Võõramaalane. Reisiromaan novellides. Mare Grau

milles hotellitöötajad salamisi kahtlesid. Äsjailmunud naisterahvas tundus aga kohe ehtne. Niisiis oli öövahetuse vastuvõtuülem helistanud Luigile, teeseldes, et kutsub portjeed proua X-ile teed juhatama, ning andnud tasasel häälel edasi, milles on asi. Luigi jooksis seepeale ameeriklase toa juurde ning, koputanud tungivalt uksele, andis uudise proua saabumisest edasi. Armuke, kes polnud uudisest sugugi vaimustatud, pani siiski kiiresti midagi õlgadele, haaras oma asjad ning järgnes Luigile rõdule. Luigil oli kõrvaltoa rõduukse võti, tuba oli parasjagu tühi. Ning kui vastuvõtuülem koos proua X-iga lõpuks number 203 ukse taha saabus, olles sõitnud ühe korra üles vale liftiga, tulnud välja valel korrusel ja eksinud koridorides ning proua X-ile muudkui vabandanud, et portjee on mingi teise asjatoimetusega hõivatud ja et öösel on raske personali leida ning et ta pole selle hotellitiivaga pärast viimast remonti enam tuttav jne, jne, oli härra X-i armuke juba ammu kõrvaltoas ja härra X ise tohutusuures voodis „sügavas“ unes.

      Thierry naeris Luigi juttu kuulates, aga samas tabas end mõttelt, et miks nad ikkagi viitsivad klientide heaolu jaoks nii hirmsasti pingutada. Kuigi – ilmselt oleks ta ise samamoodi teinud. „Ah jaa, hotellikülastajad on meie leib,“ tuletas ta endale meelde.

      Luigil oli hommikuti peaaegu alati mingi lugu varuks. Thierry ise polnud tegelikult halvem jutumees. Neist oleksid võinud sõbradki saada, kui esimene poleks alati töötanud öösel ja teine päeval, nii et neil polnud peaaegu kunagi võimalik väljaspool tööaega kokku saada.

      Hotellindus Londonis oli juba oma iseloomult selline, kus polnud võimalik püsivamaid kontakte luua. Inimesed tulid ja läksid nagu kliendidki ning Thierry isegi ei jäänud kusagile kauemaks kui vaja, otsekui nakatunult samast lühiajalisuse pisikust. Tema suhted koosnesid peamiselt kelnerite kontoris kolleegidega lõõpimisest ja aeg-ajalt naiskaastöötajate hulgast armukese leidmisest. Varem või hiljem läks Lola või Nadia tagasi oma kodumaale või edasi mõnda teise hotelli, mispeale nende side tavaliselt katkes, või lahkus Thierry ise, mille peale Nadia või Lola samuti õhku haihtus. Mõne aasta eest, kui ta polnud Inglismaal veel kuigi kaua viibinud, oli tal pikem suhe kaasmaalannaga, kellega ta oli tutvunud õhtukolledžis, kus ta inglise keelt õppis. Aga seegi lõppes lahkuminekuga. Hélène oli avastanud endas kutsumuse fotograafiks saada ning sõitis Prantsusmaale tagasi.

      Mitte et Thierry tüdrukute meelest eemalepeletav oleks olnud. Vastupidi, tal oli võluv nägu – suured pruunid silmad, tundlik nina ja meelad huuled. Ta oli keskmist kasvu, loomupäraselt tüsedusele kalduv, aga sportlikus vormis ning tervisest pakatav vaevu kolmekümnendates aastates mees. Ta lühikeseks pöetud mustadesse juustesse oli ilmunud juba üksikuid halle niite. Ta tänas õnne, et polnud läinud selles osas isasse, kes temaealiselt olla olnud juba peaaegu kiilas. Aga hallid niidid juustes lisasid ta välimusele soliidsust.

      Ka ei pidanud Thierry ennast rumalaks. Sõjaväes aega teenides oli ta intelligentsustestis kõrgeid punkte saanud. Ta oli veidike maailma näinud, orienteerus poliitikas, oli enesekindla olekuga ja terava keelega ning tundis inimesi hästi. Ta teadis, et Nadiad ja Lolad seltsisid temaga teadlikult lühiajaliselt ning leidis, et nendesse emotsionaalselt investeerida ei tasu. Nadiad ja Lolad otsisid meest paksu rahakotiga, aga temal seda ei olnud. Pärit vaesest töölisperekonnast, tuli tal elus edasi jõuda vaid selle abil, mis ta jõudis oma kelneriametiga teenida. Seni oli ta pidanud huvitavaks reisida ja tegelda oma hootiste hobidega – mägimatkamise ja purjetamisega. Need olid ainsad asjad, mille jaoks ta raha kogus, selle asemel, et seda vanaduspäeviks kõrvale panna. Siiski, pärast Lahesõja-aegset mõnekuist töötaolekut, mis mõjus talle külma dušina, oli ta hakanud rohkem säästmisele mõtlema, aga rikkaks ei lootnud ta kunagi saada ning see teda ei huvitanudki. Niisiis oli ta oma vanapoisiseisusega peaaegu leppinud.

      III

      Anna Lepa päevikust:

      „23. november. Esmaspäev. Täna alustasin tööd „Great Victoria Hallis“. Kui mu vaene isa ja ema oleksid elus, nad ei usuks, et nende tütar on nüüd tööl Londoni luksushotellis, ehk küll toateenijana. Peale minu alustasid täna veel kaks naist – ma ei tea, kust nad pärit on, aga nad räägivad inglise keelt üsna kehvasti. Meile anti tööriietus – sinisevalgetriibuline kitli moodi kleit. Tööga ma veel tutvunud ei ole. Kõigepealt õpetatakse meid välja ja täna oli meil tegelikult induction – s.t tööle sissejuhatus. Personaliülem jutustas meile, tervele toatäiele uustulnukatele erinevatest osakondadest, hotelli ajaloost ja sellest, kuidas seal töötatakse. Hotell on hästi suur, punastest telliskividest ja rohkete kaarte, tornikeste ja muude kaunistustega.“

      „28. november. Laupäev. Esimene töönädal läbi. Olen hirmus väsinud ja lihased valutavad, kuigi täiskoormust pole mulle veel peale pandud – tegelen ikka veel õppimisega. Priske neegrinaine Virginia õpetab meile, kuidas klientide voodites linu vahetada (neid tuleb vahetada iga päev), kuidas vannitube koristada, tolmuimejaga ringi käia ja tolmu pühkida. Hommikul tööpäeva alguses kogunevad kõik toateenijad majapidamiskontori ukse taha, kust kõik saavad endale paberi päevaülesandega. Igaühel on teha kümme tuba, millest osa on nii-öelda lahkujad, mis tuleb valmis seada uuteks külalisteks, teistes on külalised sees lühemaks või pikemaks ajaks. Esimeste peale läheb rohkem aega, viimastes ei ole meil lubatud liiga palju aega kulutada. Igal toateenijal on oma linakäru, mis tuleb hommikul täis pakkida. Käru on hirmus raske ning kui mõned su toad on mõnel teisel korrusel, siis tuleb seda veel liftis endaga kaasa vedada. Niisiis, mina ja Maria Hispaaniast (kolmas tüdruk Ungarist pärast kahte päeva enam kohale ei ilmunud) oleme seni päevakäsuks saanud kahe peale vaid mõned toad (iga päev üks rohkem) ja Virginia käe all oleme ära õppinud, kuidas tohutusuurtes voodites tekke ja linu sättida – linad on kõik peenest materjalist ja värskelt tärgeldatud – ning kuidas padjad korrapäraselt virna seada ja mis nõksuga voodikate neile peale käänata. Valmis voodid peavad välja nägema täpselt nagu hotelli reklaambrošüüri klantspiltidel on näidatud. „Great Victoria Halli“ toad on täis antiikset mööblit ja akende ees on satsidega kardinad – selline luksuslik värk. Vannitubades on põrand ja kraanikausilaud marmorist. Peale koristamise ja voodite ülestegemise tuleb meil veel värskendada tubade varusid seepide, käterätikute ja kirjatarvete osas. Virginia andis meile trükitud nimekirjad asjadest, mis kõik tubades peavad olema, ja käskis meil need pähe õppida koos arvuga, kui palju neid asju peab olema. Pärast seda, kui toateenijad on oma töö teinud, tulevad majapidajannad ja kontrollivad nende töö üle. Igal korrusel on oma majapidajanna. Nad näevad välja üsna ranged, nende kostüümidki – mustad sirgelõikelised seelikud ja halliruudulised jakikesed – jätavad neist mulje, nagu oleksid nad kooli õppealajuhatajad. Ülemmajapidajanna on sakslanna – preili Fromm. Tema näeb välja veelgi rangem – nagu direktriss ise. Hotellikülastajaid ma veel eriti näinud ei ole. Kui kedagi koridoris näen, siis tervitan viisakalt, nagu määrused ette näevad.