ega isegi pretendeerinud Saksamaa valitsemisele.
Isegi abiellumine, see traditsiooniline Habsburgide ekspansioonitööriist, meenutas nüüd neile vaid lüüasaamist. 1886. aastal, kui Stefan abiellus Habsburgide soost ertshertsoginnaga, kes oli ühtlasi Toscana printsess, ühendas ta oma saatuse ühe teise rahvusliku ühinemise orvuga, nimelt Itaaliaga. Kui Stefani lapsepõlve kujundas Bismarckide uus Saksamaa, siis tema pruudi Maria Theresia lapsepõlve piiritles Prantsusmaa rahvuslik imperialism Itaalias. Prantsuse keiser Napoleon III oli puhunud lõkkele Itaalia patriotismi, astudes liitu Piedmonte-Sardiinia kuningriigiga, et võita Habsburgidelt Põhja-Itaaliat. 1859. aastal sai Austria Prantsusmaalt ja Piedmontelt Solferino lahingus lüüa. See vallandas laviini, mida itaallased nimetavad taastõusmiseks (Risorgimento), Apenniini poolsaare rohkearvuliste väikeriikide ühendamise ühtseks Itaaliaks. Itaallased rajasid oma riigi Saksamaa egiidi all. 1866. aastal, kui Preisimaa võitis Habsburgide vägesid Stefani koduses Moraavias, jäid Habsburgid ilma ka Veneetsiast. Nad loovutasid selle Prantsusmaale, et tagada viimase neutraalsust, Prantsusmaa aga andis Veneetsia Itaaliale.
Itaaliast oli saamas ühtne rahvuslik monarhia. Saadud võidust elevil, võtsid Itaalia patrioodid seejärel sihiks kogu võõrvõimu väljatõrjumise nende maalt ning see hõlmas ka prantslasi endid. 1870. aastal, kui Preisimaa Prantsusmaad ründas, pidid Prantsuse väed taanduma Roomast, et kaitsta oma kodumaad. Preisi armee jõudis sellegipoolest Pariisi. Samal ajal kui Berliinist sai ühendatud Saksamaa pealinn, sai Roomast ühendatud Itaalia pealinn. Prantsusmaa ja Habsburgid, kes olid ajalooliselt võidelnud ülemvõimu pärast Euroopas, kogesid mõlemad alandust ning uuele Saksamaale ei suutnud maailmajaos keegi vastu astuda. Ertshertsoginna Maria Theresia mõlemad vanaisad olid valitsenud maavaldusi Itaalias; ühendatud Itaalia kuningriigi loomine jättis nüüd kaks pärilusliini, mis ei viinud mitte kuhugi. Niisiis oli Maria Theresia abiellumine Stefaniga taganemine Itaaliast, kus Habsburgid enam kunagi ei valitsenud.
Unenäopildid pididki lõppema 1815. aastas, enne kui algasid natsionalismi luupainajad. Franz Joseph sündis politseiriigis, mis üritas olemasolevat alles hoida, ning ta tõusis troonile revolutsiooni ajal. Tema valitsusaega ei iseloomustanud rahu, vaid lüüasaamine, mitte stabiilsus, vaid kaotus, mitte universaalvõim, vaid õõnestav partikularism. Näis, et kõik monarhid peale Franz Josephi olid rahvusluse oma kontrolli alla saanud ning leidnud aulise koha nende kaasaja Euroopas, luues rahvusliku monarhia. See ei tundunud olevat sobilik teema unenäopiltide jaoks.
Näidendis tuli Franz Josephi valitsuse kuut aastakümmet kujutada mingi teist laadi kunsti kaudu. „Keisri unenäo” lõpupoole teatab Rudolf, et ta on unenäopiltidega rahul, ning tahab kuulda ülejäänud lugu. Tulevik toob kohe tema ette uue aulisuse kirjelduse, sellise, mis ei nõudnud territooriumi laienemist ning võis seega pühitseda Franz Josephi Habsburgidest suurimaks. Keisri ees seistes, mõlemad käed välja sirutatud, nimetas Rudolf Uut Testamenti tsiteerides armastust kõigist voorustest ja saavutustest ülemaks. Tuleviku vaim nõustus temaga ning väitis, et nii nagu kõik Habsburgid, olid Rudolf ja Franz Joseph kõigi oma rahvaste seas väga armastatud.7
Siis ilmub Armastus ise, keda kehastav naine (Liebe on saksa keeles naissoost sõna) kesklava tuleviku vaimult ja Rudolfilt üle võtab. Tema öelda on viimane sõna keisri ja tema rahvaste kohta. Lennates üle mägede ja orgude, üle jõgede ja merede, on Armastus oma sõnutsi jälginud Franz Josephi lihtsaid alamaid nende igapäevaelus. Rahustavalt annab ta teada, et nad kõik armastavad oma keisrit. Näidendi viimased sõnad – tänuavalduse keisrile – ütleb välja Armastus, kes räägib kõigi keisririigi rahvaste nimel. Selleks ajaks oli kogu publikule täiesti selge, et keiser, keda mõeldi, ei olnud enam Rudolf, vaid Franz Joseph. Kui eesriie langes, olid kõigi pilgud ja aplaus suunatud Franz Josephile. Armastus ühendas oma näiliselt kahjutu teema abil mineviku ja oleviku ning lõpetas Habsburgide ajaloo noodiga, mille üle võis rõõmu tunda.8
See polnudki päriselt vale. Habsburgid tõepoolest armastasid oma rahvaid, vähemalt niivõrd, kui need tähendasid kroonimaid, võimu ja rikkust. Habsburgid olid juba sadu aastaid kasutanud selliseid keeli ja kohanenud selliste kommetega, mis võimaldasid neil kõige paremini valitseda. Nende armastus oli kosmopoliitne, isekas, tormakas ja seega teatud mõttes täiuslik. Vaevalt oleks neid võinud ühe konkreetse etnose liikmeteks lugeda. Nagu mõistis ka noor Wilhelm, „etniliselt oli minu perekond väga segavereline”. Kui Habsburgid olid pärinud mingi rahvuse, siis oli see nende oma perekond. Tänapäeva rahvuslus toimib perekondlike kujundite varal, kinnitades, et üks rahvas on õed ja vennad, kellel on ühine isamaa või emamaa. Mis vajadust oli Habsburgidel selliste kujundite järele, kui nende perekond tõepoolest valitses sajandist sajandisse ja põlvkonnast põlvkonda ning kui keisrit tajuti ka 20. sajandil veel miljonite alamate isa või vanaisana? Nende isamaa oli seal, kus nende isad olid kõndinud – kogu Euroopas – või purjetanud – kogu maailmas. Nende alamate rahvuslust võis sallida, taluda ja ehk ühel päeval ka ületada.9
Armastuse teema tegi võimalikuks ülemineku ühest Habsburgide ajaloo ajastust järgmisse. Sajandite jooksul oli Habsburgide armastus tähendanud ühele või teisele abielu maaga. 19. sajandil ei olnud jutt enam armastusest nõtkete Habsburgi printsesside ja võõramaiste valitsejate vahel, vaid armastusest paljude Habsburgide rahvaste ja nende valitseja Franz Josephi vahel. Armastus ei suutnud enam impeeriumi laiendada, aga ehk suutis ta seda koos hoida. Franz Josephi valitsemise ajalugu alates 1848. aastast rääkis tema rahvaste kasvavast natsionalismist ning tema valitsemise küsimus oli, kas rahvuslust saab kokku sobitada kõrgema lojaalsusega tema isikule ja troonile. Just sellepärast, et Habsburgide monarhiast oma kümnete eri rahvastega polnud võimalik moodustada rahvusriiki, otsisid ja leidsid Franz Joseph ja tema valitsused võimalusi, kuidas tulla toime suurte rahvuslike erinevustega, samal ajal kui toimusid suured rahvuslikud ühendamised. Viimased 50 aastat olid olnud rahvuslike kompromisside aeg.
Kaubeldes nõrkuse positsioonilt pärast oma kaotusi sõdades Itaalia ja Preisimaaga, tegid Franz Joseph ja tema ministrid järeleandmisi ühele rahvusele teise järel. Pärast 1859. aasta Itaalia vapustust kuulutas keiser Franz Joseph 1860. aastal välja niinimetatud oktoobridiplomi, omamoodi põhiseaduse. See andis teatud võimu Habsburgide kroonimaade provintsiassambleedele ehk seisusekogudele, rahustades vanemaid rahvusi traditsiooniliselt valitsenud aadliseisust. Oktoobridiplom tähendas, et keisri võimu, mis põhimõtteliselt oli absoluutne, oli praktikas võimalik kokku sobitada kohalike võimuallikatega. Pärast Preisimaa-vastase sõja läbikukkumist 1866. aastal leppis Franz Joseph kokku kõige suurema ja kõige raskemini valitsetava aadlirahva, ungarlastega. Ungarlaste ülestõus 1848. aastal oli olnud teistega võrreldes kaugelt kõige tõsisem. 1867. aasta kompromissi tingimuste kohaselt sai Ungari aadel enda kätte kontrolli poole impeeriumi üle.10
Pärast 1867. aastat tunti Habsburgide monarhiat Austria-Ungarina ning selle rahvuste ajalugu läheb lahku. Ungari ajas tsentraliseerimispoliitikat, mis pidi hoidma võimu ja rikkuse Ungari maa-aadli käes. Impeeriumi teises pooles, millel eraldi nime polnud, aga mida tavaliselt nimetatakse Austriaks, valitsesid teistsugused põhimõtted. See oli kummaline üksus, mis embas Ungarit kirdest edelasse nagu kaljul istuv meelas naine. Selle hulka kuulusid nii eripalgelised kroonimaad nagu kirdes asuv Galiitsia, mis oli võetud Poolalt ja kus elasid poolakad, ukrainlased ja juudid; edelas varem Veneetsiale kuulunud Istria ja Dalmaatsia, mida asustasid horvaadid, sloveenid ja itaallased. Nende vahel olid vanad Habsburgide kroonimaad, provintsid, kus olid ülekaalus sakslased ja tšehhid. Juute oli igal pool, aga eriti arvukalt Galiitsias ja Viinis; tegelikult võis kõigi rahvuste esindajaid leida igalt poolt. Assimileerumine ja kakskeelsus olid laialt levinud. Suur keisriametnike ja ohvitseride klass pidas end rahvusest kõrgemal seisvateks dünastia lojaalseteks teenriteks.
Franz Josephi rahvuspoliitikal, mis unenäopiltidesse ei sobinud, ei puudunud siiski teatav suurus. Ta juhatas suurejoonelist ja enneolematut eksperimenti: kas mitmerahvuseline impeerium võib jääda püsima rahvuste Euroopas ja kui, siis mis põhimõtetel? Esimene põhimõte oli kompromiss ajalooliste rahvustega, kellel oli suur aadelkond, mis nõudis traditsioonilisi omavalitsusõigusi. Varsti pärast seda, kui Habsburgid olid Ungaris aadlile ülemvõimu andnud, loovutasid nad Galiitsia haldamise Poola aadelkonnale.