mis maitsevad meile imehästi, ühes räpases baaris, mis tundub meile maailma võrratuim ja kuhu me lubame peagi tagasi tulla, ise nii rahulolevad ja innukad, nagu oleksime Ritzis. Ma nägin Santit viimati mitu nädalat tagasi. Enne sinu surma. Möödunud kuude jooksul, sel ajal, kui sina võitlesid voodis kasutult ja jõhkralt haiguse ja dementsusega, võitlesin mina – kui ma polnud liiga kurb või väsinud – samas kohas, samuti kasutult ja vahel metsikult, et endale ja maailmale tõestada, et olen jätkuvalt elus. Surma vastand ei ole elu, see on seks. Ja samal ajal kui haigus näris sind aina raevukamalt ja armutumalt, muutusid minu seksuaalsuhted samuti aina raevukamaks ja armutumaks, nagu kõikides maailma voodites käiks vaid üksainus lahing, see sinu oma. Meeleheitel inimesed kepivad teadagi meeleheitlikult. Hüvasti, hommikud, mil avasin silmad, üksi või kaaslasega, ja mõtlesin õnnelikult: maailm on pisut väiksem kui minu magamistuba. Mõnikord oli mul tunne, et me mõlemad olime muutumas kuivaks ja hapraks puuks, hallid nagu vaimud, mis hetkega tolmuks pudenevad. Ent kui ma sulle seda ütlesin, siis sa kinnitasid, et ei, et olime kaks kõige tugevamat inimest, keda sa teadsid, ja mitte ükski marutuul ei murra meid maha.
Santil on jalas mu lemmikteksased, luitunud punast värvi ja hirmvanad, ning seljas khakivärvi tuisujakk, mille kunagi ammu koos ostsime. Küllap ta paneb need jalga selleks, et mulle meeldida, kuid ka talismanina tormide vastu, mis meie suhet sageli räsivad. Kui ma nägin teda jalgrattaga autode vahel laveerides noolena minu poole suundumas, ise ratta seljas püsti, nagu oleks ta kahekümneaastane ja mitte kaks korda vanem, oma punaste kulunud teksadega, päevitunud ja sitke kehaga, millel suusatamise ja rattasõidu tõttu alumine osa ülemisest arenenum ja lihaselisem, ning töölise kätega, mis lühikesed ja suured ja sageli muljutud, käis mul südame alt jõnks läbi nagu alati. Ma arvan, et sellepärast ma temaga kohtumist jätkangi, ta paneb iga kord mu pulsi kiiremini tööle. Sa ütlesid mulle alati, teeseldud murelikkusega: „Sinu probleem on see, et sulle meeldivad ilusad mehed.“ Kuid mulle tundub, et tegelikult tegi sulle hoopis nalja see nii mehelik ja lapsik joon eelistada võimule, intelligentsile või rahale midagi nii väljateenimatut, juhuslikku ja vähetähtsat, nagu seda on meeldiv välimus.
Joome paar õlut ja otsustame midagi ruttu hamba alla saada, me pole ammu näinud ja meil on koosolemisega kiire, käed lähevad märkamatult teineteise poole, riivan ta keskkohta, ta puudutab mu õlga, sigaretti süüdates silitab ta mu väikest sõrme, ja kogu see aeg oleme me teineteisele viie sentimeetri võrra lähemal, kui kahe sõbra vahel oleks sobilik. Mööda kitsaid tänavaid astudes otsime rahulikku ja eraldatud kohta, eemal päikesest, maa-alusest tunnelist läbi minnes lükkab ta mu vastu seina, suudleb mind ja surub oma käe mulle püksi. Meeste füüsiline jõud peaks teenima ainult meie naudingu huve, et pigistada meid seni, kuni meie sisemuses pole enam järel tilkagi kurbust ega hirmu. Ilmub seljakotiga teismeline ja kiikab silmanurgast meie poole, samal ajal ise sammu kiirendades, mul on peaaegu meelest läinud too esimeste suudluste korrapäratus, kiirustamine ja sinikad, mis eelnevad aegluse ja liikumatuse, justkui kirurgilikult täpsete liigutuste õppimisele, kui hakkame kehaga keppimise asemel keppima ka peaga.
„Meid arreteeritakse avaliku skandaali pärast,“ sosistan talle kõrva.
Ta hakkab naerma, eemaldub minust mõne ülivalusa sentimeetri ja sätib väga ettevaatlikult korda mu püksid ja särgi, nagu oleksin ma väike tüdruk, nagu ta ilmselt aitab oma tütardel riietuda.
„Mõnel ööl võiksime siia keppima tulla. Kas sa ei arva?“ ütlen talle. „Nagu teismelised.“
„Muidugi.“
„Ma panen seeliku selga, nii on lihtsam.“
Ta võtab mul käest kinni.
„Lähme sööme midagi, võrukael.“
„Pole midagi paremat vertikaalsest armastusest. Kõik teavad seda,“ lisan.
Ja ta virutab mulle jalaga tagumikku.
Joon klaasi valget veini, milles sulab nukralt üksik jääkuubik – mille sõbralik kelner mulle otsusekindlalt ja küsimata pani, kui ütlesin, et võib-olla pole vein piisavalt külm –, samal ajal kui Santi jutustab hoogsalt baari omanikuga ja silitab mu põlve. Mees, kes pole kelneriga sõbralik, pole seda kellegagi ning lõpuks pole seda sinugagi, mõtlen. Ta õnnitleb omanikku ülevoolavalt seenekroketite eest, mis tõenäoliselt on sügavkülmutatud. Ta vaatab naeratades mu dekolteed.
„Kas ma olen sulle rääkinud oma teooriast meeste kohta, kelle kinnisidee on toit, ja et see tuleb sellest, et nad ei kepi piisavalt palju?“ küsin talt. „Ja et tänu neile elavad kõik selle linna peened restoranid? Oled sa tähele pannud, et need on alati täis keskealisi paare? Mehed, sama kalli käekellaga kui auto, räägivad kroketiretseptist, samal ajal kui naised vaatavad põlgliku ja igavleva näoga igavikku või loevad kaloreid.“
„Ja kas sa tead minu teooriat, et kui sa tahad keppida, siis tuleb see sellest, et sa tahad keppida?“
„Ma ei ole selle peale kunagi tulnud. See on võimalik.“
Ta haarab mind mõlema käega rindkerest, nagu oleks ta inimkorsett, ja surub nii kaua, kuni ta sõrmeotsad peaaegu üksteist puudutavad.
„Kuidas saavad olla nii väikesel kehal sellised tissid?“
„Mu sõbranna Sofia arvab, et lopsakad rinnad on nuhtlus, ja ütleb, et nad peaksid olema nagu türad, minema suuremaks siis, kui vaja, ja jääma rahulikuks ning mõistlikku suurusesse siis, kui pole. Sissetõmmatavad rinnad.“
Ta hakkab naerma.
„Su sõbrannad on hullud. Ja sina ka.“
Ta palub kelnerilt veel kaks jooki. Mul on tunne, et olen juba palju joonud. Veinipudel on peaaegu tühi ja minu meelest oli see peaaegu täis, kui me tulime. Santi suudleb mind kahe käega mu nägu hoides, nagu võiksin ma ära põgeneda. Ta palub veel kroketeid, mida ma ei puutu, ja ütleb murelikult ohates kelnerile: „Ta ei söö mul mitte midagi.“
„Sööge, naine, sööge.“
Hammustan pool kroketit ja joon klaasi lõpuni.
„Lööme kokku,“ ütleb ta. „Meie terviseks.“
„Meie terviseks.“
Me vaikime hetkeks, teineteist vaadates.
„Mu elu on perses. Tunnen ennast kohutavalt,“ pomiseb ta järsku.
„Mina ka,“ vastan.
Ja hakkan naerma, Guillemi sõnul oma hüääninaeru, mille imiteerimise on ta poistele selgeks õpetanud, psühhiaatri sõnul aga oma närvilist naeru.
„Kuidas sul tööl läheb?“
„Kaasosanikena ei saa me juba kolm kuud palka. Mitte ühelgi selle riigi arhitektuuribürool pole tööd, ei ehitata mitte ainsatki maja. Me ei tea, mis saama hakkab.“
„On alles jama.“
„Praegu – isegi kui ma tahaksin – ei saa ma lahku minna, ma ei saa endale üürigi lubada.“
Järjekordne tõend soolise võrdõiguslikkuse vaieldamatust võidukäigust, mis on ennekõike aidanud kaasa sellele, et mehed on iga korraga aina rohkem meie moodi ja mitte vastupidi. Nüüd ei lahuta staatuse kaotushirmus enam isegi mehed, mõtlen teatud melanhooliaga.
„Ja ma ei saaks suusatama ka minna,“ lisab ta süütult.
„Jah. See oleks tõeline tragöödia.“
„Milline krõhva sa oled!“
Kohtun Santiga juba üle kahe aasta. Ma pole kunagi delikaatsuse, austuse ja hirmu tõttu tahtnud teada midagi tema suhtest oma naisega. Üldiselt arvan, et parem on inimestest võimalikult vähe teada. Varem või hiljem näitavad nad igal juhul end sellisena, nagu nad on, see on vaid aja, lühikese aja küsimus ning silmad ja kõrvad tuleb lahti hoida.
„Ma oleksin tahtnud matustel koos sinuga olla.“
„Kas läheme?“ ütlen mina püsti tõustes.
Leiame ühe väikese meeldiva hotelli, pisut vanamoelise, koduse, kohe ranna ääres.
„Kas see meeldib sulle? Sobib?“
„Jah.