Olla keegi teine. Arvo Möldri

hulka kergem. Olivia rääkis nähtud unest, halli habemega mehest ja muudest unenäotükikestest, mille peale Endu midagi öelda ei osanud. Endut olid unenäod vahest aidanud, vahest ka mitte. Niimoodi ta seda värskele metsamoorile ütleski. Ühel õhtul teatas Olivia, et ta tahab Koopamäel ära käia ja veenduda, kas halli habemega taat talle õigust oli rääkinud. Hommikuhämaruses minema asutanud naisele oli Endu nüüd saatja. Päev tõotas päikesepaistet ja Endu tundmused eelseisva päeva kohta olid head. Kui need oleksid olnud vastupidised, oleks ta keelitanud Oliviat täna mitte minema. Metsamoor kadus kiiresti puude vahele, Endu oli naise ettevõtlikkusest liigutatud. Kui kõik korda läheb, on teda õhtuks oodata. Endu istus pakule päikest nautima. Mõttes oli ta Oliviaga, tundis tema tundmusi ja jagas tema mõtlemisi.

      Päike oli juba kõrgemal, kui Endu mõtetest ärkas. Lävepakul istumisest kangeks jäänud liikmed tahtsid sirutamist, jalutamiseks oli ilm paslik. Pisut mõtteid igast kandist viis alati Olivia juurde, ilma, et ta oleks seda mõnikord märganudki. Saatus oli tema vastu helde olnud ja temale arsti kinkinud, kes ei peljanud käia kauget rada, otsimaks oma mehele tervistavaid taimi. Koopamäge peeti äranõiutuks, suurem osa kütte vältisid sinna minemist, mitmed õudusjutud olid liikvel ja sealt pärit. Et hallipäine vanake Oliviale taimi oli juhatanud, ei võinud niisama olla. Selle taga võis olla mida iganes. Kui Oliviat täna ei tule, läheb ta homme varavalges mööda naise jälgi. Endu oli jälgede lugemises üsna osav. Täna pole vaja muretseda, Oliviaga oli kõik korras. Endu oli oma tunnetamises kindel, kindel ka metsamoori võimetes. Ainult ettenägematud olukorrad võisid viivitust tekitada, neid ta veel ei tunnetanud. Ringiga koju jõudnud, vajus mees põgusasse unne. Metsamatk oli teda väsitanud, endine jõud polnud suures osas tagasi tulnudki. Unenägudeta uni oli nagu põhjatu auk, ärgates nägi ta päikest juba õhtutaevas. Niipalju magasin, kas tõesti pooletunnine jalutamine metsas niivõrd väsitas. Endu väljus ja istus lävepakule. Tunnetuses polnud mingit ärevust, Endu hakkas laisalt vaatama naabritest metsaasukate tegemisi, vahetevahel tabades ennast ka Oliviast mõtlemas. Veel natuke ja hakkab paistma järve sädelus, mis õhtupäikese lahkumise eelmänguks. Endu tundis, et Olivia oli veel tükk maad eemal, küll aga juba tagasiteel. Tunni möödudes hakkas hämarduma, Endu ootas kannatlikult lävepakul. Nüüd, kohe nüüd peaks ta tulema, linnudki olid teatanud juba tüki aja eest. Viimaks ometi paistis metsamoori pika sammuga tulek ja kirjude muljete virrvarr ümber. Metsamoor kippus kohe kallistama. Koos läksid nad tuppa ja seni, kui Endu teevee minema pani, pajatas metsamoor Koopamäe asukast ja tema viimasest puhkepaigast. Joonud tee, kobisid nad voodisse teineteise kaissu.

      Hommikul tundis Endu, et metsamoori toodud tundmatute taimede tee oli temale hästi mõjunud. Olivia oli neid korjanud hulgim, erak oli nad kätte juhatanud ja teadnud, milleks neid vaja. Palju saladusi varjas kõiksus, muist olid uskumatud, mingi osa neist loogiliselt arvatavad. Mets oli Oliviat harinud, tema meeli avardanud ja temale oli hakatud näitama aina rohkem. Muidugi ei saanud alahinnata ka Olivia õpihimu ja avarat vaadet. Tema oli maailmast rikkumata ja aldis kõigele heale, valmis aitama ka neid, keda Endu poleks vististi aidanud. Osa inimesi oli kasutanud oma andeid valesti ja Endu nägi tasumisetunni saabumist. Olivia sellest ei hoolinud, tema aitas ikka, Endu meelest oli see kasutu, ehkki ta vaikis. Kõiksuse seadused kehtisid kõikjal. Kes teab, võib- olla metsamoor üritas neid pehmendada, ka juba minemisele määratut tervemaks ravida. Endu oli tähele pannud, et Olivia oli nendele haigetele öelnud, et ta leevendab haiguse mõjusid. Olivia oli vältinud juttu tervekssaamisest. See paistis Endule õige teguviis olevat.

      Metsamooril olid käed tööd täis. Ravimtaimed tahtsid korjamist ja Endu aitas jõudumööda. Abivajajad, palju neid oli, sokutas Endu Oliviale, naise asjalikkus ravimisel kasvas nagu veerev lumepall, metsamoor keetis mõnusa ümina saatel kõikidele teevajajatele keelekastet ja tervendavaid jooke. Tema isa ja ema tulemine pani Endu kukalt kratsima, Endu teadis, miks nad tulid ja jälgis vaikse kõrvalolija hoolikusega metsamoori ütlemisi, kui sellest juttu tehti. Olivia järsk äraütlemine pani Endu võpatama, tema oli oodanud pehmemat suhtumist. Siiski keetis ta vahva tee oma vanematele, rahule jäid kõik osapooled oma vajadustega. Äraminek oli kergenduseks. Kas ka minejaile, seda nad ei vaaginudki.

      Sügise aimdust suurendasid Kaljusaarel valminud näksud, mis hea mulla ja sõnaga ilusaks olid sirgunud. Varsti peaks nad talvekeldrisse tallele panema, muist kuivatama. Talved olid karmid ja pikad, mõnikord pidi näksamist ka naabritest metsaasukatele jagama, kui neil kitsas kätte tuli. Nüüd olid nad metsamooriga kahekesi ja pisuke kelder maja all ja laepealne olid vaja täis toppida. Laepealsele käisid kuivatatud asjad, tuba oli pisike ja ei mahutanud, eriti nüüd, kus kahekesi elati. Sügisevärvid järveäärses võsas näitasid peatse sooja lõppu, talv ei saanud enam kaugel olla. Õhtuti, õlg õla kõrval, lävepakul istudes nägid nad aegamisi sügisevärve lisandumas. Langevad lehed paljastasid puuvõra, linnud ja loomad tegelesid varumise ja peitmisega. Olivia jälgis ja muheles, vahest ka Endut jälgimismängu kaasa tõmmates.

      Esimeste lumeräitsakate aegu oli metsamooril pikalt imetlemist. Mets muutus nagu muinasjutus. Metsamoori kõrval vaikselt istudes mõtles ta oma mõtteid, vahetevahel räitsakate maandumist jälgides. Endu hoomas kõike muutust, looduse ilu ja tasakaalu. Talv tuli talvele kohaselt, kattes sügise hallid toonid valge, puhta looriga, rahulikkust rõhutades. Natuke vilu saanud, läks Endu tuppa, jättes metsamoori lävepakule loodust imetlema, ka oma mõtteid mõtlema. Endu oli rohkem toolilistuja osas, vahel ka pikutas voodil. Pakiliste töödega oldi ühel pool ja pikutamist võis südametunnistuse piinadeta teha. Muidugi oli Olivia suurema osa töödest ära teinud, Endu oli vaikselt, vastavalt oma jõuraasudele aidanud, seejuures südametunnistuse piinu tundnud, et ta pole täies jõus, aitamaks talvevarusid korjata. Olivia virkus viis selleni, et ei jäädud ühegi tegevusega hiljaks. Pärast päevatööd teejoomine pisukese rääkimisega vaistu, tundmuste, unenägude ja muu sinna juurde kuuluva arutamiseks, kuni mõlemad, uneliiv silmas teineteise kaissu pugesid, tundes rõõmu ja õdusust soojusest ja embustest. Endu oli õnnelik, magades Olivia soojas embuses. Üksiolemisest ei tahtnud enam mõeldagi. See tundus ebareaalsena, nagu nii mõnigi mõte teisitiolemisest. Just niisugust elu oli ta igatsenud ja see unelm oli nüüd täide läinud. Kõiksus oli selle temale vaikselt ette valmistanud. Just tema mõtete järgi. Äkki oli see aim tulevikust, mis tema üksiolek metsas salakesi tema mõtetesse lasi tungida? Nii või teisiti, nüüd oli see reaalsus.