aru ei saa – keegi pidi ju Karita elamise siin Kabulis kinni maksma?
Noh…
Tajun suisa füüsiliselt, kuidas Damien otsib sobivaid sõnu.
Vaata, kui me saime aru, et Karita on ilma tuttavate ja rahata koolitüdruk… Esimene mõte oli ta tõesti päevapealt lennukile panna ja tagasi saata. Aga sinu tütar oskab käituda väga arukalt, väga täiskasvanulikult. Karital on üks nii noore inimese kohta haruldane omadus – ta oskab inimesi enda poolele meelitada. Ja ta teeb seda väga osavalt… Nii et kuidagi oskas ta meilegi ära põhjendada, miks ta võiks umbes kuuks ajaks siia jääda. Et ta õpib järgi. Või saab ka klassikursust korrata. Et see on tema elus ainukordne võimalus. Et ta ei tee tüli, et ta käitub vastavalt meie kodukorrale. Loomulikult lubas ta omalt poolt, et kirjutab sulle ning hoiab sind kursis.
Aga elamiskulud, ei jäta ma mehe kiusamist.
Noh, ringi sõita sai Karita koos meiega tasuta. Kui autoga kusagile sõideti ja tal huvi oli, lubasime tal lihtsalt kaasa minna. Aga majutuskulud… See hoone on meie endi majandada ning vaba ruumi praegu on. Arutasime seda asja Pekkaga – minu bossiga, eks ta räägib ise… Otsustasime, et Karita ei tee suurt tüli. Söögi- ja muud pisikulud otsustasime maksta Pekkaga kahe peale kinni.
Tunnen vaikset viha pulbitsemas. Mehed! Miks peab see niinimetatud tugevam pool küll sekkuma asjadesse, kus neil mingit sõnaõigust ei ole? Kui mehed ei oleks võtnud vastu idiootlikke otsuseid, oleks Karita juba ammu turvaliselt kodus tagasi. Kogu see ohtlik seiklus oleks möödanik.
Damien tajub mu meelemuutust ja teeb ettepaneku otsad kokku tõmmata. Räägime veel natuke, peamiselt minu võimalustest. Nagu selgub, ei ole järgmisel päeval erilist lootust kontoris töötavaid afgaane kohata. (Mina pean esmajoones muidugi silmas Ahmadi). Küll aga saan tutvuda ja rääkida kahe teise kontoris töötava välismaalasega. Kuid laupäeval olevat mul võimalus kohtuda kõikide kontoris töötavate afgaanidega ning ka ise inimesi küsitleda. Damien vabandab veel kord oma rolli pärast Karita-loos ning kinnitab, et mul on tema igakülgne toetus.
Damieni head-ööd kuklas kajamas, longin aegamööda oma toa poole, Karri kannul. Koer liigub tihedalt ja endastmõistetavalt mu sabas otsejoones lähimasse nurka voodi kõrval. Olen liiga väsinud ja löödud, et üritada koera toast välja peletada. Kukutan riided seljast põrandale. Vastu ootusi jään peaaegu kohe magama, kui pea patja puutub.
Ärkan sügavast unest müra peale; koridorist kostab juba tükk aega kõvahäälset jauramist ning kolistamist. Aegamööda virgudes jõuab mulle pärale, et keegi kolgib uksele. Isegi läbi une tajun, et mehel on venitav aktsent ning purjus inimese nasaalne kõnepruuk. Midagi tundub mulle häälduses tuttavat…
Vinnan end vastumeelselt voodist üles ja loivan aegamööda ukseni, pimedas toas puusa valusalt vastu lauanurka lüües. Karri on valvsalt pea tõstnud, lamades endiselt nurgas. Paotan ettevaatlikult ukse. Kogukas pikakasvuline mees peaaegu vajub mulle otsa, viimase vindini joobnud. Viinahais matab meid mõlemaid otsekui pilve.
Vabandust hilise tülitamise pärast, aga äkki on teil midagi joodavat, lällutab mees, püüdes oma hajusat pilku fikseerida.
Ehkki koridoris on hämar, näen meest siiski paremini kui mees mind pimedas toas. Kuulen, kuidas Karri saba põntsub sõbralikult vastu maad – järelikult tunneb vähemalt tema meest.
Ma ei joo, vastan kindlalt, püüdes nokastanud tegelast ukse vahelt tagasi suruda. Midagi pälvib minu vastuses mehe tähelepanu ning äkki läheb ta üle soome keelele. Oletko sinä Karitan äiti?
Mulle sähvatab hetk õhtusest vestlusest – ah et selline ongi siis Pekka! Vastan inglise keeles, et nimi on mul Marion, olen tõesti Karita ema ning soome keel minu keeleoskuste hulka ei kuulu. Ühtlasi panen ette, et võiksime jätkata juttu hommikul. Mees ei lase ennast minu ettepanekust häirida; nagu pendel kõlgub ta edasi-tagasi ukse vahel. Järgnenud lausetevahetust ma just vestluseks ei nimetaks. Pigem on see midagi monoloogi-sarnast, kus mulle on jäetud passiivse kuulaja roll.
Vindise mehe kõnest korjan üles, et ta ei ole juba teist päeva kontorisse jõudnud, sest on tsüklis siin perkele lollakal maal, kus inimesed heast kraamist lugu ei oska pidada. Seejärel valgustab mees mind põhjalikult, kuidas sellel perkele organisatsioonil on vedanud, et nad üldse temataolist eksperti endale saavad lubada. (Kas tõesti, mõtlen siinkohal irooniliselt.) Uhkustades mainib mees, et on lõpetanud Harvardi ülikooli cum laude ja olnud suure ehitusfirma juht. Tema võis lubada endale parimat: kaunis haritud naine, luksuslikud puhkusereisid, merekaater, katusekorter vaatega Helsingi lahele. (Aga mis neist sai, et neist minevikus räägitakse, lipsab läbi mu pea.)
Mul oli sada kolmkümmend kaks alluvat, sõitsin Soomes ringi eralennukiga, lällutab mees. Perkele Soome Afganistani Komitee võiks olla ülimalt õnnelik, et neil on minusugune töötegija…
Äkki vakatab soomlane poole lause pealt ning enne kui ma eest ära jõuan hüpata, vajub ta täie raskusega mu õla najale. Ma püüan teda riietest kinni – ja püsti – hoida, kuid mehe mass on minu jaoks ilmselgelt liiga suur. Mõne hetkega vajub ta nagu tühi kott põrandale kokku. Mõtlen paaniliselt variantidele. Kustus ta lihtsalt ära? Aga äkki sai hoopis südameataki? Kükitan Pekka kõrvale maha ja panen kõrva tema huulte lähedale. Kuulen vaikset korrapärast nohinat ning hingan kergendatult.
Ootamatult sööstab koer oma nurgast välja, niuksudes valulikult, nagu oleks keegi teda löönud.
Karri, hüüatan jahmunult.
Sirutan käe välja, et looma rahustada, kuid mulle vähimatki tähelepanu pööramata tormab peni meist mõlemast mööda ning kaob õudse häälega kiunudes trepist alla. Samal hetkel näib mulle, et tuba minu ümber kõigub. Esmalt käib peast läbi, et küllap on tegu väsinud inimese luuludega. Järgmine tõuge on tugevam, tunnen selgelt jalge all võnkumist. Laelühter hakkab vibreerima, klaashelmed klõbisevad kuuldavalt üksteise vastu ning nende varjud heitlevad üle toa.
Ühtäkki jõuab mulle kohale: maavärin! Jumal küll, mida teha? Heidan pilgu maas lebavale Pekkale, andes endale aru, et meest ma paigast liigutada ei jõua. Otsustan joobnu saatuse hooleks jätta ning vähemalt iseenda eest seista. Haaran särgi ja silkan seda jooksu pealt selga tõmmates õue.
Minuga pea ühel ajal jõuavad murule nii Damien kui ka keegi võõras naine.
Marion, saa tuttavaks Jilliga, tutvustab Damien.
Kõrgel posti otsas kõikuv valgusti heidab neiu näole varje. Jill näib mulle õige noorukese ja tõsisena. Märkan, et ta kannab kohalikus stiilis – pidžaamat meenutavat – ürpi ning kottpükse. Ta on jõudnud isegi rätiku üle pea tõmmata. Vaatan oma katmata sääri ning saan aru, et ilmselgelt ei ole ma sobivalt riides. Loodan, et öises hämaruses mu paljad jalad kellelgi silma ei jää. Lamp kiigub veel mõned korrad, siis lööb korraks sädemeid ning valgus kustub. Vaikime.
On haudvaikne, kusagilt ei kosta mingeid hääli. Mõne aja pärast hõikab valvur värava suunast küsival toonil midagi. Damien vastab talle kurguhäälses kõnes ning mees lahkub tagahoovi suunas. Mõlemad lohutavad mind, selgitades, et sarnased väikesed maavärinad on siinkandis kaunis tavalised. Ruumist õue nad mõlemad siiski alati pagevad. Mees enda väitel ebamugavustundest, naine hirmust.
Olgu kuitahes väike värin, mina tunnen alati surmahirmu, tunnistab Jill.
Ootame mõned minutid, kuid rohkem värinaid ei järgne. Hoopis turtsatav heli, millele järgneb kohutav mürin. Müra on kõrvulukustav, umbes nagu töötaks hiiglaslik traktor. Õuel kõlkuv lamp süttib ja vaatan oma kaaslastele küsivalt otsa.
See on generaator, seniks kuni linnavalgus taastub, selgitab Damien.
Äkki meenub mulle toalävel lamav Pekka. Räägin purjus soomlasest oma seltsilistele.
Kui te mind aitaksite, võiksime Pekka tirida tema tuppa, pakub meie ainus tugevam pool. Ilmselgelt ei soovi ta afgaane asjasse segada. Vedime – õigemini küll lohistame, sest meil Jilliga jääb jõudu vajaka – joobnu rampraske keha trepist alla ning üle õue. Õnneks on soomlase ruum esimesel korrusel. Jill süütab kogenud liigutusega tule. Viimase jõupingutusega upitame