oli Stefani silmis viimane hea võimalus. Ta arvas, et on leidnud viisi, kuidas rahvuslikke kompromisse keiserliku hiilgusega kokku sobitada. Ta tegi rahvusliku kompromissi iseendaga, pakkudes end Poola asja teenistusse. Ta ei hakanud ootama allutatud rahva imetlust, vaid liitus ise selle rahvaga. Ta lahkus Habsburgide lavalt rahvuspoliitika karmi reaalsusesse, jättis pealinna pärast juubelit maha ning pöördus tagasi Galiitsia kroonimaale kui Habsburgide ertshertsog, aga ka kui Poola vürst. Ta oli omandanud poola keele ning õppinud Poola kunsti ja ajalugu. Ta oli oma lossi poola stiilis ümber ehitanud ning võtnud oma lastele poolakatest eraõpetajad. Tema kolmel tütrel käisid külas Poola aristokraatide võsukesed. Stefan jättis eelolevates Balkani sõdades võitlemise teistele; tema eelistas vaadata, kuidas tema lapsed abielluvad. Ta rajas kuningliku perekonna rahvusele, kes veel ei teadnud, et vajab kuninglikku perekonda.
Poola oli kujutluste kuningriik ning Stefanil oli hea kujutlusvõime. Samuti oli ta elu jooksul palju kogenud. Lapsena Määrimaal oli ta pealt näinud, kuidas preislased Habsburge alandasid ja oma Saksamaad ehitasid. Noore mehena oli ta abiellunud printsessiga, kes põgenes Habsburgide võimu rusudelt Itaalia poolsaarelt. Ta viis oma pruudi paleesse, mis asus Aadria mere ääres, kus nad nägid pealt Serbia esiletõusu ning lõunaslaavlaste ühinemise ohtu. Poola pidi olema järgmine. Stefan oli selleks valmis ja nii ka tema perekond.
Noorimal pojal Willyl oli samuti hea kujutlusvõime. Kõigist lastest oli just tema pärinud Stefani fantaasialennu. Ta oli piisavalt vana, et isa plaanidest aru saada; piisavalt vana, et matkida; ja peaaegu piisavalt vana, et mässu tõsta. Mäss sai alguse Galiitsias, Habsburgide impeeriumi põhjapoolses otsas, külmas lossis, kus ta otsustas armastada rahvast, keda tema isa eiras – ukrainlasi. Aga Wilhelmi Ukraina-unistuse algeid, nagu ka tema isa Poola-unistuse algeid, tuleb otsida impeeriumi lõunaosast, Aadria mere soojade vete äärest. Just seal hakkasid unistusepildid sillerdama ja liikuma nagu kuldne päikesepaiste lainetel.
HELESININE
Lapsepõlv merel
Oli 1908. aasta detsember ning Stefan von Habsburg istus Viini ooperimaja loožis, Kuldvillaku ordeni kett kaelas ning vaatas „Keisri unenägu”. Laval viipas tuleviku vaim keiser Rudolfit kaasa teekonnale läbi sajandite, et näidata talle Habsburgide tulevast au ja hiilgust. Ta näitas keisrile võite lahinguväljal, suurlinnade kasvu ja kaubanduse õitsengut. Päris lõpuks kutsus tuleviku vaim ta Aadria mere äärde, kus ta nägi „võitmatu mereväe hiilgavat laevastikku helesinistel merelainetel ujumas ja sadama tumedatest küpressisaludest möödumas”. Stefan oli sellel helesinisel merel purjetanud, neid küpresse istutanud ja selles mereväes teeninud. Helesinine maailm oli see, kus ta oli oma lapsi kasvatanud. See oli paik, kus tema poeg Wilhelm veetis suurema osa oma lapsepõlvest.
Oli 1934. aasta juulikuu ning Wilhelm von Habsburg viibis uhkes Montmartre’i klubis, kulutades oma isa pärandust. Hoonetele langes punane valgus, Moulin Rouge’i tiivad käisid õhtutaeva taustal laisalt ringi. Wilhelm istus, lobisedes oma ajakirjanikust sõbraga, kes pidas seltskonnakroonikat. Ühel hetkel tõstis Wilhelm käe, et kella vaadata. Seejuures paljastus tema käsivarrele tätoveeritud ankur. Kõrvallauas istunud naine ahhetas. Arvates, et tegemist on lihtsa meremehega, kutsus ta klubijuhataja, et kaebust esitada. Wilhelm ja ta sõber said kõhutäie naerda ning Pariisi lehelugejail avanes järgmisel päeval võimalus selle loo üle muheleda.
1947. aasta augustis istus Wilhelm von Habsburg tähistamata auto tagaistmel ning kihutas Nõukogude vangla suunas. Käekella ära võttes pidid valvurid kindlasti märkama ankrutätoveeringut selle all. Järgnenud ülekuulamistel mainis Wilhelm oma isa Stefanit ja oma lapsepõlve, mis möödus merel. See ei läinud sugugi korda tema ülekuulajatele, kes soovisid vaid tõestada, et tegemist on Ukraina natsionalistiga ja seega Stalini vaenlasega. Seda oli ta kindlasti, aga kuidas ta selleks sai? Tema teekond rahvuslusse sai alguse mere ääres, Habsburgide valitsuse alusel soojal maal, tema isa mõjutusel. Tätoveering jäädvustab unustatud merelise võimsuse taotlust, mis kujundas nii isa kui ka poega. See oli olemas loo lõpus ja viib mõtted tagasi algusesse.15
Stefan ja Wilhelm olid viimased Habsburgid, kes püüdsid saada merede valitsejaks, aga nad ei olnud esimesed. 16. sajandil, oma hiilguse tipul, olid Habsburgid maailma juhtiv merevõim. 18. sajandiks oli Hispaania, Portugali ja Madalmaade kaotamine jätnud nad Euroopas kuivale ning ülemaailmsele impeeriumile pretendeerimiseks polnud enam palju alust. Võit Napoleoni üle andis oodatud väljapääsu merele – Aadria mere lääne- ja idarannikule. Habsburgid tegid Veneetsiast oma mereväebaasi ja peamise sadama. 1848. aasta revolutsioonide ajal mõrvasid itaalia mässajad Habsburgide relvalao ülemjuhataja Veneetsias. Impeerium vajas paremat sadamat, impeeriumi laevastik vajas turvalisemat baasi.16
Aadria mere põhjapoolses tipus ehitasid Habsburgid Trieste linna ümber moodsaks sadamaks. 1859. aastal ühendas Triestet juba ka raudtee Viiniga; pärast Suessi kanali avamist 1869. aastal võisid laevad Triestest sõita Aasiasse ja Aafrikasse. Nende kahe kiire sammuga astusid Habsburgid globaliseerumise ajastusse. Samal ajal, 1850. ja 1860. aastatel, kohandasid Habsburgid Pula küla Aadria mere idarannikul oma mereväebaasiks. Ümberehituse alguses elas Pulas vaid mõnisada inimest ja palju rohkem kummitusi. Kuldvillaku müüdi järgi oli see koht, kus Medeia oli reetnud oma venna Iasonile, kes ta tappis. Roomlaste ajal oli Pulas foorum, Bütsantsi ja seejärel Püha Rooma keisririigi ajal oli see provintsivõimude residents. Sellele oli järgnenud pool aeglast aastatuhandet ning tagasipöördumine varasemate eluviiside juurde. Kui ehitustööd algasid, kajas Pula Rooma varemetes kitsede määgimine. Kahe aastakümnega sai sellest nagu Triestestki tänapäevane ja mitmerahvuseline linn, mille elanike arv küündis kümnetesse tuhandetesse.17
Seda uut Aadria mere impeeriumi tuli kaitsta Itaalia rahvusluse eest. Itaallased olid tõstnud mässu Habsburgide vastu 1848. aastal ja saanud neist võitu 1859. aastal. Itaalia ühendamine oli protsess, millel puudus loomulik lõpp-punkt. Itaalia patrioodid ei näinud mingit põhjust, miks nende uus rahvuskuningriik ei peaks Aadria mere ääres edasi laienema – Triestesse, Pulasse ja veelgi kaugemale lõunasse piki idarannikut. Itaallaste ettekujutuse kohaselt ei olnud selle mere ida- ja läänekallastel mingit erinevust. Isegi Habsburgide valitsuse ajal räägiti Aadria mere idaranniku linnades itaalia keelt – see oli sajanditepikkuse Veneetsia ülemvõimu pärand. Itaaliaga võrdne merevägi oli nii turvalisuse kui ka prestiiži seisukohalt tähtis küsimus. Mereväeline võidurelvastumine Itaaliaga oli võitlus, mille Habsburgid suutsid võita ja võitsidki. Rahvusriikide ühendamiste ajastu sundis Habsburgid valdama meresid. 1866. aasta sõjas, kus Habsburgid kaotasid Saksamaa juhtimise Preisimaale ja kontrolli Veneetsia üle Itaaliale, lõid nad itaallasi lõpuks ometi vähemalt merel.18
Habsburgide mereväe ümberkorraldamine oli ertshertsog Maximiliani, keiser Franz Josephi venna töö. Tema oli see, kes pani Pula arsenali nurgakivi pärast 1848. aasta revolutsioone, tema oli see, kes tegi 1859. aasta fiaskost järelduse, et Habsburgid peavad võtma oma võimusesse Aadria mere, tema oli see, kes oli veennud Franz Josephit, et kaasaegse laevastiku loomine on võimalik ja hädavajalik. Uurides soomuslaevade kasutamist Ameerika kodusõjas, mõistis Maximilian, et puidust sõjalaevade aeg on läbi. Tema surus läbi 1862. aasta mereväe-eelarve, mis tagas Habsburgidele soomuslaevastiku paljudeks aastateks. Kogu selle aja seisis Maximilianil meeles Habsburgide kunagine au ja hiilgus meredel. Triestes ehitas ta oma Miramari palee laevasarnasena, ümmarguste illuminaatoritaoliste akendega. Isegi seestpoolt jättis see mulje sügavikest ja õõtsus kaasa eelmäestiku pehme kajaga. Maximilian kaunistas lossi saalid oma Hispaania Habsburgidest esivanemate, Atlandi maailma valitsejate portreedega. Ta andis puitlaeva Novara meeskonnale käsu sõita ümber maailma, et teha Habsburgide sissejuhatus maadeavastamise ajastule.19
Siis sai Maximilian võimaluse matkida Hispaania Habsburgide vägitegusid ja hakkas Mehhiko keisriks. Mehhiko oli sel ajal iseseisev, kuid võlgades maa ning selle Euroopa võlausaldajad, eriti Prantsusmaa, tahtsid oma raha kätte saada. Prantsusmaa esitas Maximilianile käputäie Mehhiko oligarhide ettepaneku tulla Mehhikosse ja valitseda neid keisrina. Maximilian kõhkles, kuid tema naine tahtis saada keisrinnaks ja seepärast jäi ta