Bel Airi kohta ei saa see ometi tõsi olla? Võib-olla pidasid nad silmas Porti piirkonda või San Fernando orgu. Ta rullis mati lahti ja seadis ennast istuma, et mõned minutid mediteerida. Alumist huult hammustades tundis ta, et see on kaks päeva tagasi tehtud süstist ikka veel kõva ja valulik. Alt köögist kostis kohviveski kärinat ja pannide kolinat. Teenija Serena valmistas hommikueinet. Lola ajas selja sirgu ja sulges silmad. Hingan sisse. Hingan välja.
Sellest, kuidas Mark oma garderoobis ringi tuias, sai Lola aru, et mees kütab ennast üles. „Miks ma kunagi selles majas mitte ühtegi kuradi asja üles ei leia?” käratses ta.
Lola laskis käsivarred lõdvaks ja pani käed põlvedele, peopesad ülespoole. Hingan sisse. Hingan välja. See, mida vajatakse, on alati kusagil mujal, kaugel eemal ja harva seal, kus see peaks olema, sest lapsehoidja ja teenija võistlevad alalõpmata majapidamise juhtimises ja kappide korrastamises, tehes seda mingi oma konfliktse loogika järgi. Lolal ei olnud vajalikku nõudlikkust, et asjad pandaks ilma ütlemata tagasi oma kohale ja muidki toiminguid sooritataks sobival viisil. Tema kohanes, laskis ilmast ilma oma „teenijaskonnal” end vooluga kaasa kanda. Ta ei olnud eriti hea perenaine ega ka kodune proua, samuti mitte „majapidamise tegevjuht” ega isegi mitte „valvekorranaine”, kelleks Mark teda naljapärast tituleeris.
„Lola!” hõikas Mark. Lola tõusis püsti ja põgenes vannituppa. Ta seisatas peegli ees ja tupsutas sõrmeotsaga huuli. Need tundusid kõvad kui puu. Näeb ta nii parem välja või on ehk hoopis naeruväärne? Seintel kaunistas ta nägu Cosmopolitani, Elle’i ja Marie Claire’i esikaasi. Kakskümmend aastat tema elust on pagendatud vannitoa seintele.
Kõik need peavalud möödunud aastal seoses Simoni sünniga läksid talle välimuse osas vähemalt kolmekordselt maksma, aga figuuriga on tal vedanud. Tintmustad juuksed on trendikalt lühikeseks lõigatud. Ta on pikk ja kõhn, aukartustäratavate rinnakumerustega − sularahas kinni makstud, nagu Markile meeldib väljenduda. Ta läheneb juba neljakümnele, ent sunnib ikka veel inimesi pead pöörama.
Jättes Marki oma muredega heitlema, lahkus ta kikivarvul vannitoast ja laskus joogariietes trepist alla. Köögist kostev pottide kolin pani trepikoja seinad värisema. Vist kõrge lae tõttu ei suutnud isegi vaibad summutada veidralt kajavaid helisid. Markile meeldis see põline häärber, kõik selle 700 ja rohkemgi ruutmeetrit. Ta oli kinnitanud, et Lolal ei ole siin ealeski millestki puudus. Muidugi pidas ta silmas materiaalset külge.
Köögis söötis kahekümne viie aastane Lõuna-Aafrikast pärit lapsehoidja Tamara kõrges toolis istuvat Simonit. Lia oli kooliminekuks vaid pooleldi riides ning juuksedki polnud veel kammi näinud. Lola oli juba eelnevalt aidanud oma üheksa-aastasel tütrel alanud päevaks kaks rõivakomplekti välja valida, et pääseda varahommikusest katastroofist, kuid Lial oli seljas hoopis mingi kolmas variant ning hetkel sorkis ta lusikaga hommikuhelveste kausis ja püüdis vältida silmsidet. Kas selline pahur olek on geenidega kaasa antud või juurde õpitud? Lola suudles Simonit, limpsides tillukese pudinguraasu ta põselt. „Sa maitsed täna nii hästi,” ütles ta.
„Emme, see on vastik,” turtsus Lia.
Lola suudles tütart pealaele. Ülalt kostis Marki röögatus, mis rebestas majas vaikuse, nagu kriiksatanuksid kontsad valgel linoleumpõrandal. „Kus on mu neetud Donna Karani särk?” Kõik köögis viibijad − Lola, lapsed, Serena ja Tamara − tardusid võpatades.
„Sealsamas kapis,” hõikas Lola vastu.
„Mitte see, pagan võtku! Valge! Kus kurat see on?” möirgas Mark trepikäigust. Lola naeratas Serenale, kes vaevalt julges talle otsa vaadata. Simon vehkis kätega ema poole: „Opa-opa.”
„Ma ei võta sind, kullake. Söö lõpuni.”
Hetkega oli Simon vingerdanud ennast toolist pooleldi välja, ähvardades koos sellega uperkuuti lennata. „Opa-opa!”
Tamara tõstis ta põrandale.
Lastearst ei saanud aru, kas Simonit vaevavad luupainajad või muud öised hirmud. Mis vahet seal on? Viimane kord, kui Lola oli lapse arsti juurde viinud, teadmata, millest alustada pikka loetelu Simoniga seotud muredest, oli ta ennast tundnud täieliku idioodina. Arsti pilk oli teda pingsalt uurinud ning lõpuks oli ta soovitanud ümbritseda laps armastusega ja kindlustada talle rahustav keskkond. Lola tundis, nagu oleks ta last halvasti kohtlev ema, ja arst teadis seda. Lola oli siis teinud, mida soovitati, ning hoidis Simonit enamiku päevast hoidjaga majas. Ta piiras nende väljaskäimisi jalutuskäikudega lähimasse parki ja loobus ka ema-lapse tundidest. Ilmselt ei tule eelkoolgi kõne alla.
Simoni käed olid šokolaadipudinguga koos ja Lola tõstis ta jooksu pealt üles, enne kui ta oleks jõudnud puudutada köögitoolide valget polstrit. Tal ei olnud vaja riidu Serena ja Tamara vahel selle pärast, kumb vastutab pleki puhastamise eest. Simoni trotsi täis väike keha viskles ägedalt, kui Lola teda käte vahel hoidis ja köögivalamu poole kandis. Marki hääl kõmises ülal magamistoas. Lola pani Simoni kraani juures oma põlvele istuma. Kui ta laskis poisi käele sooja vett, meenus talle äkitselt, et särk, mida Mark tahab selga panna, on veel keemilises puhastuses. Ta ehmus, kuivatas Simoni käed rätikuga, mille Tamara talle ulatas, ja tegi kiiresti mõttetööd.
„Kas Armani särk ei sobi, kullake?” hüüdis ta värinaga hääles. „Või see teine, mida sa kogu aeg kannad? Need on puhtad, triigitud ja selga panemiseks valmis.”
Ta kuulis, kuidas Mark tormas kolinal trepist alla. Mees ilmus kööki, näost punane ja käes riidepuud poole tosina valge särgiga. Serena ja Tamara astusid ta teelt kõrvale. Ta peatus järsult teisel pool köögisaart Lola vastas. „Kas tahad öelda, et mu valge särk polegi puhas?”
Lola pani Simoni maha ja tõukas ta õrnalt eemale, kuid poiss haaras ta jalasäärest kinni. „Aga kaks tuliuut, sa tead ju, need…”
„Mul on äärmiselt tähtis koosolek ees,” möirgas Mark. „Üks asi, mida ma sinult palun, on see, et mul oleksid käepärast korralikud riided!”
Lola vaatas paluvalt Tamara poole, et see Simoni köögist ära viiks. Tamara vaist sundis teda juba ka ise Simonile viipama, et poiss kaasa tuleks, aga Simon pigistas veel tugevamini Lola säärt. Tamara püüdis teda edutult lahti kangutada, kui Mark Lolale nii lähedale astus, et naine tundis ta hambapasta lõhna ja nägi ta näonaha poore. Mehel oli ilus, värskelt raseeritud nägu, päikesest tõmmu nahk ja valged hambad − see oli võitja nägu. „Või oled ennast teovõimetuks kuulutanud millegi pärast, mida ka mina peaksin teadma?” mõnitas ta.
Lola heitis pilgu kellale, Simonile, kes Tamara käte vahel südantlõhestavalt nuttis, siis Liale, kes aralt kööki sisenes, et lasta kingapaelad kinni siduda, ja vaatas siis taas kella. Mark põrnitses Liat. „Ja mida sina tahad?” Lia pilk oli sassis kingapaeltel. „Üheksa-aastane ei saa kingapaelu kinni? Kas terve see perekond on puuetega või mis?” Lia kummardus ja sidus kingapaelad kinni. „Mul on seda särki vaja!” karjus Mark. „Too kohe särk siia!”
„See on puhastuses,” kostis Lola. „Olen silmapilk tagasi. Sa ei jää isegi hiljaks.”
Lola nägi, kuidas Marki raev kogus tuure. „Sa oled juba jätnud mu hiljaks! Sellest majast ei ole mul üldse tuge. Ma kannatan su saamatuse tõttu!”
Ründaks ta füüsiliselt, võib-olla saaksid asjad selgemaks. Niisugusel kujul aga tekitas see vaid segadust. Hiljem, veel samal päeval, võivad nad juhtunut nimetada „vihapurskeks”. Võivad isegi naerda selle üle. Lolagi naeraks. Aga hetkel ta kartis, kuid mida? Võib-olla seda, et Simon ja Lia kuulevad, mida Mark võib öelda ja teha. Oli hirmul, et Markil võib tema suhtes õiguski olla.
Lola vaikimine ajas mehe veelgi rohkem marru, kuid naine lihtsalt ei teadnud, mida öelda, eriti kuna lapsed olid sealsamas juures. Mida vihasemaks mees läks, seda rohkem halvas see Lolat.
„Palun rahune,” anus ta viimaks.
„Miks peaksin?” karjus mees.
Lola otsis sõnu, et talle põhjust selgitada. „Sellepärast, et ma… ma vist ei käi sellest enam üle?” lausus ta viimaks. Jah, see sai sõnastatud küsimusena, kuid küsimuses oli ka tema vastus.
„Mis