mulla lisamises, kui hea sõnaga väetamises. Sügise lõppedes olid mõlemad talvekülmaks valmis, kummagi pilgust paistis rahulolu ja see oli ka läheduses viibijatele selgelt nähtav. Oravad ja linnud tundsid sedasama, nemad elasid oma tarkuse ajel ja olid enda arvates targemad perenaise ja peremehe meeleolu tundmises, kui asjaosalised ise. Endu tervis oli paranenud vähehaaval, aga kindlalt.
Esimesed lumehelbed rõõmustasid südant, langes suuri ja üksikuid räitsakaid, mets oli tuuletu ja vaikne. Läveesine kattus aegamööda õhkõrna valge kirmega. Olivia vaatas pikka aega räitsakate liugu, varem ta millegipärast seda vaadata ei osanud. Metsamoor teadis Endu jutust, et esimene lumekirme ei jää püsima, meenutuses oli see mitmel ajal ka nii olnud, paraku polnud ta sellele tähelepanu pööranud. Olivia oli enne siiatulekut loodusega vähe seotud, aastaaegades ühiseid jooni ja erandlikke nende olemisi polnud lihtsalt tähele pannud. Nüüd, tagantjärele võis öelda, et ta oli ümbritseva suhtes ükskõikne, mõelda kõigest elavast süvitsi polnud tal vajadust. Siin oli Olivia looduse osa ja see kohustas tundma keskkonda, mis toitis teda ja hoidis elus. Looduselt aina võttes määrad ennast varem või hiljem hukule ja seda metsamoor teadis. Selles ei kahelnud ta kunagi. Oravad vaatasid ilmse mõnuga lumesadu, Oliviat jälginud lind raputas ennast iga natukese aja tagant. Tema seljal räitsakaid olla ei tohtinud. Orav ei teinud lumesajust suuremat, tema silkas tüvesid mööda ja uudistas, mida metsamoor ette võtab. Metsamoor istus ja ei liigutanudki, vaadates looduse muutumist, ümberkujundamist lume pintslitõmbe järgi. Aegamööda muutusid kontuurid kontrastsemaks, valge muutus nagu valgemaks ja tumedam tumedamaks. Muutus oli aeglaselt kardinaalne, metsaalune oli toimunu tagajärjel tundmatu, üksnes männid seisid oma uhkes üksinduses ja stoilises rahus. Endu tuli ja istus Olivia kõrvale, tema teadis, mida metsamoor praegu imetles, tema ise oli oma metsaaasta talve hakul seesama, vaikne, ammulisui vahtija. Endul oli möödas mitmeid talvi, Olivial oli see esimene talv metsas. Tema õpihimu ja õppimisvõime oli fantastiline, paljusid asju ta ei teadnud, aga aimas. Enda tähelepaneliku kuulamise kaudu ahmis ta endasse teadmisi – kevadine Olivia oli paljuski kobakäpp, aga nüüd tema kohta nii öelda enam ei saanud. Juba jõudis ta õppida haigusi ära aimama, see oli väärt anne. Mehe jutu järgi oli seda annet Endu aimanud juba siis, kui ta Oliviat veel näinudki ei olnud, teadis aga, et tüdruku leidmine on talle hirmus vajalik, sellest olenes tema enese ellujäämine. Olivia vaikne nõusolek Enduga kaasa tulla näis nii loomulik, Olivia oli juskui aimanud tuleviku lainetusi, oma vajalikkust just selle mehe kõrval olla nüüd ja edaspidi. Mis see ka ei olnud, nüüd istusid nad kahekesi lävepakul vaikides ja vaikuses oli armastus ja hoolivus kogu maailma ja teineteise suhtes.
Koos õdusa olekuga sugenes nende vahele kummaline võistlus, hommikuteed juues kujutada ette saabuva päeva üksikasju ja detaile. Vahel üllatusid mõlemad, kui üheselt nad oskasid päeva nüansse tabada. Päevade ühtlases reas oli ka tähelepanuväärsete seikade rodu, mis kummalegi õpetuseks mõeldud oli. Vahest mängisid nad äraarvamise mängu, mis nende tuttavatest keegi mõtleb ja kuidas ennast tunneb. See viis imelikele järeldustele. Tuli välja, et mõtte sisu eristada nad ei osanud, kuidas nad seda ka ei proovinud. Vaid varjund, kuidas midagi mõeldi, oli see mida ära tabati. See kehtis nii elavate kui ka surnute kohta, vahet selles ei nähtud.
Surnute meeleolu teispoolsuses oli sama tuntav, kui elusana oleva inimese korral. Need, kes valgusesse läinud ja sealt tagasi tulnud, polnud enam millegipärast jälgitavad. See oli küsimus, mis jäi seniks saladuseloori alla. Erkpuhaste mõtetega erak oli suutnud tema unenäosse või selletaolisse seisundisse tungida ja oma mõtted kuuldavaks teha. See oli vaagimist väärt… Kes oli see ratsanik, kes polnud ennast veel ilmutanud? Arutlemist oli omajagu, selleks oligi talv ette nähtud. Pidevalt miilava pliidialuse leegi värelused soodustasid sellelaadseid mõtteid ja tundmusi. Muidugi oli neil pidevalt ka muid toimetusi, kui leegi jälgimist ja oma mugavatel toolidel istumist, aga see istumine oli nende päeva parim osa. Talvel tehti seda tihemini,väljasolevaid töid nappis.
Äkiline külm mattis looduse jäässe, mets muutus krabisevaks- kõlisevaks. Öösel paukuma hakanud pakane tekitas metsas imelikke raksatusi, millega metsaelanikud harjunud polnud, igal sammul kuulatades liikusid loomad ettevaatust täis. Vesised oksaraod paukusid lõhki, tiigikesed praksatasid oma praksatusi ja jää kattis järve. Kalapüüdmisest pidi mõneks ajaks loobuma, jää järvel oli õhuke. Sellest polnud lugu, toidutagavarad olid olemas. Metsamoor vaatas aknale tekkinud jäälillede ilusat mustrit. Looduses oli saladusi, nii ilusaid lilli ei oskaks keegi joonistada. Endu muheles, tema oli neid eelmistel talvedel isu täis vaadanud. Siiski, nüüd paistsid nad eriliselt ilusad, armastusest pakatavad suhted mõjutasid kindlapeale nii kummaliselt ilusate lillede teket. ,,Kui ilus,“ õhkas metsamoor oma õhkamisi. Äkki oli neid kodus ka olnud ja Olivia polnud neid tähele pannud? Selle tähelepanuga olid kummalised lood. Kodus oli ta olnud justkui talveunes, isegi meenutada polnud miskit. Metsas olles avanesid Olivia silmad, kõrvad ja meeled, justkui lill oleks õide puhkenud. Suuresti aitas kaasa Endu, kes vaikides millelegi osutas, mis metsamoorile huvi pidi pakkuma. Pakkuski, Olivia vaatas avali silmi metsa toimetusi jäädes ise kõrvaltvaatajaks. ,,Tere, kõik see pere!“ hõikas ta mõnikord ukse avamisel. Naabritest linnud ja oravad suutsid Olivia ruttu omaks võtta, nende uudishimu oli lõppematu. Igat metsamoori sammu jälgiti suure huviga. Metsamoor pani vahest kivile näksimist, igaühele midagi ja vargsi aknast piiludes võis näha uudistajaid ja mekkijaid. Pähklitel oli hea minek, ka kuivatatud marjad ja seened kadusid kivilt võluväel, neid nagu poleks pandudki. Öökullipere toimetas lähikonnas, nemad olid öised liikujad ja nendele pani Olivia hämaruse saabudes nende salakohta, puu uurdesse. Nemad ei põlanud midagi, nendele kõlbas kõik, mis kannatas närida. Üsna künka otsas oli sipelgapere, tema oli suvine ilmaennustaja. Tarvitses vaid minna ja jälgida nende tegemisi. Olivial oli tegemist, et õppida jälgima tähelepandavaid märgikesi. Endu oli muidugi õpetamas:,, Metsamooril ei kõlba sipelgate saladusi mitte teada.“ Endu rääkis, et sipelgad õpetavad elama. Kui mõistad sipelgate elu, saad ka enda eluga hakkama. Nüüd nad magasid oma talve jaoks ette valmistatud eluasemes kuni kevadeni. Laanes oli palju saladusi, nii vaevu nähtavaid kui aimatavaid.
Talvetuisud jäid enamasti latvadesse, metsa alla jagus vähe tuulekeeriseid ja tuisumöllu. Lund oli siingi, koheva ja paksu vaibana. Lume all tuuritasid oma käike hiired, nemad pidid ette vaatama. Öökullide tähelepaneliku pilgu all oli raske märkamatult toimetada. Hiired tundsid ennast vabalt ainult maapinna käikudes, lume alt võidi sind iga kell välja tõmmata. Öökullid polnud ainsad, keda karta, näljaseid oli metsas teisigi. Mets elas oma elu, vaatamata külmale ja tuultele. Karm olelusvõitlus sai südatalvel hoo, nõrgemad vandusid alla ja kevade tulekuni vastu ei pidanud. Talveööd olid täis pakast ja kõledat vaikust, metsamajakeses leegitses jäme halg terve öö, andes pisukest soojust, hommikul oli vaja lisada peenikest ja tuli paisus vajaminevaks hetkega. Hommikutee oli osa tähtsast päevatoimingust. Pärast lumega näo hõõrumist oli metsamoor nagu punetav pihlakas, värskusetunne igas silmanurgas. Saanud igahommikuse meeldiva hellituse või muudki, otsis ta väljapeetud rahuga Endu kusagilt toodud lambanahast kasuka ja läks oma valdusi üle vaatama. Keegi võis tema abi vajada, mõtted, mida tekitasid nähtud uned, tahtsid kainet ülemõtlemist ja ellu sobitamist.
Jalutamine karges õhus oli Oliviale igapäevane, kevademärkide otsimine samuti. Muidugi polnud veel kevadet oodata, aga loodus võib vabalt oma vingerpusse korraldada. Oliviale oli meenunud varajane kevad, kus paari nädalaga olid niidud lilli täis… see aeg hakkas varsti kätte jõudma. Kevadeootus pakitses, vahel kiskus see Endu suu muigele. Endu sõnas, et kevad tuleb siis, kui loodus selleks valmis on. Olivia meelest oli loodus alati valmis kevadeks, tema oli ja õuel olijad oleks olnud samuti valmis. Muidugi nägi Olivia loodusest üsna pisikest osa, lahtise pilguga vaatajal võis ju nii ollagi, et kevad tuleb siis, kui õige aeg.
Päevade möödudes mahenes kevadeootel ilm, päike hakkas eredamalt ja kõrgemal taevas viibima. Metsaalune oli veel lumes, külm ei mõelnudki järele anda. Siiski sai Olivia vastu päikest oleva katuse pealt piisa vett krae vahele. Olivia puhkes heledalt naerma, kõik ümberringi vakatas, Endu tuli uksele vaatama, mis metsamoorile niisuguse heameele tegi. Metsamoor aga naeris ja metsaasukad vaatasid aralt, saamata aru, mis perenaisel viga. Metsamoor valvas avatud peoga juba teist tilka, et saada maitset kevade teisest piisast. Endu muheles, kevad on tõesti käega katsuda, eks ta varsti tulebki. Metsamoori kevadine naer nakatas Endugi ja hütis toimetades kõkutas