Fiéfié varises vahvasti kokku, üha sõideldes, nämmutades Ameerikat ühes vere ja prahiga, kuni vajus vaevalisse unne, milles ta nägi Toussaint’i ja Juliette’i, uhket meest ja pruudina säravat naist, kiire kapakuga veetavas kaarikus, mida juubeldav ja sirgeselgne kõvakübaras Antoine juhtis kutsaripukilt tuhatnelja Lalléger’ nõlva mööda alla Limoges’i poole, Ameerikate poole ja sealt veel kaugele edasi. Nende järel jooksis Fiéfié ega pidanud nendega sammu.
Nädala sees, nii suvel kui ka talvel, oli nende aeg selline, nagu ta ikka on, kui naist enam majapidamises ei ole: kaootiline, ebamäärane ja lapselik, ilma et selles olnuks lapsepõlve võlu või joobumust. Fiéfié saabus Croix-du-Sudist varakult oma talituste ajaks, mis nüüd oli veel vaid palverännak, kerjakott täis palveränduri nodi, roostetanud ja varreta tööriistu, leivakannikaid ja nöörijuppe, võibolla ka toorest puust vilesid. Ilma härgadeta käisid nad nüüd kiiresti läbi oma üksikud tusased põllulapid, mida piiras kesa, istutasid oma kapsaid, millest elasid, ja korjasid tatart taskurätiku sisse. Nad einestasid pikalt ja veidratel kellaaegadel; mõned vanaeided, kes nende juurest veel uudishimust või kaastundest läbi astusid – emake Jacquemin, muldvana Marie Barnouille – ning neile akna kaudu singipärasid, kohupiima ja köögivilja poetasid, said neid siis näha; pead sissepoole küünitades märkasid nad pika, kirjeldamatult räpase ja segamini köögi kaugemas otsas tagaakna taustal häirimatut, tormiselt ebamäärast pantokraatorinimbuses Toussaint’i, ning Fiéfiéd, kes selles laastatud ruumis lakkamatult edasi-tagasi sõelus, olles kõikjal korraga, juues otse pudelisuult veini ja segades hautist, kuhjates laual vedeleva pinkidele või pliidile, lõigates saia, ise aina juues, ning meenutades kedagi. Vanaeided aga, kes naerdes ja haletsedes teerada mööda tagasi kõndisid, ei suudaks öelda meile midagi enamat – sest kui noil kahel võiski olla kahtlusi, hoidsid nad need endale ega pruukinud neid välja näidata, ning kui nad võidutsesid, siis samuti vaid endale, oma köögile ja oma varjudele, selles paatinases paigas, mis neid ei salvanud, neile ohututele viirastustele, kaugel maailmast täis uskmatuid kõrvu ja salvavaid suid. Kell viis jättis Fiéfié oma pudeli ja varises pikali, magas pingil või põrandal, pea mõnel kotil, ning Toussaint, veidi kummargil, vaatas teda magamas, ükskõikselt, aga võib-olla ka õrnusega.
Ühel päeval pajats viimaks enam ei tulnud.
Kujutan ette, et oli suvi. Öelgem, et august. Kaunis, masinlik taevas kummardus üle viljapõldude ja nõmmede, heitis Peluchet’de majale tooreid varje. Küla allesjäänud vanaeided, kes üleni mustas oma ukselävedel passisid, endelised, kannatlikud nagu päev ise, nägid aeg-ajalt Toussaint’i kuju ta tumedas ukseavas; sinavast laotusest otsis vanamees ronkade sinisemat lendu; läks kes teab mis asjatoimetuse või mõtte ajel lauta, vaatas seal liiga vanu ja kasutuid hämarikku määratud härgi; kutsus neid nimepidi; meenutas, kuidas Fiéfié oli kunagi rõõmsalt vankritiislile hüpanud. Ta naasis õuele ja jäi sinna, külma kaevu kõrvale konutama; vaatame koos vanaeitedega veel kord, kuid päikesevalguses, heraldikaga ehitud proletaarlasemütsi vana ellujääja vandlikarva vuntside kohal. Lõuna ajal tuletas ta ootus talle südamepitsitusega meelde ühe teise ootuse, mille ta oli unustanud – sest küllap ta ikka armastas Fiéfiéd, kuigi sõimas teda sageli, Fiéfiéd, kes hüüdis teda peremeheks, kes oli koos temaga joonud halba kohvi ja pidanud Juliette’i kõrval surnuvalvet, hoidnud kangekaelselt poja poole kõigis tolle metamorfoosides; kes iga pühapäev kannatas surnute ja ühe poolsurnu pärast, häbis ja veinivines, raskete rusikate all, tähendab, elavate seas; kel oli olnud armetu lapsepõlv ja halvemgi elu, kuid keda laenatud mälestus oli ometi sedavõrd ülendanud, et ta ajas asju veel vaid inglite ja varjudega, algmüüdi tohuvabohus, mis kandis teda klähvides kaasa ja narris tema põdurat elu kuni martüüriumini, see tingimata kaasa arvatud; Fiéfié Décembre’it, kes lamas surnuna täies pikkuses tihkes lauspäikeses Croix-du-Sudi põldmarjavõsas.
Üks vanaeit leidis ta kõige palavamal pärastlõunatunnil paari sammu kaugusel tema hurtsikust, nägu vastu maad keset herilaseparve. Haavad tema peas veritsesid koos põldmarjadega; „liblikate ja lilledega maalitud aasad” lõhnastasid õhtut, riivasid teda; üks ta jakisiil, millest järeleandmatud okkad olid ta kukkumisel kinni haaranud, heitis kangelt välja sirutudes õrna varju ta kidurale kuklale. Võib-olla oli teda pekstud, kuid ta võis olla ka purjuspäi koperdanud põdmarjavõssa, mis oli siin tihe nagu Uue Maailma liaanid, ning lüüa oma lauba võidukalt kiviräbusse lõhki – keegi ei saanud kunagi teada. Too vanaeit, kes oli teel Chatelusi, teatas nähtust politseile; kui mundrimehed kohale jõudsid, soldati või deemoni kahesarvelised ratsurivarjud madalast päikesest kaugele ette heidetud, nägid nad tol õhtuhakul vanameest põlvili, ilma mütsita ning puuvillane vöö pükstelt alla tolknemas, kaisutamas surnud hüpiknukku ning nutmas, korrates nõngel ja jahmunud häälel täis äratundmist ja etteheidet: „Toine. Toine.” Laibale visati hobusetekk; avatud silmad, mis enam iial ei pidanud vesistama, kadusid, husaariripats ehtis sandikese pooleldi katmata juukseid; vanamees hüüdis oma poega õrnalt kuni muldasängitamiseni Saint-Goussaud’ kalmistul, mille kohal puhus tuul.
Ülejäänu mahub mõnesse sõnasse. Toussaint ei hüüdnud enam kedagi. Ta elas üle Fiéfié nagu ka teised; võib-olla ajas ta nad omavahel segi ja sõtkus nende varjud kokku üheks suureks varjuks, millest ta elas, mis mattis ta endasse ja andis talle jõudu; surid ka härjad ning ta lisas sellele nendegi lihtsameelsed ja pikaldased varjud. Mis see mõni eluaastake veel ära ei ole, kui vallatakse nii paljude kaotuste rikkust? Talle jäi ta vikat, ta köögi laokil luksus, ta kaevud, ikka seesama silmapiir. Antoine’ist enam ei räägitud; Fiéfiést aga – kes oli temast üldse kunagi rääkinud?
Paar-kolm vanaeite, kõige inimlikumad nii parimas kui ka halvimas mõttes, käisid kokkuvarisenud pantokraatorit lõpuni vaatamas, tema krüptkülmas köögis, bütsantsliku ja sammaldunud, helendava ja rohelise tagaakna taustal – vahel tilises seal sõrmkübara purpur. Halastajaõed jätsid räämas lauale põldmarju, leedrimarjamoosi, hädapärast leiba. Nad jutustasid talle lõpmatuid lugusid ikaldunud saakidest, käima peale jäänud peretütardest ja lärmakatest joomapidudest; vanamees kiigutas pead, paistis kuulavat, ise tõsine nagu sandarm, vunts väärikas nagu kindral Leel Appomatoxis pärast alistumist. Korraga näis talle midagi meenuvat; ta lõi värisema, tema vunts võbeles valguses, ning kummardudes Marie Barnouille’ poole, pilgutas ta kavalalt silmalauge ja ütles uhke ja usalduslikuna, veidi alpival toonil: „Kui ma seitsmekümne viiendal Baton Rouge’is olin …”
Ta oli poja juurde tagasi läinud. Kui ta teda kujuteldavalt oma embuses hoidis, hiivas ta ennast ühes pojaga pehkinud kaevuäärele ja sööstis temaga koos otse alla, nagu üks, nagu pühak ja tema pullike, käed kokku põimitud, silmad naerukil, pühkides oma määratus langemises teelt sadajalgseid ja mõrusid taimi, äratades võidutseva vee, tõstes selle üles nagu tüdruku; isa karjus jalgu murdes – või oli see poeg; üks hoidis teist mustava vee all, kuni saabus surm. Nad uppusid nagu kassid, süütud, juhmid ja kokkukuuluvad nagu kaks ühest pesakonnast. Koos läksid nad maamulda pageva taeva all, üheainsa inimese kirstus 1902. aasta jaanuarikuus.
Tuul uhkab üle Saint-Goussaud’; maailm, tõsi, on vägivaldne. Kuid millist vägivalda pole ta kannatama pidanud? Halastavad sõnajalad varjavad tõbise maa; sinna kasvab vilets nisu, kohtlased jutud ja mõrades pered; tuulest ilmub hiiglasena, sõgedana päike. Siis ta hääbub, nagu hääbus Peluchet’de suguselts – nii öeldakse, kui nimel enam elus inimesi taga ei ole. Seda lausuvad veel vaid keeletud suud. Kes valetab kangekaelselt tuulde? Fiéfié klähvib tuuleiilides, isa sõimab, sealsamas kahetseb, lunastab end, kui tuul pöördub, poeg igavesti lääne poole pagemas, ema haliseb madalal sõnajalgade juures, sügises, pisarate lõhnas. Kõik need inimesed on tõesti surnud. Antoine’i koht Saint-Goussaud’ surnuaial on tühi – see on ka viimane; kui ta seal puhkaks, maetaks mind ükskõik kuhu, kus ma just surema satun. Ta on koha minule jätnud. Siia jään ma puhkama, viimasena oma suguseltsist, viimasena, kes teda mäletab – siis ehk on ta päriselt surnud, minu kondid võivad kuuluda kellele tahes, ka Antoine Peluchet’le isa Toussaint’i kõrval. Sellest isast saab minu isa. Kahtlen, kas mu nimi kunagi ka hauakivil seisab – jäävad kastanipuude võlvid, vanad nokkmütsides ilmasambad, väikesed asjad, mida ma rõõmuga mäletan. Jääb reliikvia, mida veeringute eest ühes kauges vanakraamipoes müüakse. Jäävad kesised tatrasaagid, naiivne ja hüljatud pühak, nõelad, mida sada viiskümmend