nende valmistamiseks vajalikke vahendeid. Elisa tõi sušit. Võtan külmkapist kuivanud juustujäägid ja me istume lauda. Tõstame klaasid elu, meie ja suve terviseks. Viimasel ajal paistavad kõik tahtvat minuga klaase kokku lüüa, tervitades tulevikku, mis pole üldsegi kindel, et tuleb.
„No nii, tüdrukud,“ ütlen. „Olen otsustanud mõneks päevaks Cadaquési sõita. Seks, narkots ja rock’n’roll. Kes kaasa tuleb?“
Elisa vaatab mind murelikult ja Sofia plaksutab õhinal käsi.„Just, just! Lähme Cadaquési!“ hõiskab Sofia, samal ajal kui Elisa alustab erudeeritud jutlusega narkootikumide mõjust, Freudist, leinast, emakujust ning mind varitsevatest suurtest ohtudest. Üks neist tegeleb maailma nautimisega ning teine selle kannatuste ja analüüsimisega.
„Kas sa oled märganud, et sellest ajast saati, kui ta kuubalasega semmib, käib ta riides nagu kuubalanna?“ sosistab mulle Sofia.
„See on tõsi…“
Elisal on seljas valge satsiga väga lühikene seelik, jalas kontsaga rihmikud ning peal punasetäpiline särk. Pikad tumedad laines juuksed langevad vabalt ja varbaküüned on värvitud punaseks. Ta näib õnnelik ja elav nagu viieaastane plikatirts. Õnnelikuna paistame kõik nooremad, ent Elisa võib kahe minutiga jõuda viiest aastast viie tuhande aastani, pea kunagi pole ta seal kusagil keskel, temast saab targa orava näoga vanadaam, mõtlen samal ajal, kui tema uudistediktori tõsidusega edasi räägib.
„Selle tagumikuga, mis tal on, oli vaid aja küsimus, et ta kuubalasega käima hakkab,“ lisab Sofia vaiksel häälel.
Probleem on selles, mõtlen endamisi, et selle imeilusa Kuuba tagumiku all, või õigemini peal, istub Prantsuse eksistentsialistliku filosoofi briljantne ja ülianalüüsiv aju, mis ei puhka kunagi, muutes ta elu pisut keeruliseks. Vaeseke püüab Kuuba tagumiku ja Prantsuse filosoofi pea vahel alati tasakaalu hoida.
„Sa võiksid tulla koos kuubalasega,“ pakun, kui ta lõpetab.
„Ta nimi on Damián. Ma olen seda sulle tuhat korda öelnud,“ ütleb tema.
„Jah, õigus! Damián, Damián, Damián. See läheb mul iga kord meelest ära. Anna andeks. Aga, lõppude lõpuks on ta kuubalane, eks? Ja ta on ainuke, keda ma tunnen.“
Elisa vaatab mind tõsiselt, sõnagi lausumata. Mu suhted sõbrannadega, alati kirglikud ja üsna pingelised, taltusid mu ema pika haiguse jooksul. Huvitav, kaua läheb aega, et nad tagasi tavaliseks muutuvad.
„Oh, jah! Tulge, tulge!“ hõiskab Sofia. „Muide, kuidas sul Damiániga läheb? Oled sa rahul?“
„Jah. Aga ta on seksuaalselt väga paljunõudev. Ausalt öeldes olen ma surmväsinud,“ vastab Elisa.
Elisa on võimeline muutma ükskõik millise teema, sealhulgas seksi oma uue peikaga millekski mõistuslikuks ja intellektuaalseks. Sofia seevastu muudab kõik, mis ta ümber toimub, millekski pealiskaudseks ja lõbusaks. Igaühel meist on oma põhiteema, läbiv niit, refrään, äratuntav lõhn, mis kõike ümbritseb – alati saatev muutumatu taustamuusika, millel on hääl küll mõnikord maha keeratud, ent ta on visa ja vältimatu.
„Ja kes veel tulevad?“ küsib Sofia.
„Las ma mõtlen. Ah jaa! Mu kaks eksabikaasat.“
„Mida?“ hüüavad nad mõlemad korraga.
„Sa lähed koos oma kahe eksabikaasaga Cadaquési? Sa teed nalja, eks ole? Sulle tundub see normaalne?“ küsib Elisa.
„Ma ei tea, kas see on normaalne. Kuid ise te mulle päevad läbi räägite, et ma ei tohi olla üksi, et pean olema ümbritsetud inimestest, kes mind armastavad. Ja ma arvan, et Óscar ja Guillem armastavad mind.“
„Mulle see mõte meeldib,“ hüüatab Sofia. „Normaalsus on vastik. Tõstame klaasid ebanormaalsete terviseks!“
„Ebanormaalsete terviseks!“ hüüan ja me kallistame.
Nii kui Sofia natuke rohkem joob, hakkab ta juhtumisi talle kõige lähemal olevat inimest musitama ja tõotama talle igavest armastust.
„Ja Santi tuleb ka. Koos oma perekonnaga,“ lisan.
Seekord vaatab isegi Sofia mind kahtlevalt.
„Kindlasti on väga lõbus. Küll te näete.“
Mõlemad vaatavad mind, silmad suured kui praetaldrikud. Ma purskan naerma.
6
Cadaquési sõit on alati nagu ekspeditsioonile minek. Tagaistmel istub kolm last – Edgar, Nico ja Sofia poeg Daniel – koos lapsehoidja Ursulaga. Mina juhin ja Sofia istub kõrvalistmel. Mulle tundub endiselt imelik ja pisut absurdne, et just mina olen see, kes juhatab vägesid, kes otsustab, mis kell me sõitma hakkame, kes annab Ursulale juhtnööre, kes valib välja riided, mis poisid kaasa võtavad, kes juhib autot. Mõtlen tahavaatepeeglist naervaid ja kisklevaid lapsi jälgides, et mis tahes hetkel rebitakse mul mask eest ja mind saadetakse koos nendega tagaistmele. Olen libatäiskasvanu, kõik mu katsed mänguväljakult ära saada nurjuvad kolinal, tunnen ennast täpselt samamoodi nagu kuueaastasena, näen sedasama: hüppav koer, kelle pea ilmub ühe esimese korruse akna taga nähtavale ja siis kaob, vanaisa võtmas lapselapsel käest kinni, sisselülitatud radariga ilusad mehed, mu päikesekiire kinni püüdnud kõlisevate käevõrude peegeldus, üksikud vanainimesed, kirglikult suudlevad paarid, kerjused, enesetapukalduvustega ja sõjakad vanad naised, kes ületavad teosammul teed, puud. Me kõik näeme erinevaid asju, me kõik näeme alati sedasama, ja see, mida näeme, defineerib meid täielikult. Ja me armastame vaistlikult neid, kes näevad sedasama mis meie, ja me tunneme nad kohe ära. Pane mees tänava keskele ja küsi temalt: „Mida sa näed?“ Ja tema vastuses on kõik olemas, nagu muinasjutus. Mida me mõtleme, pole nii oluline, mida me näeme, on see, mis loeb. Annaksin kõhklemata ära oma mannetu papist täiskasvanukrooni – mida nii ebaelegantselt kannan ja mis kogu aeg põrandale kukub ning mööda tänavat veeredes ära põgeneb –, et istuda uuesti oma ema auto tagaistmel, oma venna Bruno, lapsehoidja Marisa, tema tütre Elenita, kes tuli alati koos meiega puhkusele, meie taksikoerte Safo ja Corina ning Marisa hiiglasliku puudli Lali – kirpe täis kohmaka ja hullumeelse koera, kes vihkas Cadaquési ja meie peeneid taksikoeri – vahele surutuna.
„Poisid, mis te arvate, kui ostame Cadaquési garaaži jaoks pinksilaua?“
Kõik noogutavad innukalt.
„Kuid koerte ja pingpongilaudadega tuleb ettevaatlikult ringi käia, eks?“
„Miks? Miks?“ küsivad korraga Nico ja Daniel. Edgar nagu korralik teismeline mängib oma moblaga ja ei ütle midagi, kuid ma näen, et ta on valvel, ta on alati valvel.
Räägin neile, kuidas Lalile, Marisa psühhopaadist koerakesele, tuli Cadaquésis olles järsku peale hullushoog ja ta tormas trepist alla nagu nool, samal ajal kui Elenita, Marisa ja mina karjudes ning koera kinni püüda proovides teda taga ajasime. Just siis, kui ma jõudsin juba garaažini, viskus koer läbi trepiaugu, mis oli umbes nelja meetri kõrgusel, ja maandus pingpongilauale, kus mu vend ja tema sõbrad rahumeeli mängisid. Vaesed poisid ehmatasid end poolsurnuks, nähes, kuidas hiiglaslik must koer laua peale prantsatas, ja nad põgenesid kohkunult Bruno raevu eest, kellele jäi suve edenedes aina vähem sõpru, kellega pinksi toksida, ning kes oli pealegi veendunud, et just mina olin tema kiusamiseks Lalile laua peale hüppamise selgeks õpetanud.
„Kindlasti see nii oligi,“ ütleb Edgar mind silmanurgast vaadates. „Juba memm ütles sulle: „Sa oled paha, Blanca, paha oled.““
„Memm ei öelnud iial midagi sellist,“ valetan.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию