aga kas sa usud, et Karita on ikka elus?
Mees kannatab mu pilgu lahedalt välja, noogutades vastuseks.
Mitte miski ei vihja sellele, et Karita oleks ära röövitud või – jumal hoidku selle eest – tapetud. Põhjalik uurimine näitas, et ta jalutas ise välja, kaasas väike kott esmatarvetega… Isegi riided jättis maha. Valvuritele mainis ta järgmisel ristmikul ootavat autot. Sel hetkel ei tundunud miski kahtlustäratav… Nüüd muidugi arvame, et mingil põhjusel ta ei soovinud, et nähakse autot, millega ta ära sõidab. Midagi Karita plaanis, see on täiesti selge. Paraku ei tea me ikka veel, mida.
Ja ta plaanis oma järjekordse kadumise triki just enne minu saabumist, mõtlen kibedalt end auto tagaistmele libistades.
Sõit kontorisse toimub üllatavalt kiiresti – või see ainult tundub mulle? Alguses kihutame mööda neljarealist sirget maanteed, mida ääristavad kitsad põllusiilud ja käepärastest materjalidest kokkuklopsitud hütid. (Need on poed, seletab mulle Damien.) Kaugemal märkan viiekorruselisi hruštšovkadega sarnanevaid maju. Pärast mitmeid ringteid jõuame laiale avenüüle. Katkematute kõrgete müüride tagant paistavad vaid puude ladvad ning katused. Iga värava ees on putka relvastatud valvuritega. Tänav on üllatavalt puhas ja korras, kuid kõnniteedel liigub väga vähe inimesi. Damien selgitab, et oleme linnaosas, kus on enamasti saatkonnad ja valitsusasutused.
Mingil hetkel keerame avenüült kitsastele tänavatele ning sõidutempo aeglustub. Õigemini küll roomame. Peagi mõistan, miks. Siinsetel bussidel paistab olevat kombeks peatuda otse ristmikul, lastes maha reisijaid ja oodates uusi… Mind hämmastab liiklus, kus igaüks näib tahtvat teistest mööda pressida. Ma ei suuda selles kaoses tuvastada mingit loogikat. Väljendan imestust aeglases tempos loksumise üle, kuid Damien lükkab mu arusaamad kiiresti ümber.
Peaksid sattuma nendele tänavatele hommikuste ummikute ajal, praegu on ikka ideaalilähedane liiklus.
Tänavate ääred on tihedalt täis pikitud kõikvõimalikke putkasid, mis osutuvad ärideks. Damien osutab mulle kohalikke söögikaupmehi: kebabivalmistajad teevad lehvikuga tuult süte kohal, igal nurgal (nii vähemalt tundub mulle) ummistavad mehed leivatöökodade aknaaluseid ning lettidel kõrguvad porgandite, lillkapsaste ning baklažaanide kuhilad. Põikame läbi tänavalt, mille poekeste vaateakendel uhkeldavad kullatud ornamentidega vannid, bideed ja WC-potid
Saa tuttavaks, toilet-street2, tutvustab mu teejuht.
Järgmisel tänaval moodustavad katkematu rivi konksu otsas rippuvad veristatud loomakered. Kohalik hügieen paneb mind õlgu võdistama. Kõik toidukaup – olgu siis tegu liha, juurviljade või leivaga – on tõstetud otse tolmusele käiguribale, lahtiste kanalisatsioonikraavide kõrvale. Otsekui mu mõtteid lugedes nendib Damien, et kõhuhädad kimbutavad välismaalasi kõige sagedamini.
Lisaks tihedale autovoolule saalivad teel eeslikaarikud, jalakäijad, jalgratturid, maiustusi müüvad lapsed ning hiiglaslikud puidust kokku klopsitud järelkärud, mida lükkavad enamasti väikesekasvulised ja hapra kehaehitusega mehed. Suurem osa laadungist näib olevat juurvili, kuid märkan ka laste pehmeid mänguasju või kuhja suuri piimvalgeid kettaid.
Need on nomaadide valmistatud juustud, just praegu on hooaeg, seletab autojuht Gul oma viletsas inglise keeles.
Ootamatult keerab auto kõrge metallist värava ette ning laseb lühidalt signaali. Värav avatakse ning suletakse meie järel käbedalt. Leian end avarast sopistatud siseõuest. Suurem osa alast näib olevat kasutusel parklana (märkan veel kolme sõidukit), kuid kaugeimas nurgas on ka veidi rohelist – murulapike vahtrasarnase puuga, mille alla on paigutatud plastist aiamööbel.
Maja, õigemini hoonete kogum, näib mu pilgule õige kaootiline. Tegu on otsekui legoga, millele erinevas vanuses lapsed on lisanud vastavalt oma fantaasiale ja arusaamadele klotse. Kesksel kohal on toekas kolmekorruseline hoone, mis meenutab tänu oma väljavenitatud lintakendele nõukaaegseid eramuid. Külgi piiravad siksakilise põhiplaaniga kitsad kaitsetorne meenutavad hooned näevad välja kaunis võõrapärased ning arhailisemad kui peahoone. Krundi tagumise külje moodustab aga pikk valgeks lubjatud ühekorruseline kuuritaoline hoone, väljavenitatud nagu soolikas.
Peahoones asub meie kontor, külgmised väikesed on välismaiste ekspertide majutuse päralt ning madalas hoones on abiruumid, ruttab Damien selgitama.
Ta haarab abivalmilt mu kohvri, liikudes tänavapoolse torni suunas. Kitsast hämarast trepikojast teisele korrusele jõudnuna märkan avatud ustest kahte tühja tuba. Jõnksuga trepimademel on siiski veel kolmas, suletud uksega ruum.
Tualett on alumisel korrusel. Kahjuks ei ole meil siin omaette vannitubasid – kaks üldkasutatavat on kontorihoones, näitan sulle hiljem. Karita elas siin. Loodetavasti on tuba sulle sobiv, vabandab mees toaust lahti lükates murelikult.
Ruum on üllatavalt pime. Alles siis, kui Damien laelambi põlema paneb, taipan põhjust. Aken on kaetud jõleda roosimustrilise kardinaga, mis näib koosnevat peamiselt volangidest ning narmastest. Kardina ainus eesmärk näib olevat päevavalgust mitte sisse lasta. Keset lage troonib kõige inetum lühter, mida suudan endale ette kujutada – kristalli imiteeriv klaastükikestest koosnev kaskaadidena langev imeasi. Küünlaid jäljendavad säästulambid kiirgavad räigelt kalksinakat valgust. Kõle ruum näib tohutu suur; üksikud mööbliesemed tunduvad äraeksinuna. Metallist raamil voodi, lihtne laud ja tool ning mõned riiulid. Nurgaorvas on puidust varb, millel ripuvad riidepuud.
Kõik on korras, kiirustan Damieni rahustama.
Mees lahkub, kutsudes mind poole tunni pärast peamajja õhtusöögile. Esimese asjana püüan lükata eest kardinaid, aga võta näpust – nende ülemine äär ei liigu paigast. Sikutan tooli akna kõrvale ning tõstan alumise kardinaosa akna kõrval asuvale riiulile, eest ära nii palju kui võimalik. Õhtuvalgus piilub ettevaatlikult tuppa ning kergendatult kustutan laevalguse.
Toas ringi vaadates adun märke Karitast: mõned eestikeelsed raamatud on riiulil, väike odavas raamis foto laual. See on juhuslik foto meie ainsast välismaisest perereisist Tenerife saarele. Hästi õnnestunud klõpsu tegi möödamineja. Naeratame mõlemad pingevabalt, käed ümber teineteise piha. Nurka on lükatud väike päevinäinud reisikott. Minu koolipõlveaegadest pärit pleekinud lillelisest riidest sumadan tuletab meelde noorpõlve: kooliekskursioone ja pioneerilaagreid. Karita pidas kotti kohutavalt vanamoeliseks. Ja ometi ei võtnud ta kodust lahkudes kaasa mitte uut moodsat veinpunast kohvrit, mille koos valisime, vaid ärapõlatud lillelise. Jätan oma asjad ukselävele sinnapaika ning sammun otse sumadani juurde. Kummardun lukku avama. Ainuüksi tuttava koreda riide puudutamine vallandab minus midagi. Vajun istukile põrandale ning purskan nutma.
Nutan kaua, põhjalikult ja kiirustamata. Pisarad voolavad katkematu joana üle mu näo, ma luksun ja tatistan. Otsin taskutest taskurätti ja seda leidmata kasutan kampsuni varrukat. Nutt üllatab mind suuresti. Nutuvõime on luksus, mida teiste inimeste puhul kadestan. Ma ei suutnud nutta siis, kui Karita äkki kadus ega isegi mitte siis, kui ta ühel hetkel Afganistanis välja ilmus. Kui ma hästi järele mõtlen, siis viimati nutsin ma siis, kui ma Asko – Karita isa – surmast teada sain. Tagantjärele tundub, et nutsin päevi ja öid, nädalaid ja kuid, ehk isegi aastaid. Ühel hetkel sai nutt lihtsalt otsa. Ehk saavutas valu küllastumispunkti? Pärast seda ei ole ma enam pisaratki poetanud. Mitte et ma ei oleks vahel tundud valu või ängi. Mäletan hetki, kui olen tundnud soovi suisa ulguda. Aga see ei ole võimalik. Mul lihtsalt ei ole enam pisaraid.
Ootamatult kuulen kerget sahinat ja keegi puudutab mind kergelt õlast. Tõstan pilgu ja märkan enda kohal noort neidu, kes sirutab mu poole ornamentidega kaunistatud pakendi, millest turritavad välja salvrätikud. Sikutan sealt tänulikult mõned, löristan nina puhtaks, ajan end püsti ja vaatan tütarlapsele otsa.
Salam, sosistab neiu, lisades kobamisi ingliskeelse hello.
Vastan ta tervitusele, ise teda läbi pisarate piieldes. Ta näib väga noor ja muinasjutuliselt kaunis: peajagu minust lühem, habras, mongoliidse ümmarguse näo ja kitsaste sätendavate mandlisilmadega. Ilu ei suuda varjutada figuuri varjav lotendav halatt ega odava triibulise salli alla peidetud juuksed.
Osutan