see, et kastepiisk leiab oma lõpu säärsaapa musta talla all? Need Habsburgid kaotasid oma sõjad ega suutnud enda eluajal oma valitud rahvusi vabastada; natsid ja stalinistid said jagu neist nagu nende rahvustestki. Ent totalitaarsed režiimid, kes nende üle kohut mõistsid ja leidsid nad süüdi olevat, on samuti kadunud. Natside ja kommunistide valitsuse õudused muudavad võimatuks pidada 20. sajandi Euroopa ajalugu edasiminekuks suurema hea poole. Paljuski samal põhjusel on raske näha Habsburgide langemises 1918. aastal vabanemise ajastu algust. Kuidas siis peaksime meie kaasaja Euroopa ajaloost rääkima? Võib-olla on neil Habsburgidel oma väsinud igavikutunnetuse ja hetke värvingu lootusrikka väärtustamisega pakkuda midagi meilegi. Lõppude lõpuks on iga minevikuhetk täis seda, mis ei juhtunud ja mis tõenäoliselt kunagi ei juhtu, nagu Ukraina monarhia või Habsburgide restauratsioon. Samuti sisaldab see seda, mis näis olevat võimatu, aga osutus võimalikuks, nagu näiteks ühendatud Ukraina riik või vaba Poola ühinevas Euroopas. Ja kui see kehtis nende minevikuhetkede kohta, siis kehtib see ka olevikuhetkede kohta.
Tänapäeval elab Maria Krystyna pärast pikka pagendust jälle Poolas oma noorpõlvelossis. Tema isa Poola-plaan on olnud võidukas. Isegi tema onu eksootiline unistus iseseisvast Ukrainast on saanud teoks. Poola on ühinenud Euroopa Liiduga. Ukraina demokraadid, kes nõuavad oma maal vabu valimisi, lehvitavad Euroopa lippu. Maria Krystyna vanaisa arusaam, et patriotismi on võimalik kokku sobitada kõrgema lojaalsusega Euroopale, näib kummaliselt ettenägelik.
Aastal 2008 istub Maria Krystyna oma vanaisa lossis ning jutustab loo lõpust alguseni. Lugu oma onust, Punasest printsist, ta ei tea või ei taha rääkida. See lugu lõpeb surmaga 1948. aastal Kiievis. See lugu algab varem, enne tema sündi, kui tema onu Wilhelm tõstis mässu oma isa Poola-plaani vastu ning valis Poola asemel Ukraina. Või siis veel varem, keiser Franz Joseph von Habsburgi pika valitsusajaga mitmerahvuselise impeeriumi üle, milles nii poolakad kui ka ukrainlased võisid kujutleda oma tulevast rahvuslikku vabanemist. Franz Joseph oli võimul siis, kui Stefan 1860. aastal sündis, ja ka siis, kui Wilhelm 1895. aastal sündis. Ta valitses siis, kui Stefan otsustas oma perekonna poolastada, ja valitses ka siis, kui Wilhelm valis Ukraina. Nii võiks see lugu alata sada aastat tagasi, 1908. aastal, kui Stefan asus oma perega elama ühte Poola lossi, Wilhelm hakkas unistama oma rahvuslikust kuningriigist ning Franz Joseph tähistas oma keisrivõimu 60. aastapäeva.
KULDNE
Keisri unenägu
Ükski Euroopa dünastia ei olnud valitsenud nii kaua kui Habsburgid ja mitte ükski Habsburg ei olnud valitsenud nii kaua kui keiser Franz Joseph. 1908. aasta detsembrikuu teisel päeval kogunes tema impeeriumi kõrgeim seltskond Viinis õukonnaooperisse, et tähistada keisri võimuloleku kuuekümne aasta juubelit. Aadlikud ja printsid, ohvitserid ja ametnikud, piiskopid ja poliitikud tulid tähistama selle mehe kestvust, kes Jumala armust nende üle valitses. Kohtumiskohaks olev ooperimaja oli samuti ajatuse tempel. Ooperimaja nagu ka teised Franz Josephi ajal Viinis püstitatud suurejoonelised hooned oli ehitatud historitsistlikus stiilis viidetega renessansile, aga tema fassaad avanes ühele kõige kaunimale Euroopa moodsatest avenüüdest. Ooperimaja oli ehtis kalliskivina Ringstraßet, ringikujulist avenüüd, mis rajati Franz Josephi valitsusajal ning mis sai kesklinna piiriks. Nii toona kui ka tänapäeval võivad kehvad ja suursugused ühtviisi istuda trammi ning sõita lõputult mööda Ringstraßet, igavikupilet käes.
Keisri valitsemisjuubeli tähistamine oli alanud juba eelmisel õhtul. Viinlased olid kogu Ringstraßel, kogu linnas süüdanud igaüks oma aknal ühe küünla, mis heitis tuhmkuldset helki mustendavasse öösse. See tava oli saanud Viinis alguse 60 aastat varem, kui Franz Joseph oli revolutsiooni ja sõja ajal troonile tulnud, ning tema pika valitsuse jooksul oli see levinud kogu impeeriumis. Mitte ainult Viinis, vaid ka Prahas, Krakówis, Lvivis, Triestes, Salzburgis, Innsbruckis, Ljubljanas, Brnos, Tšernivtsis, Budapestis, Sarajevos ja lugematutes teistes suurtes ja väikestes linnades ja külades kogu Kesk- ja Ida-Euroopas olid Habsburgide lojaalsed alamad avaldanud nõndaviisi oma austust ja demonstreerinud oma andumust. Kuue aastakümne järel oli Franz Joseph ainus valitseja, keda suurem osa tema miljonitest alamatest – sakslastest, poolakatest, ukrainlastest, juutidest, tšehhidest, sloveenidest, slovakkidest, ungarlastest, rumeenlastest – oli iial teadnud. Viinis aga ei olnud kuldne kuma nostalgiahõnguline. Südalinnas särasid tuhandetest võbelevatest küünaldest heledamalt miljonid elektripirnid. Kõiki Ringstraße suurejoonelisi hooneid valgustasid tuhanded hõõglambid. Väljakuid ja ristmikke ehtisid hiigelsuured elektrilised tähed. Elektrilampidega oli pärjatud ka keisripalee Hofburg. Miljon inimest tuli tänavaile seda vaatemängu imetlema.
Detsembrikuu teise päeva hommikul võttis keiser Franz Joseph oma Hofburgi keisripalees Ringstraßel vastu austusavaldusi ertshertsogitelt ja ertshertsoginnadelt – keiserlikku verd printsidelt ja printsessidelt, kes olid möödunud aegade Habsburgide järeltulijad nagu temagi. Ehkki enamikul neist olid Viinis oma paleed, tulid nad kokku üle kogu impeeriumi, kohtadest, kuhu nad olid varjunud õukonnaelu eest või kus nad teostasid oma ambitsioone. Näiteks ertshertsog Stefanil oli kaks paleed impeeriumi lõunaosas Aadria mere ääres ja kaks lossi põhjas ühes Galiitsia orus. Stefan ja tema naine Maria Theresia tõid sel hommikul oma kuus last Hofburgi, et avaldada keisrile oma lugupidamist. Nende noorim poeg Willy oli kolmeteistaastane, õukonna tseremooniareeglite järgi just nii vana, et võis juba osa võtta. Sinise mere ääres kasvanud Willy leidis end ümbritsetuna suguvõsa võimu ja pikaealisuse kuldsetest rekvisiitidest. See oli üks neid haruldasi kordi, mil ta nägi oma isa Stefanit täies õukonnarüüs. Isal oli kaelas Kuldvillaku ordeni kett, ühe kõige ülevama rüütliordu tunnusmärk. Näib, et Willy hoidis kogu sellest suursugususest teatavat distantsi. Ta küll kasutas võimalust, et uurida keiserlikku varakambrit, kus hoiti troone ja juveele, aga tseremooniameistrit nimetas ta oma mälestustes kuldseks kukeks.
Õhtul ooperimajas kohtus keiser taas ertshertsogitega, sedapuhku publiku ees. Kella kuueks olid ka teised külalised kohale jõudnud ja oma kohtadele asunud. Veidi enne seitset ootasid ertshertsogid ja ertshertsoginnad – nende seas Stefan, Maria Theresia ja nende lapsed – märguannet. Kui hetk saabus, ilmusid ertshertsogid ja ertshertsoginnad suursuguselt saali ning patseerisid üheskoos loožidesse. Stefan, Willy ja kogu nende pere asusid oma kohtadele vasakpoolses boksis ning jäid seisma. Alles siis ilmus nähtavale keiser Franz Joseph ise – mees, kel oli turjal 78 aastat ja selja taga kuus aastakümmet valitsemist –, kühmus, kuid tugev, imposantse põskhabeme ja läbitungimatu ilmega. Ta võttis teatavaks ülemistelt rõdudelt kostva aplausi. Ta seisatas hetkeks. Franz Joseph oli seismise poolest tuntud: ta seisis kõigil laulatustel, muutes need meeldivalt lühikesteks. Samuti oli ta tuntud vastupidamise poolest: ta oli elanud üle oma venna, naise ja oma ainsa poja vägivaldse surma. Ta kestis kauem kui teised inimesed, ta kestis kauem kui põlvkonnad, ta näis kestvat kauem kui aeg ise. Aga nüüd, täpselt kell seitse, ta istus ja ka kõik teised võisid istuda ning järjekordne etendus võis alata.
Kui eesriie kerkis, kandus publiku pilt oleviku keisrilt möödunud aegade keisrile. „Keisri unenäo”, juubeli auks kirjutatud ühevaatuselise näidendi peategelane oli esimene Habsburgide soost keiser, Rudolf. Publik tundis Rudolfis ära Habsburgi, kes oli 13. sajandil teinud Habsburgide perekonnast valitseva dünastia, nagu ta oli nende päevilgi. Ta oli esimene Habsburg, kelle teised vürstid 1273. aastal valisid Püha Rooma riigi keisriks. Ehkki sel tiitlil oli keskaegses sadade väiksemate ja suuremate feodaalriikide Euroopas vaid piiratud võim, pretendeeris selle kandja kadunud Rooma impeeriumi pärandile ning kogu kristliku maailma juhi rollile.
Samuti oli Rudolf see, kes sõjaga oli 1278. aastal vallutanud Austria maa-alad hirmuäratavalt Tšehhi kuningalt Ottokarilt. Neis sai tema pärusvalduste tuumik, mis läks edasi tema poegadele ja neilt kõigile hilisematele Habsburgidele kuni Franz Josephi endani.
Laval hakkas keiser Rudolf avaldama oma muremõtteid impeeriumi Austria maade saatuse pärast. Vallutused selja taga, mõtles ta nüüd tulevikule. Mis saab maa-aladest, mille ta oma poegadele pärandab? Kas nad osutuvad tema väärilisteks pärijateks? Ja mis saab tulevastest Habsburgidest? Rudolfit, kes oli olnud pikka kasvu, kõhetu ja üsna julm tegelane, mängis lühikest kasvu, tüse ja armastusväärse olekuga näitleja. Jõhkrast tegudemehest sai laval sümpaatne kuju, kellel on vaja tukastada. Ta jääbki troonil magama. Tema selja tagant tõuseb tuleviku vaim, kes räägib talle Habsburgide koja aulisusest eelolevatel