href="#n88" type="note">88
Ukraina ja Poola poliitikud, kes olid harjunud kitsarinnalise jagelemisega Galiitsia provintsi pärast, kuulsid, et peagi võivad nad jagada tohutu suuri Venemaalt võetud alasid. See oli ahvatlev väljavaade ja seda toetati poliitiliste sammudega. Habsburgide monarhia olid lubanud poola poolsõjaväeliste üksuste loomist ja väljaõpetamist, ja nüüd, 1914. aasta augustis nimetati see ümber Poola Leegioniks ja seati lahinguvarustusse. Samal kuul moodustunud Ukraina Rahvusnõukogu algatusel hakati mehi värbama ka Ukraina Leegioni. Nagu Poola leegionid teenis ka Ukraina Leegion poliitilist eesmärki. Need üksused pidid Habsburgide alamatele demonstreerima, et keiser hoolib oma rahvastest, ning Venemaa alamatele, et neil on oodata rahvuslikku vabastamist Habsburgide relvajõudude käe läbi.
Ent see rahvuspoliitika nõudis sõjalist võitu, mida sõja esimestel nädalatel kusagilt ei paistnud. Samal ajal kui Habsburgide väed Serbias peatuma sunniti, tungis Venemaa Galiitsiasse. Paanikasse sattunud Habsburgide sõdurid võtsid kasutusele ebalojaalsuses kahtlustatavate ukraina tsiviilisikute hukkamise välikohtute otsusel. Selles olukorras unustasid Habsburgid rahvusküsimuste lahendamise. Korraga oli pakiliseks ülesandeks saanud Venemaa edasitungi peatamine. Et suurem osa Saksa armeest tungis Prantsusmaale, pidi Habsburgide impeerium võitlema idarindel arvuliselt ülekaalukate Vene vägede vastu. Habsburgide kindralid olid Saksamaa tajutava toetuse puudumisest nördinud. Ometi olid sakslased, mitte Habsburgid need, kes said kirja esimese suurema võidu. Kindralid Erich Ludendorff ja Paul von Hindenburg, kelle kätte oli antud Saksamaa 8. armee juhtimine, pälvisid au, kui nende väed purustasid Tannenbergi lahingus Venemaa 2. armee. Ehkki neil polnud eriti palju või üldse mitte midagi pistmist lahinguplaanidega, mis tehti enne nende saabumist, said Ludendorffist ja Hindenburgist Saksa rahvuskangelased ning Habsburgide impeeriumi verised kaitselahingud sõja esimestel nädalatel unustati.89
Ent läänes ei suutnud Saksamaa sellist otsustavat võitu saavutada. Nagu Habsburgide impeerium oli arvestanud Serbia kiire kõrvaldamisega sõjast, oli Saksamaa arvestanud Prantsusmaa purustamisega. Kuid Marne’i lahingus 1914. aasta septembris said Saksa väed korralikult lüüa. Ennetavate kiirlöökide plaanid olid läbi kukkunud.
Saksamaal ja Habsburgide impeeriumil seisis ees pikk sõda ja võitlemine vaenlastega igast küljest ning isoleerituna Briti mereblokaadist. Habsburgide moodne laevastik oli Aadria merre suletud. Briti kuninglik merevägi oli ülekaalukalt tugev ning Londoni liitlasel Prantsusmaal oli Vahemerel oma laevastik. Sama kehtis ka Itaalia kohta, mis ütles aasta hiljem lahti liitlaskohustusest Habsburgide suhtes ja kuulutas Austria-Ungarile sõja. Samal ajal olid venelased ja serblased juba sõja esimestel kuudel hävitanud impeeriumi rahuaja armee. 1914. aasta jõuludeks oli ligikaudu 82 % Habsburgide relvajõudude esialgsest jalaväe isikkoosseisust haavatud või langenud. Umbes miljon meest oli surnud, haavatud või haiged. Ülejäänud sõda tuli võidelda reservväelaste, tsiviilisikute ja ohvitseridega, kes said alles väljaõpet.90
Üks neist ohvitseridest oli noor ertshertsog Wilhelm. 1914. aasta sügisel alustas Wilhelm oma teist ja viimast õppeaastat sõjaväeakadeemias. Ta meenutas hiljem, et tema klassikaaslased väljendasid sõja puhkemise tõttu entusiasmi; tema polnud nende seas. Tema parim sõber akadeemiast langes lahingus. Sellegipoolest oli arusaamine, et Wilhelm läheb lahinguväljale niipea, kui tema õpingud kevadel läbi saavad. Wilhelmi viimase semestri salajases ettekandes kirjeldatakse teda kui meest, kes „igal võimalusel demonstreerib oma kavatsust olla sõduri ja ohvitserina algatusvõimeline”. Midagi vähemat ta perekond temalt ei oodanudki. Kui ta 1915. aasta veebruaris Habsburgide täisikka jõudis – 20aastaseks sai –, pühitseti ta Kuldvillaku ordu ja parlamendi ülemkoja liikmeks. Nüüd oli ta mees ja sõja ajal oodati temalt ka sellekohast käitumist.91
Sõjas võitlemine oli Habsburgide ertshertsogite saatus. Wilhelmi isale Stefanile, kes 1911. aastal ülendati admiraliks, kuigi ta oli mereväe tegevteenistusest erru läinud, tehti ülesandeks kogu impeeriumi haavatute eest hoolitsemine. (Maria Theresia abistas oma meest, töötades haiglates inkognito õena.) Üks Wilhelmi onudest, ertshertsog Friedrich, oli Habsburgide relvajõudude ülemjuhataja. Teine onu, ertshertsog Eugen, juhatas Habsburgide vägesid Balkanil ja seejärel Itaalias. Wilhelmi vend Albrecht teenis suurtükiväes, esmalt Vene ja siis Itaalia rindel, ning ülendati ooberstiks. Tema teine vend Leo lõpetas samuti õpinguid sõjaväeakadeemias. Wilhelm ja Leo lõpetasid mõlemad kooli 15. märtsil 1915.92
Nüüd, kui temast oli saanud nooremleitnant, taotles ja sai Wilhelm valdavalt ukrainlastest koosnevas rügemendi rühmaülemaks. Ta ühines oma üksusega 12. juunil 1915 ning alustas meeste seas poliitilist tegevust. Ta palus, et nad kutsuksid teda ukraina nimega Vassõl. Ta rääkis oma sõduritega ukraina keeles. Ta hakkas kandma oma ohvitserivormi peal tikanditega ukraina särki. Selle kena krae, mis mugavalt tema kaela ümber istus, saatis sõnumi, mis oli kõigile ukrainlastele arusaadav – kui see ka kõiki teisi segadusse ajas. Ta andis oma meestele lasuursinise ja kollasega – Ukraina rahvusvärvides – käelindid. Mitte just üllatuslikult olid Poola ohvitserid ja Galiitsia Poola võimud nende algatuste vastu. Just nemad olid need, kes kõigepealt hakkasid nimetama Wilhelmi Punaseks Printsiks. Ta ei pannud sotsialismiga seostamist pahaks; igasugune toetus ukrainlastele, impeeriumi ühele kõige vaesemale rahvale, pidid arvesse võtma sotsiaalset õiglust. Wilhelmi meenutuste kohaselt oli talupoegadest sõdurite lugupidavast kohtlemisest rohkem kui küllalt, et teha temast ta poola võistlejate silmis ohtlik radikaal.93
Wilhelm oli ilma jäänud eelmise talve kohutavatest Karpaatia kampaaniatest. Vene väed olid tunginud sügavale Galiitsia sisemaale, vallutades isegi Przemysli kindluse, kus Wilhelmi onu Friedrich vägesid juhatas. Pärast kindluse tagasivallutamist 1915. aasta mais juhtis Friedrich massiivset vastupealetungi. Sel ajal, kui Wilhelm asus juhtima oma üksust, liikusid Habsburgide väed itta, tõrjudes venelasi Galiitsiast välja. 16. juunil 1915, neli päeva pärast Wilhelmi astumist tegevteenistusse, vallutasid Habsburgid tagasi provintsipealinna Lvivi.
Järgnenud võitluses ülejäänud Galiitsia pärast tundis Wilhelm oma meeste üle uhkust ja pidas ukrainlasi parimateks sõduriteks. Ta ei lasknud neid taga kiusata kohalike tsiviilvõimude tavaliselt poolakatest ametnikel. Vene kuulide eest ta neid muidugi kaitsta ei saanud. Wilhelmile ei meeldinud sõda. „Minu lahingumuljed on sellised: eelkõige on vale see, et lahingutega on võimalik harjuda. Kõige esimene häirib kõige vähem.” „Minu lahingutega oleks võinud olla rahul, jättes arvestamata nende inimeste langemise, kellesse sa jõudsid kiinduda,” kirjutas ta oma mälestustes viis aastat hiljem.94
Kui Vene väed 1915. aasta suvel tagasi itta taandusid, tõusis Ukraina küsimus taas esile. Wilhelm juhtis ukraina üksust läbi Galiitsia, aidates vabastada Habsburgide provintsi Vene võimu alt. Enne sõja algust olid Galiitsiat hallanud Poola ülikud. Siis olid seda valitsenud Vene okupandid. Kes hakkab provintsi juhtima nüüd, kui Habsburgide võim on taastatud? Poolakad nagu enne või ehk hoopis ukrainlased?
Poola- ja Ukraina-küsimus olid omavahel lahutamatult seotud, ning Habsburgide poliitika pidi võtma arvesse ka sakslasi ja nende eelistusi. Samal ajal kui venelased taganesid Galiitsias Habsburgide vägede ees, taganesid nad sakslaste ees ka teistel ajaloolise Poola maadel. 1915. aasta augustis langes sakslaste kätte Poola ajalooline pealinn Varssavi, mis oli viimased sada aastat olnud üks Vene impeeriumi suurlinnu. Sedamööda kuidas sõjaline tasakaal kaldus Viini ja Berliini kasuks, pidid liitlased hakkama otsustama, mida Poola ja Ukrainaga ette võtta. Neid kaht riiki polnud muidugi olemas, kuid impeeriumidel oli vaja rahvustundeid ära kasutada. Nende õnnetuseks oli kaht rahvuslust ühel ajal raske kasutada, sest ukraina ja poola patriootidel oli kalduvus esitada nõudeid samadele territooriumidele.
Viinil oli plaan: Venemaalt ära võetud Poola territooriumidest moodustub Poola kuningriik, mis liitub Habsburgide impeeriumiga. Berliin oli sellise Austro-Poola lahendusega esialgu nõus. Aga kui Poolast saab jälle kuningriik, siis on tal vaja kuningat. Ilmne kandidaat selleks oli ertshertsog Stefan: Poola kuningliku perekonna rajaja, Habsburgide dünastia liikme ja Saksa keisri sõbrana. Matkides iidset Poola traditsiooni, tulid