Eestis kunagi ei näe. Korraga külm, särav, värske ja roheline, päike on kõrgel, varjud on lühikesed, muru lõhnab. Võibolla vahel aprillikuus viskab meile korraks niisugust õhku, veel jahedat, aga nii päikest täis. Siinmail on selline talveilm tavaline. Nii olengi lamamistoolid välja sikutanud ja pikutame koos lastega tagaaias, talveriided seljas, ninad tedretäppe püüdmas.
Mitte et kõik nii päikeseline oleks. Varjud hiilivad ligi.
Ma ju teadsin, kuhu ja mis ajaks ma tulen. Homme on jõulud! Need sajad lahtikäristatud pakid. Ülesoovimine, üleehtimine, üleostmine, ülepakendamine ja ülekinkimine, kõik see, mis tekitab minus neuroose.
„Miks sul tubades kõik tuled põlevad?” küsisin enne Justini ema käest. „Väljas on ju päike?”
Ta kustutas ära, mul oli piinlik, temal vist ka.
Hiljem märkasin, et mu lapse päikest täis toas põlevad elektrilised jõulutuled, ja tõmbasin need välja. Natukese aja pärast märkasin, et need olid sisse tagasi pandud.
Kui ma jätan kõik need tuled päevaseks ajaks põlema, siis tunnen end pahasti. Seega käin ma siin – pooleldi külalise, pooleldi omainimesena, ning kindlasti nende jaoks poolnapakana – ja kustutan aina, aasta-aastalt, neid tulesid. Aga tõsi on, et kui ma need välja tõmban, siis tunnen end ka pahasti.
Jõuluehted on pööningult alla toodud, mitu suurt kasti. Kuuse ehtimises on oma ilu, eriti kui kaasatud on lapsed. Peaaegu iga ehte juurde räägib Justini ema loo: „See on eriti tobe, kunagi ühest geide galeriipoest ostsin” ja „näed, selle ostsin Justini esimeseks jõuluks, kui ta oli kuu aega vana” ja „vaat selle tegi Justin lasteaias” ja „selle tegi üks kohalik kunstnik meie esimese koera auks”… Kuuseoksad nõtkuvad ehetekoorma all, lapsed kiljuvad, lõhnab jõulude järele ja õnn on päris lähedal. Laste ülevoolav rõõm vanaema-vanaisaga olemisest tuletab mulle meelde mu oma lapsepõlve: teadmist, et mu esivanemad ei ole sugugi ideaalsed, aga ma kuulun nendega kokku, meid ühendavad rituaalid ja rütmid, mis on tulnud aastate tagant.
Aga lapsepõlvetunnet ei jätku kauaks. Veidi hiljem lähen appi kööki süüa tegema ja pean kartulikoored viskama prügikasti, sest kompostimist siin majas pole. Kui lähen edasi vannituppa, avastan, et kõik meie hommikul korra kasutatud vannilinad on kadunud, arvatavasti ära pesumasinasse ja – kuivatisse viidud.
Nii kaugel mu lapsepõlve kommetest ja väärtustest on see maa, kus kõik aina minema visatakse või ära viiakse.
„Ma olen ikka mõelnud, kas meie vannituppa mingisuguseid rätikukonkse ei annaks panna?” võtan ma teema üles.
„Milleks?” ei saa Justini ema aru.
„Noh, kui oleme end rätikuga ära kuivatanud, saaks selle kuivama panna.”
„Aga pole vaja, selle saab ju otse pessu visata! Ega sa ju mingeid mikroobe taha sinna koguda?!” Christine väristab õlgu ja teema on selleks korraks läbi.
Nii saabki minust poole päevaga taas passiivne dissident, kes kogub enda sisse kibedust.
Tänane hommik. „Ma lähen jalutan lastega raamatukokku!”
„Ei, ära mine! Tead ju küll, see kurv…”
„Jah? See kurv?..” Ma tean hetkega, millest Christine räägib. Seesama kurv, mida ma siin alati kartnud olin… Selgub, et seal sai hiljuti üks jalakäija surma.
Ja nii ma ei lähegi täna jalutama, kuigi olen seda tavaliselt ikka teinud, eluga riskides. See kurv on saanud mulle juba ammu üheks Ameerika elu sümboliks. Lootus on alati olemas: siin maal on suupruukimine au sees ja minagi olen õppinud seda, et oma arvamusse tuleb uskuda ja seda peab välja ütlema. Seesama autolt surmava löögi saanud naine olevat olnud üks neist suurtest kõndijatest ja aktivistidest, kes kogus kohalikus kogukonnas hääli kõnniteede ehitamiseks. Teda enam ei ole, see-eest on teised aktivistid!
Aga üle nende laiub üldine suur mugav autoarmastus ja „ärge-minu-eesaiast-mööda-kõndige”-võõravõõristus. Lisaks inimlik mugavus, harjumine sellega, mis on. Nii on Christine mulle korduvalt öelnud: „Ega tavaliselt siin teedel kõnnigi keegi, nii et suurt vajadust kõnniteede järele pole.”
Just sellepärast too naine kõndiski, et tõestada vastupidist.
Kuna jalutamaminek jääb ära, maandun seal, kus enamik äärelinna-ameeriklasi: kodualtari ehk teleka ees. „Meil tuli kanaleid juurde,” teatab Christine uhkelt ja õpetab, kuidas uut pulti kasutada.
„Kas teil on nüüd kõik kanalid, mis üleüldse siin maal võimalik?”
„Ei, on veel palju muid, kokku umbes 1800. Aga meil on siin ka selliseid on-demand2-võimalusi, kust saab tellida tuhandete filmide ja saadete arhiividest!”
Papa Johngi astub ligi: „Noh, kas said juba puldi taltsutatud? Vaata, siin saab sorteerida eetris olevaid saateid teemade ja kellaaja järgi…” Ta on õhinas.
Asungi siis tutvuma kohaliku kultuurieluga ehk vaatama telerit alates kanalist 60, CNNist. Poole tunni pärast olen kiirklõpsutades jõudnud kanalini number 200. Läbi uudiste ja krimi, läbi muusika ja reality ja kodukujunduse… Ja tosin filmija tosin teleturukanalit… Lisaks kümnete kaupa spordikanaleid: tennis, hobuste võidujooks, erinevad pallimängukanalid; isegi kalastajatele on teletaevas oma lainepikkus.
Kummaline stress voolab mu sisse. Selles rägastikus polegi ju võimalik orienteeruda, olukorra üle kontrolli saada! 140-le sain hetkeks pilgu heita ja üle 600 jäi neid sinna telekasse veel!
„Mida suurem on valik, seda raskem on valikut teha ja seda väiksem on rahulolu tehtud valiku üle.” Jah, tundub, et see reegel kehtib ka telekanaleid valides.
„Kas te olete siin asjad ümber korraldanud?” uurin ma köögikapis ringi vaadates. „Tahaksin teed teha.”
Justini ema jääb mind vaatama, just nagu oleks talle miski meenunud. „Aa! Mul on siin ühed teepakid, mis on sinu omad, eestikeelsed sildid peal. Ma hiljuti jah sorteerisin kogu köögi ära, siis proovisime su teed. Äkki tahaksid selle ära juua?”
Kehitan õlgu: miks mitte.
Juba otsivad ta käed kappide sügavuses. „Siin! Väga… huvitava maitsega.”
Naer purskub mu seest. Vaesekesed! Nad on joonud Eesti sinepiplaastrite leotist!
Eesti toit on teema, millega saab siin majas alalõpmata nalja. Avan hiiglasliku külmkapi ja otsin meie kaasa toodud külakostikompsu. Siin see on: Eesti jõululaadalt ostetud hallitusjuust. „Oo, huvitav,” maitsesid nad eile õhtul pika hambaga imepisikese tükikese. Nüüd on juust mässitud kolmekordse kile sisse. Tervitan teda silmadega: ma juba tean, et ameeriklased sind edasi ei söö, sa oled märgistatud koodsõnaga „huvitav”. Sama koodi all on kunagi seisma jäänud marmelaadikommid ja kamajahu.
Kui olin kuus aastat tagasi esimest korda siin majas külas, siis sõin varahommikul lennuväsimusest silmi vaevu lahti hoides kogemata ära kassitoidu. See oli siinsamas külmkapis, pisike pasteedikonserv, mille ma avatult leidsin ja saia peale määrisin. Imestasin läbi poolune küll, et miks ameeriklased nii magedat pasteeti söövad, aga leidsin soolatoosi.
„Uh, on teil Eestis ikka kombed!” naersid nad hiljem. Ja seleta siis, et kogemata…
„Ja kuidas see kassisöök siis maitses?”
„Mhm… huvitav…”
Kaks aastat tagasi ootas mind aga üllatus pärast jõululaupäeva jumalateenistust – kingitus kohalikust iirlaste poest, verivorst! Ma olin neile kunagi rääkinud, et Eesti komme on süüa verivorste jõuluõhtul pärast kirikut.
Mantlid veel üll, seisid nad mu ümber, ootusega jälgisid nad, kuidas ma selle äsja külmkapist võetud kinkevorsti kätte võtsin.
„Kuidas sa seda siis sööd?” katkestas Justini ema ootushärda vaikuse. „Kas tuleb ära ka soojendada?