Eesti
Ümbrikuhunnikud meie kontoris on aina suurenenud. Iga ümbriku taga on inimene oma unistuste ja palvetega, ma tunnen, kuidas mu pea kipub nende keskel ringi käima, aga ma ei tohi seda lubada. Tuleb end teisel tasandil hoida: nad on erinevate omadustega objektid ja ma pean leidma üles need, kes vastavad mu kriteeriumitele.
Kiirelt kujuneb välja süsteem, kuidas umbes kahe minuti jooksul otsustada, kumba hunnikusse ma konkreetse kirja viskan: kas “ei” või “helistan”. Rohkem võimalusi see ümbrik ei saa, kui on ei, siis ei. “Võibolla”-hunnikut me siin jumalakojas endale lubada ei saa, aega pole.
Mu ees laual on Ivari joonistatud skeem otsitavatest tüpaažidest, aga nende kohale olen ise kirjutanud kaks kõige olulisemat märksõna: “sarmikas” ja “sõnakas”. See on minu jaoks mu otsingute siht. Vahepeal vilistan etteantud tüüpidele ja luban endale ka lugemispause. Näiteks naine, kes on kaks aastat tagasi jumala leidnud ja kogudusega ühinenud. Ei sobi ta seksikatesse armukolmnurkadesse oma 55 eluaastaga, aga ikkagi, ta kiri on nii kaasakiskuv, et lasen end umbes kümneks minutiks ära kanda, ja ta silmadki on põnevad. Kuhu ta siis panna? Panen esialgu hoopis lauale tagasi, sest ei suuda otsustada.
Silmad ongi fotode kõige olulisem osa. Varem pole ma seda eales nii tugevalt adunud. Mõni foto saab mult viis sekundit, mõni saab pool minutit, sest vaatan neid silmi. Mis sealt paistab?
Mõni kaasapandud foto paneb ahhetama. Turris juustega armsa olemisega tüdruk magamas suures avatud kohvris kusagil raudteejaamas. Sellist tüdrukut tahaksin küll kohata. Töötanud tualettide koristajana ja nõudepesijana kristlikes kommuunides üle ilma. Milline tore kuju! Aga, meenub mulle, arvatavasti on ta kommuunieluks liiga valmis, liiga paindlik ja kohanev. Kuhu jääks siis meie konflikt? Kahju, “ei”.
Mõni mees on endast peaaegu alasti pildi saatnud, kusjuures mõni neist on tõesti ilus. Kehakultuuritudeng: blond tukk, helesinised silmad, päikeseline naeratus, päevitunud keha, tugevad musklid, sellist võiks telerist näidata küll. Kahjuks on noormehe avalduskiri hirmus lühike. Pistan ta “ei”-hunnikusse, hetk hiljem mõistan, et ei suuda tal minna lasta. Äkki just tema? Äkki on ta laisk kirjutaja, aga räägib hästi? Noormees saab “jah”-virna, ainult tänu oma säravale naeratusele ja rannafotole.
“Vabandan vastustes leiduvate ebatäpsuste pärast,” kirjutab üks noor naine, instituudi nooremteadur. Mhm. Mul on juhe koos. Vaatan ta seksika hirvekaelaga nägu, ilmselt koolilõpetamisel tehtud foto, paar aastat tagasi. Kust mina küll tean, kas sa sobid meile? Ohkan. Lähen teen lähedal kohvikus ühe kohvi, seda musta vedelikku läheb siin palju, see voolab mu soontes ja hoiab mootori liikumas. Ruttu tagasi, kirjamäe juurde. Ah jaa, see teadur? Läheb “ei”-virna ja ma ei tea, miks. Kõike, mida ma teen, ei saa põhjendada, ma olen siin oma ametis ja kühveldan neid ümbrikke kahte lehte nii hästi, kui suudan.
Ohhoo, tüdruk, kes õpib ehitamist ja on karatefänn? Olen õnnelik oma kindla emotsiooni üle: kindlasti “jaa”. Kujutan juba ette, kuidas see neiu hakkab meestega onni ehituse pärast kraaklema. Väga hea. Silmad on ka sellised julged, mehi ta ei karda. “Jah.”
Edasi, 19aastane töötu noormees. Jään fotot vaatama, silma järgi pakun, et poisil on sees mustlasverd. “Ma sobin kindlasti Robinsoniks, sest ma olengi Robinson,” kirjutab ta algeliselt roniva käekirjaga. “Ma elan metsas ühes onnis ja ootan, et saaks sõjaväkke. Siin ei ole elektrit ega vett ja metsloomad kimbutavad.” Kas see on nali? Kust see poiss üldse seal ilma elektrita onnis meie reklaami kohta kuulis? Aga ta vist ei valeta, telefoni ja meiliaadressi poisil tõesti pole, nii et ma ei saa temaga ühendust võtta. On vaid postiaadress, aga selleks peaks ta olema kraadi võrra seksikam ja telegeensem, ja ehk ka natuke vanem, et hakata talle kirjutama. Lendab ikkagi “ei”-hunnikusse.
Siis läheb aeg taas maha. Leian ühe neiu metafooririkkalt ja humoorikalt kirjutatud unistuse, kuidas ta juba lapsena plaanis kolida üksikule saarele. Ta on 20, sellest neli aastat elanud üksi, pärast vanemate juurest tüliga lahkumist, seega konfliktne. Ja ta on segaverd, poolvenelane, kakskeelne, kindlasti särtsakas! Klapiks hästi Läti ja Leedu laagritesse, kui kolme maa Robinsonid ühinema peavad. Nii et see blond fotol huuli prunditav tüdruk saab mult ümbrikule kolm hüüumärki. Viskan ta hooga “jah”-kuhja, ta libiseb ja kukub aknalaualt maha, radiaatori taha. Eks pärast võtan üles.
Kirjutan ümbrikutele punase õpetajapastakaga märksõnu, millega inimese kiirelt paika panen, et hiljem vajadusel ümbrik lihtsama vaevaga üles leida. Iga sõna võtab hinnalisi sekundeid, nii et enamik mu sildistamisi on üsna lühidad: “seksikas meesjurist”, “väitlusklubis käinud ilueedi”, “põnev punapea, kahjuks mitte väga ilus”. Lihtsalt enda rahustamiseks kirjutan mõnele “ei”-kuhja minejale ka midagi julgustavat peale: “nunnu välimusega neiu, sobiks lastesaadetesse, meile kehv – konfliktsust pole.”
“Feminist. Kirjutab luuletusi. Tundub olevat TÜÜP.”
“Ujub laugastes, matkab. Ilus poiss.”
Ivar käib vahepeal mu ümbrikuid vaatamas, loeb märkuseid ja naerab omaette.
“Vormelifännist tüdruk,” sirgeldan järgmisele. Teisest küljest, mis meil selle vormelifännindusega saarel ikka peale hakata? Ehitajatüdruk on parem.
“19aastane tüdruk, kasvatab kolme last, ka õe omi.” Aga kuidas me need lapsed üksi jätame? Jään ümbrikut põrnitsema. Õnneks ütleb neiu oma tekstis, et on vaikne ja rahulik, pigem tegutseja kui rääkija. Selline meile nagunii ei sobiks. Las jääb koju.
“Jutukas ravimiesitleja.” Aga kardetavasti on ta konfliktidest hoidumise oma pika müügielu jooksul liiga selgeks saanud.
“Naispolitseinik, hobiks rallisõit, abikaasa on piirivalvur.” Panen küsimärgiga eraldi, et Ivarilt uurida: kas abielus olek on suur miinus?
“Oh ei, ei pruugi olla,” vastab Ivar, kui ta jälle läbi astub. Jääb siis mõtlema ja lisab: “Kuigi muidugi, noored võiksid tõesti pigem vallalised olla, sest saarel võib ju igasuguseid asju juhtuda, me loodame, et juhtub! Ja vallalistel juhtub ikka rohkem kui abielus olijal.”
“Lõbusa naeratusega, Pipi-patsidega õpetaja. Aga abielus,” saab sildi järgmine ümbrik. Ja käsi võbeleb kahe kuhja vahel, kumb ta siis on? Ei või jah? Läheb “ei”, sest kusagile peab ta ju minema.
Ivar seisatab korraks mu kõrval. “Ja ära unusta, et me otsime ilusaid inimesi,” täheldab ta ja läheb minema, oma tähtsaid asju ajama.
“Show-tantsija ja internetihull.” Aga pilk ja põsed on sel poisil kuidagi imelikud… pekingi paleekoera moodi. Samas, netisõltuvusest vabanemine võiks ehk olla huvitav liin saarel? Alustan siiski küsimärgivirna. Las Ivar vaatab seda pilti ja otsustab ka midagi.
Nii, taimetoitlane? Väga tore, siin on kohe konflikt, ja silmad on ka ilusad. Läheb automaatselt “jaa”-kuhja.
“Eelmisel nädalal oli mul konflikt töö juures,” kirjutab üks blond ametnikuneiu. “Suutsin meie raamatupidaja nutma panna.” Tubli, tema saab “jaa”.
Mõne tegelase puhul tekitab huvi tema amet. Metsalangetajapuidutroppija. Võlgade väljanõudja? Vanglatöötaja! Maaler-kokkkeevitaja-ettekandja. Aga jah, silmade all on suured kotid, “parim enne” on sel naisel liiga ammu möödas. Nii paljud neist põnevatest ametitest ei läbi meie näotesti.
“Tüdruk, kel on oma teooriad maailma asjade kohta. Muretseb pisiasjade pärast!” Jään ta stiilset kirja mõnuga lugema. “Mis on seost vistrikel ja armastusel?” kirjutab ta näiteks oma teooriatest. Raske südamega lisan ümbrikule: “Kahjuks paksuke ja prillidega.”
“Jahimees!” Mhm, see on ürgne. See võiks minna. Kahju, et tal on vuntsid ja äraaetud välimus. Ivar tõstaks kindlasti ta “ei”-hunnikusse, nii et tõstan juba ise.
“Hei, meil on uudis,” tuleb Ivar uuel hommikul. “Rääkisime Läti ja Leedu tegijatega ja jutt jäi, et oleme kõik avatud ka vanematele inimestele. Võimalik, et üks valituist peaks olema seal 50 kandis.”
Vaatan kohe oma laual lebava paberi poole. Kuidas see pensionieelik siis Ivari suurde skeemi mahuks? Ivar märkab mu pilku.