Jimi isa, väändunud ja katki alumisel trepiastmel. Tema Oma ja Opa12, nii isa kui ka ema poolt, ning kõik tema tädid ja onud ja nõod, kes aeti loomakarjana rongidesse, janus ja viletsuses, teadmatuses sellest, kuhu nad lähevad – üksnes kahtlustades, hirmul, kuid siiski lootusrikkalt. Kindlasti oli olemas lootus kasvõi viimase hetkeni, kui nad mõistsid, et enam ei saa midagi teha.
Otsekui tajudes, mida ta mõtleb, pigistab Jim ta kätt. „Lähme paneme küünla põlema.”
Läänepoolse ukse juures on alus: tosin vahaküünalt hõõgub pimeduses. Teised on virnas selle ja mündipilu all. Eva võtab rahakotist peotäie penne ja pistab need pilust sisse, võtab küünla kummalegi Oma’le, kummalegi Opa’le, süütab need ning seab siis üksteise järel metallaluse külge. Jim valib ühe, oma isale Lewisele, ning siis nad seisavad ja vaatavad, kuidas tahid tuld võtavad, noormehe kare kunstnikukäsi neiu omas. Eva tahaks nutta, kuid pisaratest ei piisa, et väljendada kõike, mida see tähendab: olla siin koos temaga, meenutades, lootes, kui homme on ta ise läinud.
Nad söövad söögisaalis lahjat juurviljasuppi ja jalutavad siis aeglaselt läbi linna tagasi. Päike kuhtub, tuul piitsutab juukseid. Bussi soojus on kergendus. Eva võtab kingad jalast ära, sulatab oma külmunud jalgu istme all asuval radiaatoril. Ta ei kavatse magama jääda, kuid üsna varsti kõlgub ta pea vastu seljatuge ja Jim laseb selle raskusel oma õlale vajuda. Cambridge’is äratab ta neiu õrnalt üles: „Me oleme kohal, Eva. Sa magasid terve tee.”
Alles siis, kui nad bussist maha astuvad, palub Eva Jimi käest vabandust: ta ei saa õhtut koos temaga veeta, ta peab midagi tegema. Jim vaidleb vastu. Pärast homset, ütleb ta, ei näe nad teineteist neli pikka nädalat. Eva ütleb, et ta teab seda. Tal on tõesti kahju. Siis kallutab ta ettepoole, suudleb noormeest, pöördub ja kiirustab minema, kuigi Jim kutsub teda, aga see on kõik, mida ta saab oma tõrksate jalgade kiiremaks liigutamiseks teha.
Ta ei peatu enne, kui jõuab King’s Parade’ile. King’si väravahoone tornid heidavad munakividele pikki, nurgelisi varje. Eva nõjatub vastu laternaposti, eirates meeste uudishimulikke pilke, kes oma mustades talaarides temast reipalt mööda astuvad. Varsti on aeg, et pidusöögile minna. Ta jääb ilma oma Newnhami õhtusöögist, kuid tal pole sellest lugu. Ta ei kujuta ettegi, et võib kunagi jälle millegi järele nälga tunda.
Majas ei vaevu uksehoidja oma hukkamõistu varjama. „On õhtusöögiaeg, preili. Härra Katz astub läbi.”
„Palun,” ütleb Eva uuesti. „On väga tähtis, et ma teda nüüd näeksin.”
„Eva, mis lahti on?” küsib David kiirel sosinal paar minutit hiljem. „Pidusöök hakkab kohe peale.” Ent siis, kui ta neiu näkku vaatab, ta ilme leebub. Eva mõtleb, kuidas David oli välja näinud siis, kui ta ütles talle, et nende vahel on kõik läbi, kuidas ta oli sel hetkel paistnud üliväiksena. Aga ma valisin sinu, oli David öelnud ning temal polnud midagi muud vastata kui palun vabandust. David raputab talaari seljast maha ja voldib selle käsivarrele kokku. „Olgu peale. Tule. Me saame Eagle’is midagi hamba alla.”
Hiljem, kui nende jutt on lõppenud, kui plaanid on tehtud, naaseb Eva oma Newnhami tuppa ja kirjutab kirja. Ta võtab kuurist oma jalgratta, sõidab läbi pimedate tänavate Clare College’isse ja palub ühel teisel uksehoidjal – see on vanem, lahkem, naeratab televiisori poole, kui Eva sisse astub, ning vaatab siis sama naeratusega neiu poole – panna see Jim Taylori kirjakasti.
Seejärel ruttab Eva minema ega soovi tagasi vaadata, et mitte Jimi näha. Ei taha tagasi vaadata millelegi, mis oleks võinud olla.
ESIMENE VÕIMALUS
Sel õhtul, mil Eva ja Jim mesinädalatelt naasevad, pakuvad Jakob ja Miriam Edelstein aias jooke.
On mahedaim Inglismaa suveõhtu: päikese viimased kiired soojendavad veel terrassi, õhk on tüüne, rammus kuslapuu ja niiske maapinna lõhnast. Jim, kes rüüpab viskit soodaveega, on ikka veel unine, pea paks ja vatti täis, kuid see tunne on meeldiv ning ta käsi lebab õrnalt Eva käsivarrel. Naine on päevitunud ja naeratab. Jimi meelest on naise nahas ikka veel saare kuumust, valgeks lubjatud verandat, kus nad hommikusöögiks melonit ja jogurtit sõid, sadamakaid, kus nad õhtu saabudes istusid klaasikese retsina’ga.
„Tore,” ütleb Miriam, „me peame teid uuesti Kreekasse saatma. Te mõlemad näete nii head välja.”
Ta istub Eva vasakul käel, sääred suvekleidi all saledad ja paljad. Nad on eksimatult ema ja tütar: mõlemad on väikesed ja kärmed, linnulikud – isegi nende hääl on sarnane, tasane ja helisev, kuigi Miriami omas on veel nõrku Austria aktsendi karedaid nurki. Kummalisel kombel on tema lauluhääl – kui ta Evat kandma hakkas, õppis ta parasjagu Viini konservatooriumis – oktaav kõrgem: hele sopran, puhas ja värske nagu kooritud õun.
Anton on isa moodi: mõlemad on pikad, suurte käte ja jalgadega, aeglaste ja kaalutletud liigutustega. Ta on üheksateistaastane ja on valanud endale viskit, et juua oma õe ja õemehe terviseks – mida ta nüüd teebki, tõstes klaasi Jimi poole. „Tere tulemast koju!”
Koju, mõtleb Jim. Ka meie elame siin. Ja elavadki, vähemalt ajutiselt: Edelsteinid on teinud tühjaks väikese korteri – magamistuba, kööginurgaga elutuba ja tilluke vannituba –, mis laiub nende avara ja lahke maja ülemisel korrusel. Seal elas härra Fischler, Jakobi kauge nõbu Viinist, kuni ta eelmisel aastal suri. Sestsaadik on see olnud panipaik kastitäitele raamatutele, mis ei mahtunud mujale majja, mille omanikud on kõikidest lõbustustest andunud just muusikale ja lugemisele. Iga tuba ääristavad raamatukastid ja eesruumis on noodilehtede riiulid, kus aga valitseb tiibklaver, millel Anton vastu tahtmist ja üpris harva oma heliredeleid harjutab. (Ka Eva veetis tüdrukupõlves aega klaveri taga, kuid osutus niivõrd andetuks, et perekond tunnistas ta lootusetuks juhtumiks.) Mahagonist käsipuude kohal ripuvad seepiapruunid portreed, millel on kujutatud määratlemata Edelsteinidest sugulasi, kõrgete kaelustega ja tõsiseid. Need fotod on väärtuslikud mitte niivõrd oma kvaliteedi, kuivõrd selle raske teekonna poolest, millega need pärast sõda Londonisse jõudsid, saadetuna teele lahke katoliiklasest sõbra poolt, kellele Jakobi isa oli pärast kristalliööd usaldanud nende allesjäänud aarete hoidmise.
Eva – tema naine; kui uudselt ja imeliselt see kõlab – võtab Jimil käest kinni. Alguses, kui Jakob tegi ettepaneku, et nad koliksid tühja korterisse – nad sõid parasjagu lõunat University Armsis, tähistamaks nii Eva kahekümne esimest sünnipäeva kui ka nende kihlumist –, oli Jim olnud ebakindel. Oma vaimusilmas nägi ta nende endi pesakest, kohta, kus nad võiksid ennast maailmast välja lülitada. Talle oli pakutud alates septembrist kohta Slade’is13 – Eva toetusel oli ta lõpuks otsustanud juurast loobuda. Eva sõitis koos temaga Bristolisse, et teatada uudist Jimi emale, kes selle peale natuke nuttis, kuid Eva suunas teed valades Viviani kiiresti ja targalt muudele teemadele ning Jim julges uskuda, et suudab ema pettumuse siiski välja kannatada. Järgnes mitu nädalat teadmatust, mille jooksul Jim ei olnud kindel, kas tööministeerium lubab tal paganama ajateenistust uuesti edasi lükata. Kiri, milles kinnitati, et ta on alatiseks konksu otsast prii, saabus lõpuks tema suureks kergenduseks samal nädalal, kui ta tegi oma viimast eksamit.
Vahepeal käis Eva Londonis Daily Courieri juures töövestlusel. „See on vaid naisteleheküljele musta töö tegemine,” teatas ta naastes. „Mitte midagi uhket.” Kuid Jim teadis täpselt, kui palju see töökoht Evale tähendab. Kui pakkumine saabus – see oli vaid mõni päev pärast seda, kui ta oli saanud ministeeriumilt omaenda kirja –, ronisid nad Old Courtis läbi Jimi toa akna ja seisid kahekesi balustraadil, vaatasid üle hoolikalt pügatud muruplatsi mööda jõge aeglaselt allavoolu triivivaid sõudepaate ning jõid otse pudelist siirupjat portveini (Jimi auhind kolledži eelmise semestri kunstikonkursi võitmise eest).
„Tuleviku terviseks,” ütles Jim ning Eva naeris ja suudles teda. Jimile tundus, nagu näeks ta tulevikku nende ees lahti rullumas – nende pulmi, oma kunsti, Eva kirjutisi, imelist tõsiasja, et ta läheb igal õhtul magama, nii et Eva on tema kõrval –, ja ta