põrkas vastu palkseinu ning kandus udus eemale.
“Thunor! Thunor!” möirgas hiiglakasvu röövel, tagudes raske taplusvasaraga teda piiravate kimbrite päid, õlgu ning selgi; hoope saatsid tumedad matsud ja lühikese aja pärast aeles omaenese veres pool tosinat kaitsjat, kuna teised kilpe kaitseks tõstes hiiu jõu ning võitlusraevu ees võimetuna taganesid. Karunahka kandev vaenlane tungis edasi kui metskult, jagades vihaseid hoope ja röökides kui tarvas.
Mõdukoja katus põles, ajades musta suitsu. Teras kriiskas, koerte kilamine mattus võitluslärmi. Vaenlasi oli palju, liiga palju, mõistis Ballimar, sest üha sagedamini sattusid talle ette võõrad näod ja aina enam tuli mõelda kaitsele.
“Kimbrungide võsu!” hüüdis Gunlaug, tõrjudes vaevaga pealetungijaid. Tema tõmmunäoline vend haaras vürstpreestri pojal vammuse aset täitvast hundinahast. “Taandume, meie sõjariistad on võimetud!”
Ballimar ei märganud seda, ta raevutses ja rabeles kassiliku väledusega röövlite takerdunud rõngas, teda kaitsesid vennaste odad ja kilbid.Teiselt poolt põlevat mõdukoda kostis Beanstani vägev hääl; trummide kuma udus oli endiselt võimas. Viimases hädas kiskus Arnlaug preestri poja teda turjast hoides vaenlaste vahelt välja ning tiris ta mõdukoja pimedasse nurgatagusesse. Gunlaug heitles nende selja taga vaenlastega ja, samal ajal pidevalt taganedes, kallas viimaseid kimbrikeelsete needustega üle. Grue’ poeg oli oda kellegi ribide vahele jätnud ja raius vihaselt lühikese laia võitlusnoaga; varitsenud paraja viivu, sai ta koguni haarata ühe komistava röövli peost kerge sõjakirve. Arnlaug kraaksatas hoiatusi, kui kaks vaenlast neile küürutades vastu jooksid ning heitis oda. Üks sõdalastest kukkus, teine põgenes.
“Gunlaug! Vennas!” hüüdis Grue’ poeg laiba kõrvalt rasket saxi võttes. “Gunlaug!”
Gunlaug kerkis verise ja raevununa Ballimari ja Arnlaugi ette. “Esiõu on vaenajate käes, et Loki nende õdesid häbistaks! Needus tulgu nende peale!”
“Said haavata?” küsis Arnlaug.
Gunlaug raputas pikajuukselist pead; tal oli õnnestunud tervelt pääseda, mõned kriimustused polnud kõneväärt. Ka Ballimaril oli vedanud, kuid Grue’ teisel pojal oli viskoda rebestanud põse ja peaaegu küljest rebinud kõrva; noormehe juuksed ning tärkav habe olid paakunud verega koos. Vürstpreestri poeg rebis tapetud sõjamehe hame küljest riba riiet ja sidus vilunult Arnlaugi pea kinni. Samal ajal valvas teine vennastest ümbrust, endal kirves heitevalmilt käes.
Talu eesõu kihas vaenlastest; seal kanti juba kotte, kompse ning tapetud kimbrite relvi, põlevast mõdukojast veeti välja karusnahku, mõdunõusid, riideid… Rüüstamine käis täie hooga. Röövlid lohistasid naisi juukseidpidi ja sidusid pihkusattunud träälid omavahel kinni. Leegitsevad hooned heitsid ümbrusele punakat valgust, riisuvad vaenlased hõikusid ning kustutasid preester Beanstani veel hinges olevate sõjameeste eluküünlad. Taplusse näis olevat siginenud vahe, võitlushüüded ja relvade klirin olid vaikinud, üksnes haavatud soigusid ning tuli õgis mühinal katuseid. Verd ja leeke haistvad kariloomad lõugasid. Mõned sõjamehed kihutasid veiseid odavarrehoopidega kantsi eesõuele, kus oli vähem tuld.
Trummid, trummid kõmasid aina…
Ballimar piilus aidanurga tagant eesõue poole; paar noolt tungisid plaksudes puusse, ent noormees ei hoolinud sellest. Tema rohelised viha täis kiskjasilmad vaatasid vaenlasi, kes kantsiõuel kiiresti varjust varju liikusid, andmata kimbritele võimalust neid nooltega tabada. Siiski nägi Beanstani metsik poeg üht noolest läbistatud rinnaga vankuvat röövlit ja viiv hiljem kukkuski riisuja otseti maha; raudotsaga ora meenutav nool jäi ta küljest välja vahtima. Vaenlased karjusid vihaselt ja Ballimari näole ilmus kahjurõõmus ning inetu irve. Ta oleks hea meelega purustanud nende pead sõjakirvega, kuid kimber teadis, et nooled peataks ta veel enne, kui ta on jõudnud tosin sammu astuda.
Ballimari peas keerlesid ärevad mõtted – vaenlasi oli liiga palju, mitu korda enam kui preester Beanstan Kimbrungi sõdalasi ja vaevalt õnnestunuks viimastel veel kaua vastu pidada. Ent pageda tulnuks mööda lagedat nõmme või padurat, enne kui päästev laas nad varjaks, pealegi olid vaenlastel nüüd hobused… Kuid sadu aastaid kimbrite valduses olnud alasid ei loovutatud nii lihtsalt! Noormees sülitas mornilt. Aasirite needus tulgu vaenajate peale! Veel oli vara Walhallasse tõusta, vara…
Kuuldus kiiret jooksumüdinat ning noolte vihinat; paar viskoda raksatasid järsult seina ja keegi vingus talumatu valu käes. Preester Beanstan hõikus võitlushüüdeid, teras heitles kriginal rauaga, sõjamehed röökisid vihaselt. Kilbid kolisesid. Ballimari lihaselised käed olid küünarnukkideni verelaigulised ja kleepuvad; hundinahk ta seljas oli hoopidest räsitud, pikad juuksed osati kõrbenud ning nägu tahmane. Teine teisel pool Ballimari seisnud Arnlaug ja Gunlaug hoidsid relvad hakkamas. Nende süngetelt nägudelt ei peegeldunud ei hirmu ega kahjutunnet – surm oli kord juba sõjamehe saatus ning nad ei teadnud paremat.
Tuli ühineda isa ning ellujäänud kaaskondlastega, välgatas noore kimbri peas, ning täiest kõrist röökides, tõstetud sõjakirves käes, tormas ta aida tagant välja. Taplus kees täie hooga. Võõrad sõdalased piirasid Beanstani kokkusulanud kaaskonda, aeg-ajalt kumbki pool kandis veriseid ohvreid. Mõned vaenlastest pöördusid uue hädaohu poole, kui üks purustatud näoga röövel kokku vajus. Kimbrungid tõstsid toetust märgates võidurõõmsa kisa, kuid nende heameel oli enneaegne – lähenes uus salkkond röövleid. Lärm oli kõrvulukustav.
Ballimar tõukles ja põikles rüselevate ründurite vahelt läbi, jõudes nõnda koos kaksikutega väheste ellujäänud kimbriteni, kes raevukalt vaenlasi raiusid. Beanstan Kimbrungi kaaskondlasi langes vürstpreestri kõrval üksteise järel. Tapluskihust haaratud Ballimar ei märganud, kuidas vaenajaid sai äkitselt nii palju, et nad peaaegu täielikult sisse piirati.
“Tagasi, Asgardi nimel, tagasi!” karjus preester kõuehäälega, tõstes verise lipuoda kõrgele. “Oda alla, mu poeg! Tagasi!” Nii preester, nõid kui ka ellujäänud sõjamehed taandusid hoonete vahelisse kitsasse käiku. Noore Kimbrungi, kes võitles samaaegselt kahe vastasega, kiskusid Arnlaug ja Gunlaug jõuga kaasa. Grue’ pikakasvulised pojad hoidsid röövleid veel mõnda aega kinni ning kadusid koos viimaste kimbritega aitade-panipaikade rägastikku. Trummide kumedad helid panid udu vabisema…
“Peame pagema,” sõnas Beanstan, ise valvsalt pimedas nurgataguses ringi vaadates. “Olgu Wotan selle tunnistajaks, et me ei suuda vastu pidada! Vardjad märkasid vaenajaid liiga hilja.”
“Ja maksid eluga,” uratas üks vanaldane turd kimber, habe katkutud ja verine. Mees hoidis aga haavadest hoolimata käes rasket kilpi ning laia mõõka. “Oo Ziu, hoia meid! Kinnita meie sooni ja toeta halja raua hoope, sa taevane aasir!”
Grue kargas kõrvale ja virutas jõuliselt odaga, läbistades ühe vaenlase, kes oli ettevaatamatult nurga tagant välja astunud. Kostis pikk valuline ägin; tulekahjukuma väreles sõdalaste karmidel nägudel. “Saksi värdjas…”
“Saksid?” Ballimar vaatas küsivalt isale otsa; see noogutas. Noormehe näole tekkis taas metsik ilme ja vihast kõverdunud huuled vormisid tummalt needusi.
“Peame kiirustama,” lausus preester, kuulatades viivu läbi tule ragina kostuvaid sakside hääli. “Peagi on nad siin ja siis pole meil pääsu… Grue, mu hõimlane, tungime tagaväravasse!”
Nõid vaikis ja pühkis käsivarrega otsmikult veresegust higi. Hoonete tagant kostis vihaseid meeshääli ja uksetappide raginat.
“Peame kiirustama,” urises Beanstan oda tugevamini pihku haarates. “Või sureme kui koerad… Värav on ainus võimalus.”
“Jah, värav,” otsustas Grue.
“Väravasse, mu ründurid,” ütles preester ja võttis odast ka teise käega kinni. “Wotani pühade kaarnate nimel!”
Kimbrid liikusid kiiresti edasi, varjates end madalate räästaservade alla ja nurkade taha. Võõraste jalad astusid neist mööda, nad kuulsid küsivaid hõikeid, halja raua tärahtusi. Ninna kandus põlenguvingu ning imalat verelehka. Kõikjal paega sillutatud õuel vedelesid surnukehad. Kantsis oli tulekahjudest valge nagu päeval, lausa imekombel õnnestus