kingadega Harrodsist, kust nad olevat need asjad saanud poole hinnaga. Kui Anna ühel päeval kurtis, et tolmuimeja hakkab rikki minema, võttis perenaine ta järgmisel päeval endaga kaasa ning nad ostsid uue tolmuimeja John Lewisest. Anna polnud varem näinud üheski Londoni kaubamajas nii palju inimesi. Hästiriietatud hoolitsetud välimusega keskealised naised tunglesid rõivaste ja majapidamistarvete osakondades, et saada asjade omanikuks odavamalt, kui nad muul ajal oleksid saanud. Anna valis proua Fitzpatricku käsul välja sobiva tolmuimeja, millel oli 25-protsendiline allahindlus. Sellega tuli Anna igapäevastele tolmutamistele uus vunk sisse. Tegelikult oli ta koristamisrutiin tänu külalistele veidi muutunud. Oma tolmuimemise etteastega hakkas Anna pihta alles pärast Victoria pesemist ja riietamist ning koeraga väljaskäimist ja köögi koristamist. Alustades elutoast, siirdus ta oma tuppa (kus palju aega ei läinud) ja sealt, kui perenaine ja ta õde olid voodist üles tõusnud, suurde magamistuppa, kus ta tegi ühtlasi üles suure voodi. Seejärel võttis Anna kätte tolmulapi ja käis üle kõik pinnad, samas järjekorras mis tolmuimejagagi. Nipsasjakesed ja fotod tuli pärast täpselt samasse kohta tagasi panna, kus need enne olid olnud. Mõnikord, kui Anna oli üksi, pani ta raadio mängima ja koristas reipa muusika saatel. Pärast taimede kastmist võttis ta käsile vannitoa ja puhastas vanni ning kraanikausi pikkadest punastest juuksekarvadest. Perenaise purgid ja pudelikesed ei olnud Annale enam mõistatuseks. Tal oli lubatud neid šampoone kasutada ja ka mõnda kreemi oli ta käte peal proovinud.
Peeglit puhastades peatus Anna pilk vahel omaenda peegeldusel ja mõnikord jäi ta selle juures mõttesse. Talle vaatas vastu noor naine, kes polnud enam päris seesama, kes kolme kuu eest Eestist oli lahkunud. Ta oli kaalus juurde võtnud ega näinudki enam nii väike ja kleenuke välja. Ta tumeblondid juuksed ei olnud enam nukralt sorgus, vaid proua
Fitzpatricku juuksur Tony, kes proual kodus soenguid käis tegemas, oli ka tema juuksed kenamasse soengusse sättinud. Anna polnud ennast kunagi ilusaks pidanud, aga koledaks ka just mitte, seda vähem nüüd. Ta tegi peeglile lõustu ja küsis endalt, kas ta on nüüd oma eluga rahul ja kui kauaks ta ikkagi Londonisse peaks jääma. Mõneks ajaks ikka veel, mõtles ta. Koju tagasi polnud ju kiiret.
VII
Päev, mil Margaret ja Victoria lahkusid, oli sombune nagu Londonis talvel tavaline. Hommikul pesi ja riietas Anna Victoriat viimast korda. Viimane teadis, et ta sõidab emaga koju tagasi ning küsis, kas Anna tuleb teda sinna mõnikord vaatama. „Muidugi tulen, kui mul võimalust on,“ oli Anna vastanud. Sisimas polnud tal kindlust, kas selline võimalus kunagi tuleb. Aga see polnudki tähtis. Tähtis oli see, et Victoria seda küsis. Annal oli ka endal kahju tüdrukust lahkuda.
Hommikusöögilauas vestlesid Margaret ja proua Fitzpatrick pikka aega. Anna pakkis Victoria asju ning tassis kohvreid autosse. Kui Anna tuli kööki toimetama, pöördus Margaret äkki tema poole: „Anna, kas sa tahaksid meiega kaasa tulla? Victoriale paistad sa meeldivat. Ma maksan sulle rohkem kui Elizabeth.“
Anna ei saanud selle peale veel midagi öelda, kui proua Fitzpatrick vahele lõikas:
„Ei lähe ta kusagile. Ta on minu oma!“
„No kuule, lase tal enda eest rääkida, võib-olla ta soovib meiega tulla?“
Tundes proua Fitzpatricku tulist pilku endal, pidi Anna tegema kiire otsuse. Ühest küljest meeldisid talle Victoria ja ta ema samuti ning rohkem raha kulunuks ka ära, aga teisest küljest – nad elasid kaugel põhjas Middlesbrough’s, aga tema oleks tahtnud jääda Londonisse. Ta ei teadnud, miks, aga tal oli tunne, et just siin ootab teda tulevik.
„Tänan väga pakkumise eest, aga ma jääksin pigem proua Fitzpatricku juurde.“
„No ma teadsin, et sul ei õnnestu teda mult ära napsata,“ sähvas proua Fitzpatrick võidukalt oma õe poole.
Peale paljastuse, et teda peeti kellegi omaks – mis oli täiesti uudne ja võõrastav, aga samas ka meelitav tunne –, oli sel stseenil veel see tagajärg, et Anna sai palgakõrgendust.
Järgnevad päevad kulusid tasapisi vanadesse rööbastesse tagasilibisemisele. Anna leidis ööd ebatavaliselt vaiksed ning maja kuidagi tühja olevat. Ka Dixie-Lou-Lou nuuskis mööda tube ringi, nagu küsides, kuhu on kadunud nende uued pereliikmed, kellega koer juba harjuda oli jõudnud. Anna aga tabas end tagasi mõtlemast hetkele, kui ta andis väikesele Victoriale teda autotooli kinnitades viimase põsemusi. Oleks ta ehk pidanud hõikama „oodake!“, pakkima kiirelt oma asjad ja autosse viskuma? Mis näo proua Fitzpatrick selle peale oleks teinud? Aga ta oli teinud oma otsuse paigale jääda, ükskõik, kas see oli siis hea või halb.
VIII
Proua Fitzpatrick üllatas Annat järgmistel päevadel uue meeleoluga – viimane oli arvanud, et ta oli neid kõiki juba näinud –, nimelt melanhooliaga. Perenaine istus õhtuti, konjakiklaas näpus, elutoas diivanil ja lehitses fotoalbumeid. Ta näitas mõnda neist ka Annale.
„Näed, siin ma mängisin Bondi filmis. Roger Moore oli nii tore.“
See oli olnud väike statistiroll ühes stseenis, kus kuulus agent 007 külastab kasiinot. Anna polnud küll ühtegi Bondi-filmi näinud, oli neist vaid ähmaselt kuulnud, nii et proua Fitzpatrick seletas talle filmide sisu nagu lapsele.
Päeva ajal veetis proua Fitzpatrick tunde telefoniga rääkides. Ta oli oma toas suletud ukse taga, aga sellest, mis läbi kostis, sai Anna aru, et ta perenaine püüdis kedagi milleski veenda. Mis see täpselt oli, selgus mõni nädal hiljem, kui proua Fitzpatrick ühel päeval pärast hommikust väljasõitu ülevoolavalt rõõmsas meeleolus koju saabus.
„Ma sain kutse filmimisele!“ teatas ta uksest sisse tormates. Selgus, et ta oli endale välja rääkinud väikese rolli tuntud seebiooperis, milles ta pidi mängima iganädalases stseenis kaks kuud, kuni ta lõpuks autoõnnetuses surma saab.
„Kas see pole tore?“ rõõmustas proua Fitzpatrick. Annale jäi natuke arusaamatuks, kas tore pidi olema see, et proua rolli sai või see, et ta mängitud tegelane lõpuks surma saab. Aga igal juhul oli perenaine nüüd iga päev ülevas meeleolus. Hommikul oli ta tihti juba enne Annat üleval ning kui viimane kööki jõudis, leidis ta perenaise neile mõlemale hommikusööki valmistamast. Ka veetis ta nüüd palju aega kodust väljas ning tundus, et majapidamisasjad teda enam eriti ei huvitanudki. Õhtuti käis ta tihti sõpradel külas ning hilja, juba Anna magades koju saabudes läks suure kolina saatel oma tuppa ning jäi norsates magama. Teistel õhtutel, kui proua kodus oli, võttis ta harrastada kuumi lõhnavanne ning teda oli näha vannitoa ja magamistoa vahet lõhnavas udupilves kõndimas, vahel saunalina ümber, vahel aga täiesti alasti. Tal oli veel võrdlemisi noor keha: sile kergelt päevitunud nahk hästi vormitud kehaosade ümber. Kord oli ta vannitoa ukse lahti unustanud ja kui Anna juhtus sealt mööduma, võis ta näha perenaist jalgu raseerimas. Anna mõte läks kohe omaenda jalgadele, mis olid karvased nagu metselaja tagajalad, ning ta otsustas need siledaks teha kohe järgmine kord, kui ta vannivõtmiseks mahti saab. Mitte et keegi dressipükste alla tema jalgu näeks, aga siiski. Igaks juhuks.
Kuna proua Fitzpatrick oli nüüd tihti kodust ära filmivõtetel, hakkas Anna üksinduse leevendamiseks Dixie-Lou-Louga pikemaid jalutuskäike tegema. Ta istus oma pargipingil kauem kui tavaliselt ja võttis vahel kaasa raamatu – seda muidugi vaid siis, kui ilm oli ilus. Teisi koerajalutajaid ta tavaliselt ignoreeris – peale tüseda keskealise retuusides ja kampsunis naisterahva, kes Dixie-Lou-Loule kareda häälega hõikas: „Kas oleme jälle jalutamas, eh?“ Ta enda Yorkshire’i terjer paterdas rõõmsalt perenaise järel.
Mõni nädal hiljem, kui Anna oma raamatuga taas pargipingil istus, Dixie-Lou-Lou jalge juures lebamas, võttis samal pargipingil istet tudengi välimusega noormees. Kui viimane Annat kõnetas, märkas too kohe, et noormees pole inglane.
Piero oli itaallane, Annast paar aastat noorem ning üldsegi mitte üliõpilane, vaid ühes lähedalasuvas pitsarestoranis kokaabiline. Ta oli tulnud hiljuti Londonisse inglise keelt õppima ja töökogemusi saama. Ta üüris tuba ühes neist parki ääristavatest villataolistest majadest, proua Fitzpatricku majast mitte väga kaugel. Kõike seda sai Anna teada esimese kümne minuti jooksul. Järgmiste minutite jooksul sai Anna Piero elust veel palju asju teada: too tundis puudust