Tamur Kusnets

Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus


Скачать книгу

kukkus, lühike viskoda oli ta seljas püsti nagu teivas. Ballimar ja Arnlaug pöördusid ümber; neil oli kindel kavatsus mees kaasa vedada, ent sõdalane oli surnud veel enne, kui oda seljas õõtsumise jättis. Gunlaugi tabas nool säärde, kuid noormees jätkas venna ja Ballimari õlgadele toetudes longates taandumist. Lõõmavad hooned valgustasid juba tervet kantsi ning põgenejad olid saksi vibuküttidele hea sihtmärk; aina rohkemad nooled plaksusid kilpidesse ning riivasid kehasid. Kimbrid ruttasid kuis suutsid, kuid põrkasid siiski kokku röövlisalgaga, kes neil tee ära lõikas.

      Veri voolas, kui teritatud raud lihasse tungis, vali ulgumine ja terase kriiskav helin saatsid võitlust, endistviisi kõmasid trummid. Ballimar lasi Gunlaugi lahti ja raius ühele vaenlasele tapriga külge, saades ise piste, mis sügavalt kätte lõikas. Röövel taganes, kaitstes end raevunud preestri odalöökide eest kilbiga, kuid ühe kimbrungi järsk saxilöök paiskas ta omaenese verre pikali. Pika valukarje saatel vajus üks saksidest põlvili – ta kõhu oli lõhestanud laia teravikuga võitlusoda. Grue kiskus verise relva välja ning virutas seda nuiana kasutades teisele vaenajale pähe. Kimbreid muudkui langes Beanstani ümber; maapinna muutsid libedaks veri, väljalöödud ajud ja pahkluude ümber takerduvad soolikad.

      Saksilased röökisid ja rõhusid vihasemalt peale, lisaks lähenes neile kantsiõue sügavusest toetust. Röövleid juhtis pikakasvuline jõurikas pealik, kes oli arvatavasti ülikusoost, sest ta kandis helkivat, kuigi vereplekkidest laigulist soomusrüüd ja kiivrit. Tema kõrval tuli traavides karunahka rõivastunud möirgav hiid, kelle pea kohal oli raske pronksotsaga lahinguvasar. Veel üks kimbrite sõjamees langes, rind nagu vitskorv lõhki raiutud.

      “Väravasse! Väravasse!” üürgas Beanstan nagu sõjasarv.

      Metsistunud kimbrid, keda oli väga vähe alles jäänud, murdsid meeleheitliku jõupingutusega teed tõkestavate vaenlaste vahelt välja, jättes surnuid ja haavatuid maha; nende pagemist tähistasid vuhisevad hoobid ning jõuetult ägavad kehad. Täiskasvanud mehest kõrgem värav oli suletud, aga põgenikke see ei peatanud. Vürstpreestri käsu peale asetas Grue jala vägevale tammest tahutud riivile ja vinnas end juuste-hõlmade lehverdades üle; talle upitati järele Gunlaug ja veel paar-kolm kergemalt haavatud sõdalast. Odad raksatasid nooltega võidu väravapalkidesse. Keegi kaaskondlastest korises, langes nooltest läbistatuna külili ning ei liigutanud enam.

      Kimbrid heitlesid viimast välja pannes saksi mereröövlitega. Mõlema hõimu sõjamehi langes, ent isegi surmavalt haavatutena klammerdusid nad üksteise kõrisse. Mõne võimsa raevuka hoobiga lõid Beanstan ja tema poeg röövlid hetkeks tagasi, võites sellega täpselt nii palju aega, et nugise väledusega üle värava ronida; vanapoolse kimbri, kes koos nendega põgeneda üritas, kiskusid tugevad saksilasd alla ja tapsid sealsamas. Vaevalt maandus Ballimar teisel pool väravaplanke, kui ta ümber pöördus ja tapriga ülesronivale saksile näkku virutas; röövel langes lühikese karjatusega omade sekka tagasi.

      Beanstan ja ta poeg ruttasid eespool jooksvatele kimbritele järele nii kiiresti kui jalad võtsid. Nende selja taga avanes raksudes värav, seda saatis sakside võidurõõmus möirgamine. Ballimar heitis pilgu üle õla ning nähtu pani ta hingeldades needma – paljud jälitajatest olid ratsa. Õnneks ei märganud röövlid põgenikke uduhämuses öös kohe ja nii jõudsid kimbrungid pagenud meesteni, kes pea kõik olid haavatud.

      “Tulevad!” suutis üks sõjamees veel karjatada, kui nool talle kuklasse krigises.

      “Gnoomide nimel!” röögatas Beanstan Kimbrung metsikult. “Mu vibu!”

      Nõid ulatas kimbrile tema suure raske vibu, mida oli seni turjal tupes kandnud, kuna lähivõitlus ei olnud andnud mahti seda kasutada. Sõdalased jätsid preestri vibuga maha ja kiirustasid edasi, kivisest nõmmenõlvast alla udusesse orgu. Vaenlaste hobused lähenesid kiirel kapakul, nende seljas olid vihased ründurid. Beanstani nool tungis esimesele ratsanikule rindu ja mees prantsatas nagu kott vastu kõva maad. Tõusis vali vihakisa; preester karjus needusi ja ruttas avara rüü lehvides omadele järele.

      Kimbrid jooksid mööda paeplaatide ja kivimunakatega sillutatud rada; mõlemal pool teed langesid järsud nõlvad. Nõgudes hõljus tihe udu ja kumasid virvatuled, õhus oli soo lõhna… Hobuste kabjad tagusid paasi juba üsna lähedal, nooled vilisesid tagaaetavate peade kohal, taas kukkus üks kimber, jäädes ebaloomulikku asendisse kõverdununa põiki üle raja lebama. Nad pidid teel püsima, sest urja toomata poleks läbi öise udu selles laugastikus söandanud pageda isegi nõid Grue, kes tundis raba kõige paremini; tuli jõuda rabasaarele, mida ümbritses suur sopiline järv ning istuda lootsikutesse… Mättalt mättale hüpates ei saanud aga pageda, liiatigi koos haavatutega, soo oleks nad neelanud. Rabas elutsesid jäledad libardid, kelle vastu aitasid üksnes targad manasõnad…

      Trummid kõmisesid nii lähedal, et udu lausa vabises sellest. Põgenikud jooksid tüminal üle planktee, mis ühendas kaljuseljandikku kindla maaga. Teisel pool kivist küngast olid juba järv, haabjad – ja pääsemine!

      Oda vuhises ning tabas Arnlaugi paremat õlga. Noor sõjamees langes karjatades kiviklibuga segatud liivale. Ballimari lihaseline käsi kiskus ta kehast relva välja ja saatis selle röövlite poole tagasi. Sõjariist tegi hämaras kaare ning kadus kuhugi üle esimeste vaenlaste peade. Ballimar haaras Arnlaugi vööst ja tõstis ta püsti, upitas siis turjale ning jätkas jooksu, teades, et kaua tal selleks jõudu ei jätku.

      Udu hajus, paljastades järsud kivised nõlvad, sammaldunud kaljurahnud ja iidsed puuslikud, millede vahel mustendas pühamu sissepääs. Teivaste otsas valendasid kolbad, pühade saarepuude härmatanud okstelt rippusid loomade skeletid, – nahad ja värvilised riideribad. Kuskil kaljude taga, üsna lähedal taoti trummi. Kuid ka vaenlased olid põgenikel juba lausa kukil…

      Paekiviastmetest lõõtsutades üles roniv Ballimar komistas ja lasi Arnlaugil kukkuda, noormees veeres oiates järsult künkaveerult alla ning plartsatas kaugel allpool järve. Sitked käed klammerdusid noore Kimbrungi turja, Ballimar raputas end uratades lahti ning virutas ümber pöörates kirvega ülalt alla. Saksilane põrkus tagasi, tapper vihises ta peast mööda, lõhestas kõhu ning lõikas läbi kitsa nahkvöö. Verine sisikond langes kisendava röövli ette ja mees vajus sellele otseli peale. Soe veri auras kividel.

      Ballimar tundis, kuidas temast kinni haarati; siiski suutis noormees tõmmata vöö vahelt pistoda ning puurida selle kellegi kubemesse. Kile karjatus andis tunnistust sellest, et veel üks hing pidi sel ööl Walhallasse tõusma, kus aasirite isa teda juba ees ootas. Siis murti Ballimar paljude sõdalaste raskuse all pikali; tugevad käed hoidsid teda kindlalt kinni.

      Beanstan, kes oli juba pühamusse sisenemas, seisatas rahnude vahel ning vaatas kivistunult toimuvat. Preestri suu avanes ahastavaks karjeks: “Mu poeg! Oo iidjumal Wotan!”

      Ballimar tegi jõuetu katse end vabastada, teades ka ise väga hästi, kui meeleheitlik ja lootusetu see püüe oli. Vürst Beanstan vaatas ainiti vangistatud poega. “Mu poeg,” kordas ta hääletult. “Mu poeg Ballimar…”

      Saksilaste hulgast ilmus rõngassärgis pealik ja tema kõrval hiiglaslik sõdalane, mõlema kehal olid ägeda võitluse jäljed; hiiglase võitlusvasara pea oli kaetud tumeda vere ja karvadega. Kümned sõjariistad sihtisid käputäit kimbreid, kes kindlameelselt oma manatargast vürsti kõrval seisid, paljastatud relvad käes. Saksi pealiku ainsa märguande peale oleks nad noolte ja odadega üle külvatud, kuid verisesse heitlusse sugenes paus. Vaenlaste ülik astus sammu edasi ja tegi omas keelepruugis ettepaneku alistuda.

      Preestri tuhmunud pilk elustus, turd Beanstan sirutas ennast. Näis, et vaenlaste soovitus alla anda polnud tema teadvusse jõudnudki; Kimbrung vaatas tõsiselt udusse mattunud sood, nõmme, tulekuma selle harjal ning lausus: “Minge ära, mu hõimlased…”

      “Minu vürst…” pomises arbuja Grue.

      “Minge ära,” kordas preester, heites pilgu lähimatele röövlitele. “See on minu poeg. Pole vaja elu, kui suguvõsa välja sureb. Minge, truu Grue ja vaprad ründurid. Aasirite isa kutsub mind – näen tulesid helkimas Walgrindi kullatud piitadel… Minge!”

      Kimbrid kadusid hääletult pimedusse. Trummid kõmisesid, saksilased vaatasid imestunult pikka avaras rüüs