uus vaidlus, seekord veelgi teravam kui enne. Sam selgitab talle omasel moel väga rahulikult, et jooksurada maha märkides tuleks kohalike majadest iga hinna eest eemale hoida. Pekka pahandab Walteri kergemeelse suhtumise üle, samas kui Lin ja Walter ennast õigustavad.
Vabandust, piiksatan kõhklevalt, kui korraks tekib vaikuse hetk.
Aga – mis on hašerite rada?
Üllataval kombel jätavad nad oma vaidluse pooleli ja asuvad – tundub, et kõik korraga – mulle hašerite põhimõtteid selgitama. Näib, et tegu on asumaades alguse saanud traditsiooniga. Igavlevad kolonistid üritasid puhkepäevadel endale mingit tegevust leida – miks mitte näiteks joosta koos seltskonnaga? Samas ei ole tegu spordiklubi, vaid pigem sotsiaalse üritusega. Klubi on ilma juhtideta, igaüks võib ühineda. Igal nädalal valitakse ise rajameister, kes märgib maha raja saepuru, paberitükkide või jahuga. Ning puhkepäeval joostakse, longitakse või kõnnitakse kogu kambaga mahamärgitud rada läbi. Jalutuskäik lõpeb mõnes kõrtsis ohjeldamatu õllejoomise ning aasimisega. Nagu selgub, on Walter seltskonnas ainuke veendunud hašer, Lin ühineb aeg-ajalt ning ülejäänud on kõik vähemalt korra proovinud.
Hašerite motoks on joomaklubi jooksuprobleemiga, selgitab Lin.
Ja kuhu teie lähete, tuvikesed?
Viimane märkus on ilmselt mõeldud Jillile ja Ricole, kes on püsti tõusnud ning liiguvad hiljukesi telgi väljapääsu suunas. Noored vahetavad vandeseltslasliku pilgu.
Lähme jalutame veidi ülesvoolu, kui teil midagi selle vastu ei ole.
Mõistan ütlust valesti. Mulle näib, et nad kutsuvad teisi soovijaid kaasa.
Mul poleks ka midagi selle vastu, et veidi ringi vaadata, sõnan püsti tõustes.
Enne kui telgist välja saan, on Pekka mul juba kannul. Telgi ukse ees vahetavad noored soomlasega kiire mõistva pilgu, mille tähendus jääb mulle arusaamatuks.
Ma näitan Marionile veidi ümbrust, hiljem näeme.
Enne kui olen asjale pihta saanud, longivad Jill ja Rico ülesvoolu, rajades endale teed afgaanide vahel, kes seisavad tropis plekist grillvannide ümber. Noored kaovad otsekui džinnid piknikupaiga kohal hõljuvasse suitsupilve, mis levitab liha hapukaskirbet lõhna. Meile järgnenud Karri näib mõni aeg kõhklevat, kellele järgneda, kuid jääb minu kõrvale. Tõstan pilgu küsivalt Pekkale, kes osutab mulle sõnagi lausumata purret vastassuunas. Aga enne kui jõuame telgist eemale, kuulen läbi õhukese telgiriide Lini teravat häält.
Nii et see ongi selle väikese libu ema?
Jään seisma nagu naelutatult; vihast läheb silme eest mustaks. Hetkeks on mul tunne nagu kukuksin sügavasse šahti, aeglaselt pööreldes ning oma vääramatut lõppu ette teades. Tunnen soomlase tugevat kätt korraks oma õlga pigistamas ning taipan, et ka Pekka kuulis Lini lauset. Käe surve sunnib mind mööda teerada jõeni edasi astuma, kõõluma kaldakividel, ületama kitsast purret, pressima end läbi kaootilise autoparkla. Alles tükk aega hiljem adun, et näen jälle maailma selgelt enda ümber.
Ühte teame me kõik: Lin on pädev ÜRO liinis töötaja. Hingelt ametnik, kuid inimesena täiesti läbikukkunud. Soovitan sul temasse suhtuda kui robotisse, mitte kui inimesse. Tead, kuidas me Lini omavahel kutsume? Sama lühendiga, mis on tema juhitud organisatsiooni nimigi. AA. Ainult et kui ametlik tähendus on Aid to Afganistan, siis meie tähendus on Advanced Asshole4.
Hoolimata pulbitsevast vihast, suudan ometi esile kutsuda naeruturtsaka. Otsekui imiteerides turtsub meie kõrval ka Karri, tuletades oma olemaolu meelde.
Miks ma sind Jillist ja Ricost eemale tirisin… Vaata, ainult puhkepäevadel saavadki nad olla koos ja siis ka enamasti leiutab AA mingeid takistusi. Või topib ennast kutsumata külalisena kaasa. Igal juhul teeme me ülejäänud kõik, et noorpaar ikka omaette ka olla saaks.
Noorpaar – kas Jill on siis abielus, küsin juhmilt.
Oh, minu teada juba mitmeid aastaid. Praeguse olukorra kurbloolisus peitub selles, et Rico tahtis leida tööd Jilli läheduses Kabulis. Aga koha leidis ta õnnetuseks Lini juures – kui Jill vaid enne tausta oleks uurinud… Noh, minu meelest on AA sündinud võimur. Aga piirid, milles tal on siin võimalik mängida, on ahtakesed. Nii ta siis mängibki oma personaliga – nii afgaanide kui ka välismaalastega.
Ühesõnaga, pärast lepingule allakirjutamist avastas Rico, et on sisuliselt AA vang. Tema paindumatud turvareeglid on sellised, et Rico ei või Jilli juures ööbida, sest AA organisatsiooni töötajal on keelatud jääda ööseks väljaspoole turvamaja. Ning kui mina pakkusin vastupidist lahendust, et Jill kolib Rico juurde turvamajja, keeldus AA ka sellest. Tema organisatsioon ei saavat võtta vastutust võõraste eest. Ühesõnaga, patiseis. Rico ja Jill saavad üksteisel külas käia päevasel ajal, kuid öösel peavad omaette katuse alla kolima.
Aga… See on ju täielik mõttetus! Kas sina või Damien ei saa midagi teha, prahvatan arusaamatuses.
Mida, Marion? Vaata, Kabulis on iga organisatsiooni juht nagu väike füürer. Ma arvan, et siin on rohkem Originaale – suure algustähega – koos, kui ma kogu oma elu jooksul näinud olen. Sami sa juba nägid. Walt… Noh, tema on kolmkümmend viis aastat veetnud Aafrikas ja Ladina-Ameerikas algelisi laboratooriume sisustades. Ainus probleem on selles, et islamimaades ei ole ta eriti töötanud ja alahindab siinseid reegleid. Ja kui Walt noorem oli – usud või mitte, aga tema oli üks neist, kes pidi sanitarina hoolt kandma vangi mõistetud tippnatside eest Spandau vanglas. Kujuta ette, et see mees nägi lähedalt selliseid tegelasi nagu Dönitz või Hess. Walt on mulle rääkinud huvitavaid lugusid Albert Speerist. Kuna ka tema kuulus hoolealuste hulka, ajasid nad vahel juttu. Waltile Speer omamoodi meeldis.
Vabanda, aga – kes on Speer?
Oh, mida teile küll koolis õpetati, et sa isegi Albert Speerist ei ole kuulnud, ohkab Pekka südamest.
Minu kooliaeg jäi sügavale nõukogude aega. Mul vedas isegi, sest juhuslikult õppisin süvendatud inglisekeelse kallakuga koolis. Muidu me vaevalt seda vestlust praegu peaksime. Ja luba endale meenutada, et meil sovjetiajal ei olnud võimalik lugeda neid raamatuid ja näha neid filme, mida sina nägid. Ei ole sügavat mõtet mind alavääristada, prahvatan solvunult.
Mees vabandab. Ta teeb seda nii taktitundeliselt, et pahameel hajub.
Pekka, kas tõesti Kabulis töötavadki ainult sellised välismaalased – sellised, kes on palju ringi reisinud ja oskavad kõikvõimalikke keeli? Või on see lihtsalt kokkusattumus?
See on isiksuste mõttes üks huvitavamaid paiku, möönab mees.
Ja usu mind, ma olen oma senise elu jooksul näinud päris palju maid ja inimesi. Muide, Damien on üks parimaid, keda ma Afganistanis kohanud olen. Ehkki –
Jaa, küsin uudishimulikult.
Eks temagi ole siin omamoodi paguluses.
Mis mõttes paguluses, ta on ju britt?
Oh, ma ei pea silmas poliitilist pagulust. Damien on tõesti britt, ehkki enamuse oma elust on ta USAs elanud. Aga tead… Kabulis kohtab palju omamoodi jooksikuid: kes põgeneb tööalase läbikukkumise, kes oma pahede, kes isiklike probleemide eest… Mõned üksikud, nagu Jill või Rico, püüavad tõesti siin maailma parandada. Aga suurem osa põgenevad iseenda probleemide eest või teenivad suurt raha.
Ja mille eest põgened sina? Või Damien?
Mina… Ütleme, et mul oli kodus teatud probleeme. Ja Damien ilmselt põgeneb oma viimase lahutatud abikaasa – muide, järjekorras number viis – eest. Võluv missis Berding on osutunud väga nutikaks naiseks ja lisaks veel psühholoogiliste võitluskunstide asjatundjaks. Damien on vihjanud, et proua eksabikaasa ei kavatse jätta talle sentigi rohkem kui seadusega ette nähtud, püüdes saada lahutusest maksimumi kasu. Damien on ju olnud äris kaunis pikka aega. Ja nagu ta on mokaotsast maininud, on tal päris kenake hulk aktsiaid ja mõned investeerimiskontod, lisaks kinnisvara siin ja seal. Muidugi, Damien ise on ka kõike muud kui inglike, oma tööst vaba aja veedab ta hoopis Mosambiigis. Malawi järve lähedal on tal ostetud