Meie võimalikud elud. Laura Barnett

kus oleks eendaken tema molberti jaoks ning toake, kus Eva saaks kirjutada. Kuid Eva oli pragmaatilisem. Üksnes Jimi väikese Slade’i stipendiumiga ja sandikopikatega, mida tema hakkab Daily Courierist saama – vähemalt alguses –, on nad peaaegu rahatud. „Parem olla vaesed ning mamma ja papa vastu lahked,” ütles ta, „kui vaesed ja värisevad mingis niiskes keldrikorteris, kas pole nii?”

      Jim naeratas. „See kõlab tegelikult täitsa ahvatlevalt. Me peaksime sooja saamiseks teineteise kaisus kössitama.” Eva vastas talle naeratusega ja silitas ta nägu, kuid Jim teadis, et otsus on juba tehtud.

      Ja igatahes, mõtleb Jim praegu, vaadates oma naise pereliikmeid, on mul vedanud. Edelsteinid on neid vastu võtnud kerge ja sundimatu lahkusega. Jakob, Londoni sümfooniaorkestri esimene viiul, on tasane ja leebe mees, peaaegu häbelik. Nende esimesel kohtumisel märkas Jim mitu korda, kuidas Jakob jälgib teda võrdlemisi otsiva ilmega – Jim arvas, et ta hindab teda, ja kuna ta pole seda ilmet hiljem uuesti näinud, võib Jim vaid eeldada, et Jakob leidis ta meelepärase olevat. Anton oli rõõmus, kui pulmas avastas, et Jimi nõbu Toby käis temaga koolis samas klassis – tegelikult klassivanem ja kõrgelt hinnatud jalgpallimeeskonna liige. Ja Miriam on Jimi vastu algusest peale lahke olnud. Kui tema või Jakob tunnevadki mingit kerget pettumust selle pärast, et Eva abiellus kellegagi, kes ei ole nende usku, varjavad nad seda hästi. Nad näisid olevat läbinisti õnnelikud Jimi ja Eva plaanide üle registreerida oma abielu perekonnaseisuametis (Eva oli valges siidkleidis, käes sinilillekimp; alumise korruse fuajees mängis skiffle-muusika bänd) ning ühelgi hetkel ei tundnud Jim, et nad oleksid eelistanud näha oma tütart abiellumas sünagoogis.

      Mitte kuigi kaua pärast nende kihlumist – ise ikka veel ähmis sellest, et ta abieluettepaneku tegi ja Eva selle vastu võttis – oli Jim ühe nende varahommikuste sosinal peetud vestluste ajal tõemeeli pakkunud, et ta võib usku vahetada, ent Eva naeris leebelt ja ütles, et ta ei peaks selle peale isegi mitte mõtlema. „Mamma ja papa on sellest üle,” ütles ta oma sooja kehaga noormehe kaenla alla pugenult. „Tähendab, sellest hõimupatriotismist. Nad nägid, kuhu see võib viia.”

      Kella kaheksa ajal on ikka veel soe, Highgate’i kohal on taevas roosavöödiline, tõusev kuu on kui ähmane ketas silmapiiri kohal. Nad otsustavad süüa väljas – „Oleks kahju,” ütleb Miriam, „ennast vanasse umbsesse söögituppa toppida.” – ning Jim aitab klaase, söögiriistu ja küünlaid õue tuua. Miriam ise toob taldrikud külma kanaga, heeringaga tillikastmes (Jakobi lemmik!), kartulisalatiga ja suurte, oliiviõlis vekitud tomatitega, mis Eva on Kreekast kaasa toonud. Jakob valab veini ning sel ajal, kui nad söövad ja joovad, ujutab Jimi üle joovastav segu väsimusest ja soojusest ja Eva, tema abikaasa hurmavast lähedusest, naise, kes on tema kõikide teiste hulgast välja valinud, kellega ta lebas koos suurema osa kahest täispikast nädalast, käed-jalad sõlmes, nii et naise soe, soolane maitse ei kadunudki ta keelelt.

      „Teile mõlemale tulid mõned kirjad,” ütles Miriam. „Ma panin need korterisse kaminasimsile. Kas te nägite neid?”

      Eva raputab pead. „Mitte veel, mamma. Me läksime kohe magama. Me loeme neid hiljem.”

      Miriam vaatab Jimile otsa. „Ühel neist oli Bristoli postmark. Kas sinu emalt?”

      Jim noogutab ja vaatab kõrvale. Mõni nädal enne nende pulmi läks Vivian uuesti haiglasse ning isegi Eva ei suutnud siis Jimi ümber veenda, nagu poleks sellel mingit pistmist noormehe otsusega juuraõpingutele kriips alla tõmmata. Viimast korda nägi ta ema vahetult pärast lõpueksameid. Ta oli tulnud Cambridge’ist otse Edelsteinide juurde, elanud ülemise korruse korteris, samal ajal kui Eva magas oma lapsepõlveaegses toas. Ühel säraval laupäevasel päeval laenas ta Edelsteinide Morris Minori ja sõitis läände, Bristolisse, haiglasse. Vivian istus üksinda akna alla, kust avanes vaade kõrgele ja tihedale puudesalule. Ta kutsus ema nimepidi üha uuesti ja uuesti, kuid too ei pööranud ringi.