üllatusega, et kahes seinas on rohmakad, ilmselt kohaliku meistrimehe käe all valminud kõrged raamaturiiulid, raamatuid pungil täis. Astun paar sammu ettepoole, et näha nimesid köidete selgadel. Paistab, et nagu parimas raamatukogus, leidub siin kõike: märkan krimikirjanikke nagu Agatha Christie või Rex Stout, teoseid Afganistani ajaloost, tuntud filosoofide teoseid, silma jäävad isegi soomekeelne piibel ja ingliskeelne koraan. Olen rabatud sellise kogu olemasolust ja veel sellise mehe valduses.
Vaatan jahmunult Jilli poole. Neiu naeratab vastuseks. Üllataval kombel muudab sähvatav naeruhelk hetkega kogu tema olemust, muutes ta näo soojaks ja tundlikuks. Kuidas ta mulle küll range ja tõsisena tundus, mõtlen üllatunult.
Uskumatu, eks ole? Me kasutame siin kõik Pekka raamatukogu. Mulle näib, et kogu oma teenitud raha raiskab ta raamatutele – mõningate eranditega. Tõesti ei kujuta ette, kuidas ta oma kogu transportima hakkab, kui ta ükskord Kabulist lahkub. Aga võib-olla ei plaanigi ta siit enam lahkuda…
Jill kustutab tule ja tõmbab ukse meie järel tasahilju kinni. Seisatame korraks teineteisele head ööd soovides siseõuel. Generaatori müra on lõppenud; ilmselt on linna elektrivarustus tagasi. Nautides vaikust, ajan pea kuklasse, silmitsedes võrratut tähistaevast – nii ootamatut suure linna kohal.
Kabulis on öösel vähe valgustust, mitte nagu tavalistes suurlinnades, poetab Jill vaikselt otsekui mu mõtteid lugedes. Küllap sa peagi näed, et kõik on siin teistmoodi.
II
TAGASIPÖÖRDUMISE ORG
Kabul – Paghman
Ma ronisin ploomipuu otsa ja
korjasin seal viinamarju.
Ja aednik küsis minult, miks
sa mu pähkleid sööd?
JÄRGMISEL HOMMIKUL JUURDLEN SÖÖGITOAS PARAJASTI, KUMMAL võiks olla rohkem maitset, kas maasika- või ploomimarmelaadil, kui söögituppa astub Pekka. Esimesel hetkel näib ta olevat üllatunud, kuid kogub ennast kohe.
Tere! Mina olen Pekka. Ja sina oled Karita ema Marion?
Suudan keeletuna vaid noogutada. Olen maganud uues kohas võrdlemisi rahutult. Juba varahommikul ajasid mind üles võõrad lõhnad ja hääled. Tunnen end ludus ja väsinuna. Mees näeb aga – eelmist ööd arvestades – välja kadestamapanevalt reibas. Juuksed on duši all käigust veel niisked ning habe aetud; jalas värskelt triigitud linased püksid ning seljas triibuline lühikeste käistega triiksärk. Nägu on ehk veidike loppis, kuid ilme on kahtlemata siiras ja sõbralik. Omal robustsel moel on mehes mingi määratlematu sarm, pean tunnistama. Ilmselgelt ta ei mäleta, et oleme juba tuttavad. Pekka märkab minu nõutust ning muigab.
Pole vahet, kumba võtta, mõlemad on õudne keemia. Soovitan kohaliku kombe kohaselt paljast leiba teega, on igatahes parem. Mesi on muide kohalik, ka söödav.
Ta võtab laual olevast hunnikust ühe lapiku leiva, murrab sealt endale tüki ning hakkab aegamööda mäluma. Üle toa ukse piilub häbeliku olekuga Širin, käes kann värskelt keedetud teega. Pekka naeratab tallegi sõbralikult, lausudes mõned sõnad kohalikus keeles. Širin toob kannu lauale ja lahkub õhetades.
Mida te talle ütlesite? Ja mis keel see on, tunnen huvi.
Ma lihtsalt tsiteerin Rudakit, kuulsat pärsia luuletajat.
Mustasilmse piigaga rõõmusta kevadekuul –
maailm on muinasjutt, nägemus ja luul! 3
Pärsia keel ja luuletaja… Tõepoolest, see mees on tulvil ootamatusi, mõtlen endamisi. Mul on raske panna kokku seda džentelmenliku käitumisega musterkuju eelmisel õhtul nähtud padujoodikuga.
Nii et te räägite pärsia keelt?
Mitte päris, pigem küll dialekti. Dari keel on üks siinsetest riigikeeltest. Jilliga juba tutvusite? Tema saab samuti dari keelega hakkama. Aga Damien on meil päris kenasti korralik puštu keele rääkija. Puštu on meil siin teine ametlik keel. Aga see selleks…
Mul on sulle hoopis selline jutt. Täna on meil puhkepäev. Ilmselt Damien juba rääkis sulle, et täna pead meiega piirduma? On plaanis sõita suurema seltskonnaga linnast välja Paghmanisse piknikule. Damien ilmselt ei tule, aga meie Jilliga läheme. Väljasõit võiks olla sulle päris heaks sissejuhatuseks siinsetesse oludesse. Minu autos on veel ruumi, teine on juba täis. Stardime kell üksteist. Kuidas on, kas tahaksid ka tulla?
Noogutan nõusolevalt, suu valget nätsket leiba täis. Pekka pakkumine tundub ahvatlev; päevikut võin ju hiljem ka lugeda. Soomlasele meenub veel midagi.
Ah jaa, see ka veel, et Damienil arvas, et kõigepealt tahaksid Ahmadiga rääkida. Tal ikkagi õnnestus kutsuda Ahmad siia. Loodetavasti umbes kella kümne paiku sobib?
Tagasi hämaras toas, tõstan kardinad akna eest kõrvale, istun voodile ja võtan uuesti päeviku kätte. Loen siit ja sealt, tundes end otsekui järjest sügavamale mülkasse vajuvat. Mulle näib, et ma ei tunne seda inimest, kes need sissekanded on teinud. Ainult tuttav käekiri seob neid kirjatükke minu Karitaga.
Kas pole võluv, et erineva tajuga seostatakse erinevaid värve? Mõistus on kollane, hing aga punane. Eneseteadlikkuse värv on valge, enesetaju maailmapilt roheline. Ning mis mulle kõige enam meeldib, kõige lõpuks intuitsioon, värvilt must.
Must, minu lemmikvärv. Miks meil on must nii halvatähenduslik? Keskaeg on pime, saatan peitub pimedas, kurjus peitub pimedas. Õ. arvab vastupidi. Pimeduses on peidus tarkus. Dar tariq-i tariqat. Pimeduses kulgeb tee. Nii ilus! Minu esimene pärsiakeelne lause.
M. räägib mulle oma palvereisist Mekasse. Ta kirjeldab kirgastumist, ülimat tunnet, kuidas ta seitse ringi ümber kuubikujulise templi kõndis. Huvitav, miks ümber Kaaba templi kõnnitakse vastupäeva? Meil toimuvad ju alati kõik asjad alati päripäeva. Kaaba olevat mähitud musta siidi. Ning püha kivi templi sees on samuti must. M. ei ole püha kivi ise näinud, see olevat väga väheste õnn. Ja et asi veelgi müstilisem oleks, siis musta kivi panid kohale Abraham ja tema poeg Ismael. Ikka seesama Abraham, kes ühe oma poja peaaegu et ohverdas.
Nii põnev! Nii palju mitmetähenduslikkust. Mulle tundub, et peaksin lisaks dari keelele hakkama araabia keelega tegelema. Praegu on liiga palju mõistatusi.
Tule jumal appi, mõtlen endamisi. Nii et Karita õppis dari keelt. Araabia keel siit tõesti veel puudus… Lappan aeglaselt lehti, suurema osa tekstist hõlmavad mulle segaseks jäävad arutlused ja võõrad nimed. Miks ta niimoodi ära keeras? Kas keegi on Karitale ajupesu teinud? Kui jah, kes see võiks olla? Lasen lehekülgedel sõrmede vahel voolata, kuni märkan kirjapildilt täiesti erinevat lehekülge ning kangestun. Kuidas ma seda ometi varem ei märganud?
Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda. Ma vihkan teda.
Mis see siis veel on?! Kogu see vihkamise litaania on kirjutatud hoopis teises meeleolus kui senised sissekanded. Hoogsa, peaaegu loetamatu käekirjaga. Loomulikult tuleb mulle esimesena pähe Ahmad. Mulle meenub Damieni arvamus, et afgaan Karita kadumisega seotud ei ole. Miks ta nii arvab – mis nende vahel juhtus? Ma pean tõesti Ahmadiga rääkima, niipea kui võimalik.
Loen ikka veel päevikut, kui kostub arglik koputus. Panen kaustiku voodile ja avan ukse. Koridoris seisab noormees, keda nügib Karri. Mulle meenub, et koer kadus silmist juba siis, kui hommikusöögile asutasin. Ilmselt ootas tedagi kusagil söögikauss. Karri trügib noormehest välja tegemata tuppa ja sätib end saba põntsudes minu kõrvale valvsalt istuma.
Tere, Ahmad, sõnan nii sõbralikult, kui oskan.
Ukse taga seisev noor afgaan annab Adonise mõõdu välja küll – ükskõik mis maa mõõdupuuga võttes. Tal on kaunis