lõpuks Kabuli lennule registreerimise avatuks kuulutavad. Alles tundide möödudes suudan end leti ette meldida; selleks ajaks on saabunud varahommik.
Leti taga töötavad nüüd kaks hiiglaslikesse rätikutesse mässitud sõstrasilmset noort naist, kes uurivad äärmise põhjalikkusega iga reisija dokumente. Neiud helistavad ikka ja jälle kusagile, kudrutades vaikselt telefoni. Jääb mulje nagu oleksime pigem kahtlusalused kuritöös, sest üle kontrollitakse iga võimalik infokild: pass, viisa, pilet, kutsed ja load. Minagi sain oma viisa vaid tänu kutsele Soome Afganistani Komiteelt. Kas dokumendil olevat pitsatid ja allkirjad on ikka piisavad, et lubada Kabuli lennata? Mul ei ole õrna aimugi. Pärast pooletunnist leti ees ootamist saan tagasi oma reisidokumendid ning püüdliku koolitüdruku käega kirjutatud pileti.
Olen oma õiguse lennukisse istuda välja võidelnud, nüüd juhatab ametnik mind ühest terminalist teise viivat bussi ootama. Läheb aega, sest tillukesed mikrobussid mahutavad vaid tosina jagu reisijaid. Alles tund hiljem saabub kolmas mikrobuss, kuhu minagi peale mahun. Meid pressitakse vanasse romusse tihedalt kokku. Konditsioneer ei tööta ning mõne hetkega piinleme põrgukuumuses. Naabrist hoolimata püüab igaüks sikutada oma akna ette kardinat, õigemini küll pleekinud sitsist riideräbalat. Kell on alles seitse, mõtlen heitunult. Kuidas saab siin ometi nii palav olla?
Pärast pooletunnist tigusammul roomamist mööda hiigellennuvälja nurgataguseid oksendab buss oma sisu välja madala kuurisarnase ehitise ees. Sörgin meeste kannul läbi madalate kitsaste koridoride. Lennuki ametlik väljumisaeg on hirmutavalt lähedal, kui vupsan läbi terminali turvaväravate. Turvakontroll pöördub mu poole: kas ainult see kott ongi teie oma, ma’am?
Ma ei jõua ära imestada, kuidas turvalindile laotakse hiiglaslikesse prügikottidesse (aga vahel ka lihtsalt riidepalakatesse) mässitud patju ja tekke, riisi- ja pähklikotte, muusikakeskusi, tolmuimejaid, lapsevankreid, televiisoreid… Kõik see kaubaküllus ei näi terminali töötajates mingit imestust tekitavat, ainult tülpimust. Tunnen end igas mõttes otsekui savijalgadel. Ometi saan ümbritsevate inimeste arutut sebimist vaadates aru, et enamik reisijaist on veel hullemas paanikas kui ma ise. Lõviosa ei näi üldse aru saavat, kus nad asuvad või mida neilt nõutakse.
Veel kunagi ei ole olnud mu ümber nii palju mehi, isemoodi mehi. Tihti punaste hennahabemetega, turbanid ümber pea mässitud või valged tübeteika-laadsed mütsikesed kuklas, pikad pidžaamasid meenutavad hõlstid lotendamas ümber keha, kummiplätud paljaste varvaste otsa torgatud. Võõrastav on seegi, et mehed liibuvad tihedalt üksteise ligi. Otsekui armastajapaarid hoiavad habemikud õrnalt üksteise käsi, vahetavad põsesuudlusi või embavad kaitsvalt õlgu.
Poolhämar ja räpane teine reisiterminal näib karjuvas vastuolus Dubai lennujaama esimese terminali tuledesäras klantspaleega. Siinses ootesaalis ei ole restorane ega glamuurseid poode. Vaid üks poeke ning baarilett, kust ostan teed ja saiakese. Istekohti on vähe ning needki hõivatud. Jalutan aegamööda ringi. Paljud magavad põrandal, laskmata end häirida ümber sebivast rahvahulgast. Silmitsen infotablood ning juurdlen, kus pagan küll asuvad sellised paigad nagu Urumchi, Hyderabad, Sana või Lar? Otse tabloo all on mõned toolid, milles magavad sügavas unes kaks lendurit, valged triiksärgid kortsunud ning mütsid kuklasse vajunud. Lendurite näod näivad mulle kurnatud; noorem magab suu pärani ning vanem, hallitukaline, norskab kõvasti. Meeste kuuerevääridele on tikitud lennufirma tunnus. Lühend, mis ei ütle mulle midagi. Loodetavasti Kabuli sõitvad piloodid magasid ikka voodis, mõtlen ma jõuetult.
Lähitundidel kuulen kõlaritest nii mõndagi ennekuulmatut sihtkohta, aga mitte Kabuli nime. Selgitusi selles terminalis ei jagata ning hilinemiste eest ei hoiatata. Alles keskpäeval, ligi neli tundi hiljem, ilmub tabloole nimi Kabul ning osa terminalis viibivast rahvamassist muutub silmnähtavalt rahutuks.
Mõne minutiga moodustub värava taha kottide all lookas meeste tropp. Igal reisijal näib olevat kirjeldamatus koguses käsipagasit. Imestan endamisi, kuhu see küll kõik ära mahutatakse? Väravas seisvad lennuametnikud püüavad korda luua, kantseldades pealetungivat hordi otsekui sõnakuulmatut lasteaiarühma. Vähem kui veerand tunniga oleme pisikesse klaasboksi kokku surutud, kuid lennukile meid ometi ei lasta.
Just sellesse kitsukesse ruumi kokkupigistatute hulgast ujubki mu külje alla sakslane Heinrich. Langen kergelt lõksu. Esimesel hetkel olen tõesti siiralt rõõmus seltskonna üle; mind hirmutab afgaanidest koosnev tihe meestesumm. Massi on ära eksinud ka paar rättidesse mähkunud välismaist naist – kus nad küll varem olid, miks nad varem silma ei hakanud? –, kes ignoreerivad melu endi ümber. Mõlemad löövad lahti oma sülearvutid ning süvenevad ekraanidesse ilmel nagu sõltuks sellest nende ellujäämine. Mind tabab tunne nagu klammerduksid kõikide meeste pilgud selles tihedalt kokkusurutud massis minusse, otsekui hüpnotiseeriks mind sajasilmne hiiglaslik kükloobisilm.
Pool tundi hiljem igatsen Heinrichist vabaneda. Liigagi kiiresti taipan, et mehe südamlik naeratus on vaid hoolega kätteõpitud fassaad. Paraku lükatakse lennukile minekut ikka ja jälle edasi; ei ole mingit võimalust hoiduda mehe ärplemisest. Mind üllatab asjaolu, et end sõjaväe pressiesindajana esitlenud mees näib lobisevat vabalt kõigest, mida sülg suhu toob. Taibanud kiiresti, et sõjaväelaste toimetamised Afganistanis mind vähimatki ei huvita, asub ta valgustama Kabuli tsiviilelu – missugused on parimad välismaalaste restoranid ja alkoholi müüvad hulgilaod. Üks kergendav asjaolu on mehe juures – talle meeldib iseennast kuulata. Kui olen instinktiivselt pareerinud tema küsimuse Kabuli sõidu põhjuste osas, ei näita Heinrich üles enam vähimatki huvi mu isiku vastu. Talle näib piisavat iseenda kuulamisest.
Mind äratab meenutustest lennuki järsk laskumine. Üle vahekäigu kummarduv sakslane ei jäta kasutamata võimalust selgituseks, et sellist spiraalset ringlemist kasutatakse Kabulis igaks juhuks. Nii olevat lennuk keerulisem sihtmärk võimalikule rünnakule. Jumal hoidku, mõtlen endamisi.
Püüdes alla suruda kasvavat ärevust, sulgen demonstratiivselt silmad. Õudus saab üllatavalt kiiresti otsa ja peagi puudutavad lennuki rattad maad. Avades silmad, püüan ettevaatlikult üle naabri kiigates ärakriibitud aknast ümbrusest aimdust saada. Kõigepealt jäävad silma kollakaspruunid, õrnalt roheka varjundiga mäed, hiiglaslikud kaubalennukid, paar kaunis väsinud välimusega reisilennukit. Euroopa lennuväljadega võrreldes näib Kabuli lennuväli peaaegu hüljatuna.
Hoolimata palvest jääda kohtadele ja mitte telefoniga rääkida, tõusevad kõik reisijad nagu üks mees püsti, ummistades mõne hetkega vahekäigu. Lennuk alles jõnksutab ennast kohale, kui reisijad kisuvad palavikuliselt riiulitelt pakke alla. Osa näeb kurja vaeva, urgitsedes kotte välja pingialustest. Mu ümber kostavad katkematud helinad, otsekui oleksin sattunud telefonikeskjaama. Stjuuardid püüavad kaoses korda luua, kuid annavad peagi alla.
Lennuk ruleerib end otse jaamahoone ette – see meenutab mulle pigem sovjetiaegset raudteejaama kusagil Kesk-Venemaa avarustes – ning peatub järsult pidurdades. Hiiglaslikku pähklikotti riiulilt õngitsev afgaan peaaegu et kukutab selle mulle kaela.
Mind hirmutab perspektiiv saada mõne pakiga vastu pead, kuid istmelt väljapugemiseks pole ruumi. Püüan tähelepanu mujale viia. Jälgin aknast üht räsitud olekuga afgaani, kes longib lähemale, puuhalg otsekui vastupunniv kutsikas nööri otsas järgi lohisemas. Lükanud halu ratta alla piduriks, lehvitab mees lenduritele ja longib aeglaselt putka-laadse lennujaama poole tagasi.
Pääsen viimaste seas lennukist välja. Järgides vahekäigus seisva naise eeskuju, kougin käekotist suurräti ja mässin selle endale ümber. Jõuan vaid paar sõõmu värsket õhku hingata, kui leiangi end juba hoones. Võtan platsi vonkleva saba lõpus. Paar korda paigutavad mind käskival toonil ühest sabast teise mornid asjapulgad. Lõpuks olen ikkagi kõige viimane ja samas sabas, kus alustasin. Passikontroll möödub hirmudest hoolimata kaunis kiiresti. Määrdunud klaasi taga putkas istuvad läbitungimatu ilmega piirivalvurid takseerivad vaheldumisi mind ja passi, kuid lõpuks lüüakse siiski tempel sisse.
Mööda kitsukest koridori pääsen imepisikesse pagasiruumi. Siia on mahutatud ka pagasilint, kuid see ei tööta. Tuba on pungil täis kohvreid ja kotte, mille vahel sebivad reisijad endale kuuluvat püüavad leida. Valitsevas kaoses ringi vaadates tajun, et keegi puudutab mind hiljukesi küünarnukist. Ringi pöördudes seisan silmitsi närudes