimat. Maabume. Musitan mehevanemaid ja olen rõõmus laste rõõmu pärast.
Edasi istun autos ja vaatan, kuidas mu tütarde silmad suunduvad teleriekraanile. Tunnen taas, et suur osa minust on mu oma lastest ja abikaasast võõrandunud, nemad on ameeriklaste mugavustega harjunud, aga minus tekitavad need asjad teravat rahutust. Ja süüd: esiteks kogu mõtleva maailma ees sellepärast, et me oleme selle haiglaselt raiskava kogukonna osa, ja teiseks tunnen end mehevanemate ees pahasti sellepärast, et ma „ei oska olla tänulik”.
Mõte läheb autos tukkudes kaugele Indiasse. Mu elu seitse aastat tagasi seal maal ei olnud sugugi lihtne: viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, räämas maastik… Aga sellest hoolimata olin ma rahul, sest ma tundsin, et olen õigel teel.
Sellest peale, kui Indiast ära tulin, olen tahtnud sinna rajale tagasi saada. Mis see rada täpselt on, ma ei tea, aga tean, et see on seotud asjade maailmast loobumisega, õigemini selle harvendamisega. Ent Ameerikas tuleb asju ja nendega kaasnevat süütunnet aina juurde.
Jõuame autoga sama eeslinnamaja ette, kuhu tulin esimest korda külla kuus aastat tagasi. Samamoodi enne jõule sõidutati mind lennujaamast siia majja ja samamoodi imestasin autoaknast välja vaadates, kui tohutult palju on siinsete majade ümber, kohal ja eesaedades jõulutulesid. Nad on suutnud pimeduse tappa, mõtlesin ma, ja see tegi mind kuidagi rahutuks.
Ka meie maja on täna ehitud nagu ikka, ja esimene korrus särab täisvalguses. Need vaidlused on meil ammu ära peetud: tean, et üksi kodus oleva koera jaoks jäetakse alumisel korrusel alati tuled sisse.
Kõnnime tuppa, lapsed süles. Fikseerin üllatunult, et toas ei põle mitte ainult tuled, vaid käib ka telekas. On järelikult kogu see aeg käinud, kui Justini vanemad kodust ära olid – nad pidid lahkuma lennujaama poole umbes viis tundi tagasi.
„Oi, miks telekas sees on?”
„Koera jaoks! Tal on depressioon ja me ei taha teda üksi jätta, las vaatab telekat.”
„Koera jaoks käib telekas?”
Taas tekib see kummaline flirtiv toon, millega siinne suguvõsa mind kohtleb ja millega mina neile vastan. Sest kuidagi peame siin üksteisega hakkama saama. Justin leidis selle hullu ja see hull on ju ka nende armastatud lapselaste ema. Aga hull ei lase kohe üldse normaalselt elada, ikka leiab midagi kritiseerida, targutada ja küsida.
„Haa, telekas koera jaoks, see on sul vist päris hea lause uue raamatu jaoks!” ütlevad nad.
„Ja ongi!” vastan ma. Kõik. Ma ei hakka ütlema, et küllap on teie koer depressioonis, sest temaga ei kõnnita piisavalt. Ma ju tean, kuidas päevast päeva lükatakse edasi temaga jalutamiskohta sõitmist.
Järsku tundub see koer mulle sümbolina. Armas valgelokiline Hannah. Ta on üks neist paljudest, kelles kasvab nukrus. Samamoodi elavad sajad miljonid nii-öelda heaoluühiskonna liikmed, üritades ligi hiilivat depressiooni peletada suuremate söögiportsjonitega, kogu aeg käiva teleriga ja kenasti valgustatud majadega. 150 miljonit lääneühiskonna inimest olevat praegu depressiooni haigestunud, lugesin ma hiljuti – seda on rohkem kui eales varem. On tuvastatud, et selle haiguse ja telekavaatamise vahel valitseb tihe seos.1 Ekraani vaatavad inimesed (ja ilmselt samamoodi loomad) kaotavad sideme reaalse eluga, nende sotsiaalne ring väheneb, nad muutuvad passiivsemaks ja õnnetumaks. Ning vastupidi: mida vähem ekraani, seda rohkem on inimesel (ja samamoodi loomal) reaalseid sõbrakontakte, seda õnnelikum ta on… ja seda vähem haigestub ta, muide, ka nohusse.
Nii et depressiooni teleriga ei peleta, selle on teadlased ammu selgeks teinud. Aga millegipärast ei hakka ma seda oma ameerika perele ütlema. Neelan alla, olen viisakas.
Mul on vedanud, et olen seestpoolt näinud kahte niivõrd erinevat maailma, vaese palveränduri oma kusagil Aasias ja rikka väikekodanlase oma Põhja-Ameerikas. Ma ei taha kedagi süüdistada, kindlasti mitte ka neid