oli siis see meheraas jälle pikal teekonnal ja tema üksi. Üksindus iseenesest polnud Oliviale mingi ületamatu asi. Ta võis vabalt unistada ja juurelda saabunud õnne üle. Unistused olid ennegi, aga mitte niisugused, nagu tal Enduga elus kujunes. See, mis Enduga, oli sajakordselt üle. Endu tulekuga tema ellu muutus kõik. Mees pakkus talle kõik oma tundepalangud ja Olivia vastas samaga, vahel mõeldes, kuis ta nii häbitu ikka olla võib. Tihtipeale unustas ta ennast uudsetesse mõtetesse ja tundmustesse öises vaikuses veel kaua pärast seda, kui mees tema kõrval juba ühtlaselt hingas, une ja Olivia kaisutustest rammestunud. Hommikuti oli Olivial tavaks ärgata enne Endut ja teda vaadata, ka pisut õrritada.
Kuni Endu tulemiseni tuli ärgata üksi. Hommikune tee nagu tavaliselt, mõtteliselt mees tema vastas uuel metsa järgi lõhnaval toolil.Varsti läheb ta järve äärde ja püüab mõne kala. Endu oli teda selles pisut harinud, et ta mehe äraolekul kenasti hakkama saaks. Soolaliha veel oligi, see oli näljaperioodiks. Järv oli rahulik, laisk laine loksus kaldale ja kiilid tegid oma tavalisi käike. Näkkamisega oli Endul parem tulemus, Olivia jäi alati alla, aga mitte kuivale. Ka tema õnge otsa sattus nii mõnigi ilus purakas, harvem muidugi. Täna pole palju vaja, paljukest üksi süüa jõuab, homme saab jälle püütud. Ka kuivatatud kala oli, nälga jääda poleks võimalik. Mõtted venisid loiult ja kala ei näkanud. Ehk näkkab mõni teine kord, mõtles Olivia ja seadis ennast kojuminekule. Kodused linnuhääled olid argised ja tavalised, miski ei viidanud, et kuskil olid kutsumatud külalised- vahest käis mesikäpp uudistamas ja metsseadki midagi tuhnimas. Metsas sai juba tükk aega elatud ja looduse hääli oli Endu suutnud temale lihtsakoeliselt seletada. Suures osas tundis ta metsa rahuliku keskkonna segamise ära. Tuli ainult tähele panna, mitte olla liiga mõttes. Paari tunni pärast peaks vihmaportsuke tulema, naine sättis puust anuma räästa alla valmis. Vihmaveega oli hea pesta, seda polnud vaja ka kaugelt järvest tassida. Praegu ei andnud sabin endast mingil moel märku, kummatigi oli üks lind nii tark, et ennustas oma siutsuga ja ei eksinud kunagi. Olivia sättis ennast jämedale tahutud ukseesisele pakule istuma. Kuna naise samm oli pisem, oli mees selle metsast koju tarinud ja trepiastmeks pannud, värskete kirvejälgede koorepoolsetes sälkudes vaigupisarad pärlendamas. Kõik, mis siin oli, meenutas meest. Igal asja sünnil oli oma lugu. Mõningaid oli mees jutustanud, mõningad jäid vaikuse osaliseks. Kui mees peab vajalikuks, eks siis räägib. Igal asjal oma aeg.
Mõni päev veel, siis peaks mehele miskit head ja rammusat keetma. Enamasti kojutulemise tuhinas unustab mees söömise, näksab käigu pealt kuivatatud kala, muidugi pole see miski söök. Olivia naudib juba ette vaatamist, kuidas mees isukalt tema mitmed toidud ette võtab ja mõnutundest ähib, näidates Oliviale välja kogu oma heameelepagasi. Peale pisukest lesimist ja uudiste rääkimist minnakse sauna. Väike muldonni moodi saun saab näha kahte paljast ja vallatut pritsijat, kes kuidagi tuppa ei kiirusta. Iga asja jaoks on aega, saunaskäigu jaoks eriti. Saunas on pisike keris, saungi pisike koopasaun, kahele kuidagi ruumi jätkub, üksteise puudutusi ja nühkimisi naudivad mõlemad. Naine, saanud õhetava keha, kallab mehele viimase suure toobritäie külma vett kaela, kargab kiiruga välja, et tembu tegijana kiirelt ära olla. Mehe aeglus on pigem teeseldud, stoilise rahuga järgneb ta naisele tuppa, jälgides, kuidas temake läheb paljana väärikalt nagu kuninganna. Meelega viivitades. Naine seisab keset tuba ja laseb ennast õhul kuivatada, ka kiikab, ega mees talle mingit vingerpussi ei kavanda. Mees kohmitseb oma kohmitsemisi, kuivab temagi. Pestud ja mingist heinast lõhnavad riided seisavad virnas laual ja nende võtmisega harilikult ei kiirustata. Mees astub hoopis Olivia juurde ning kaisub Olivia heameeleks kaua ja mõnuga. Paljaste kehade kokkupuude toob iha naisele nii lähedale, et jalad nõrgad. Enamasti viib mees ta seejärel voodisse. Riided saadakse selga sedavõrd venitamisega, kuivõrd toas sääski jagub. Seda teekeetmise ajaks, mis õhtul kätte jõuab. Siis on harilikult ka aeg õhtut trepil vastu võtta.
Lävepakul istudes vaatab naine järvele, mõningat vee sillerdust läbi metsa on näha just õhtupäikeses, teataval ajal. Veel ei kiirusta ta tuppa, oleks meheraasuke toas, siis küll. Ta on tihti istunud loojangut vaatama, mees tema kõrval vaikselt ja oma mõtetes, naine tema õlale najatudes. Tema mõtteid on kuulda, ehkki mees ei räägi, piisab Olivial vaid silmanurgast kiigata. Tihti ei ole vaja ka kiigata, Olivia tunneb, millest mees mõtleb. Mitte niivõrd mõtteid ta ei kuule, vaid tunneb samu tundmusi, kui mees, pruugib ainult naisel pisut endasse süüvida. Vahest tundub talle, et ta tunneb mehe tundeid ka siis, kui mees kaugel viibib. See on imelik ja naine vangutab kahtlevalt pead, et imelikest mõtetest tühjaks raputada. Vahest on ärev tunne mitte millestki, ime kohe. Naine otsib siis kiiret toimetust, et mõtted nii teravalt ei vasardaks, enamasti läheb see pikkamööda üle ja enesekindlus taastub. Selle üle on Olivia kaua juurelnud, saamata aru, millest see on tingitud. Vahetevahel vaatab ta ikooni poole, mis aukohal seisab, ehkki ta meest kunagi palvetamas märganud pole. Kummatigi tunneb mees austust Jumala vastu, seda on ta märganud. Tüdruk ise, näinud küla mõnda pahelist naist innukalt kirikus põlvili palvetamas, ei suutnud minna nende kampa, et koos Jumalat paluda. Ta pani küll vaikselt küünla kellegi mälestuseks ja luges ammu päheõpitud palve, sellega tema suhe Jumalaga piirduski. Tal polnud ka selliseid muresid, millega pidanuks Jumala poole pöörduma ja siin Enduga elades oli elu paradiisilik. Vahest ta, vaadates ikoonile, tänas lihtsalt Isa, et tema elu siin nii õnnelikuks kujunenud on.
Hommikused hääled tulid pikkamisi, Olivia oli veel voodis. Argisus ajas aegamisi unisuse, mõtted pöördusid uuesti mehe peale. Miskit oli pahasti, mõtete vahele tükkisid ärevusttekitavad viivud. Tunne, et mingi mure või raskus lasus mehel. Aitaks, kui teaks, kus ta asub. Seda, et mees ööbimiskohti parandama läks, oli teada, teadmata oli, kus need asusid. Öösel metsas viibival kütil oli vaja peatuspaiku. Olivia lootis, et vähehaaval muremõtteid tekitanud aisting varsti kaob, andes maad rahulikkusele, see oli ennegi nii olnud. Olivia tõusis ja tegi koldesse väikse tule. Koos aurava tassi teega algavad päevaste askelduste mõnusad viivud ja neid järjest tegema hakates ei tule hommikused kahtlused enamasti enam meeldegi. Hommikutee käes, kiikab Olivia õue. Uudishimulikud linnud märkavad perenaist ja vaatavad tähelepanelikult, kas naine midagi neile poetab. Perenaine võis niisama, heast peast, vallatu muie näol, midagi endakõrguse kivirahnu peale panna, mis alati maitsev oli. Pead ühele ja teisele poole kallutades jälgis kõik see metsapere Olivia astumist õues, kui seda õueks võis nimetada. Kohe maja kõrvalt algas inimese käest puutumatu ala, mis metsas elavaid loomakesi mingil moel ei tõrjunud. Loodust maja ümber oli muudetud äärmiselt vähe, hoonedki olid valmistatud selliselt, et sulandusid antud paigaga. Endu elamine siin oli osa loodusest.
Järvel asuval pisikesel saarel oli nende väike aiake, kuhu parvega alati võimalik minna oli. Endu oli arvanud, et selle all on kalju ja nimetanud ta endamisi Kaljusaareks. Pisukese saare keskel oli majasuurune õnarus, kuhu kantud rammus metsamuld kasvatas eluks vajaliku, segamata metsaelu ja meelitamata kohale kõikvõimalikke näksijaid. Sellele saarele oli tihti asja, nii tööks kui ka mõtlemiseks, iga kord toobriga viljakat mulda kaasa võttes. Mõtted olid saarel kerged ja õnnelikud, iga päev võis suuremaks kasvavat aiamaiust imetleda. Saarelviibija oli kaitstud üllatuste eest, kuna see parv oli ainus, millega sinna sõita sai. Taimedele meeldis seal kasvada ja põuasel suvel polnud kastmisemuret, vesi oli siitsamast võtta.
Kaugelt tulijaid ümberkaudsetest küladest ilmusid aeg-ajalt Endu tervendamist pruukima. Suurem osa neist olid heatahtlikud ja tema mees oli neile teada kui ravitseja metsmees, temalt tuldi hädaabi saama. Olivia oli siis kartlikult eemalt jälginud ja kui mees tema poole ei pöördunud, jäigi osavõtmatuks, kuniks võõrad olid läinud. Tihtipeale rääkisid võõrad keelt, mida Endugi kippus vahest rääkima. Olivial oli selle rääkimisega raskusi. Endu oskas veel ka harvem siiasattunute keelt, millest Olivia midagi ei taibanud. Mees tundus teadvat vastust kõigile küsimustele. Muidugi oskas mees ka temale kõike seletada. Taimedega arstimine oli Endu ravi lahutamatu osa. Olivia oli võõrastele nõu andvat meest pinevalt jälginud ja vähehaaval taipama hakanud, miks küll mees just niimoodi oli öelnud. Iga inimene oli omamoodi, käte liigutused ja näoilmed rääkisid selgemat keelt, mõtteid aimates oli võõraste olek rääkinud tahtmatult neist endist ikka rohkem. Mõnda inimest näinud, rahunes Olivia kohe, head mõtted paistavad kaugele ära. Kummatigi olid ka head langenud kannatuste ohvriks. Nende tundeid oli rääkimise ajal tunda eriliselt teravalt. Olivia hakkas tasapisi aimama inimeste haigusi, mõtteid, olekut. Ükskord oli tulnud tundmatut