neid kanda. Aga minul olid mu jõledad auklikud kingad aasta ringi jalas sellepärast, et mul polnud midagi muud. Tabad vahet?”
„Ee, noh…” venitab poiss. See tähendab seda, et tabab, aga ei taha tunnistada minu jutu õigsust. Jumal tänatud, et mõned asjad on siiski kõikidel ajastutel sarnased.
Igatahes kingad on meil ajamasinasse astumiseks olemas.
Edasi püksid. „Võib-olla need kirsipunased?” pakub poiss. „Lähevad hallide kingadega kokku.”
„Just sellepärast ei sobi! Midagi pruuni või musta oleks vaja,” õpetan mina. „Ja soovitavalt mitte liiga hästi istuvaid.”
„Aga otsiks midagi sõjaväepoest?” tuleb poisil geniaalne idee. „Seal on ju palju selliseid natuke nagu kottis riideid.”
„Hull peast!” vehin mina kätega. „Sa tahad 1980. aastasse minna NATO armeedes kantavate kodinatega!? Parem minna siis juba paljalt tänavale, see tekitab vähem tähelepanu.”
Ma otsustan pruunide ärakantud velvetpükste kasuks, mis me toome lähimast kaltsukast.
Mida ülemise poolega teha? T-särgid on lubatud vaid siis, kui nad on kas ilma kirjadeta või väga ärakulunud-pestud. Pluusi leidmine on kõige keerulisem, sest hästiistuvaid pluuse-särke kodumaine tööstus ei õmmelnud ning neid ei toonud siia ka Soome turistid. Mustal turul läks kogu aur teksakaubandusse.
„Triibuline madrusesärk?” tuleb poisil järjekordselt hea mõte. „Mul on ju. Vene madruse oma. Sa ise tõid mulle kunagi, samast Balta turult vist.”
„Ei, ei!” raputan kindlalt pead. „See ei lähe mitte, see nali töötab praegusel ajal, aga tollal tehti niisugust nalja vaid üliõpilasmalevas. Seal võidi vabariiklikule kokkutulekule minnes kanda isegi vene sõdurisineleid ja kirsasaapaid. See oli omamoodi punk. Peen iroonia võimude aadressil, mõistad?”
„Kuule, see on ju mõte,” rõõmustab poiss, „see malevavärk, sa tunned kindlasti kedagi sellest seltskonnast, kes tegid filmi „Sigade revolutsioon”, mäletad, see veneaegsest õpilasmaleva elust, seal kannavad kõik mingeid punaseid malevajakke. Äkki saab laenata?”
„Unusta ära,” vangutan mina pead, „neil oli selle filmi jaoks kostüüme õmmeldes see mure, et ei leitud nii viletsa kvaliteediga kangast, nagu oleks vaja olnud. Lõige oli küll õige, aga kangas liiga hea. Minu noorusaegadel õmmeldi pükse ja jakke isegi padjapüüririidest.”
Pärast pikemat kombineerimist saab poiss selga keskmiselt kulunud T-särgi ja selle peale helerohelise tuulejaki, alt kootud triibulise servaga ning samasuguse kraega.
„Täitsa nagu miski jobu,” ütleb ta peeglisse vaadates.
Ma silmitsen enda ees seisvat ilueedit.
„Võib-olla peaks ikkagi maal aidas ringi vaatama, leiaks ehk mõne autentse pintsaku,” mõmisen ma kõheldes.
„Mismoodi autentse?” tahab poiss teada.
„Veits lühikeste varrukatega ja number laiema kui vaja.”
Aga jääme ikkagi saavutatu juurde. Klounivälimusega ei tohi ka üle pingutada.
Ent aluspesuga on halvasti. Selliseid šikke alukaid nagu praegu ei kandnud tollal keegi.
„Lähen üldse ilma?” püüab poiss ironiseerida.
„Lähed nendega, mis sul on, aga firmasilt olgu küljest harutatud,” annan korralduse.
LÕPUKS saame ta kuidagimoodi riidesse.
„Kas ma näen nüüd välja nagu sina kolmkümmend aastat tagasi?” tahab poiss teada.
Vaatan teda. Raputan siis pead.
„Mkm. Liiga head hambad. Sul plomme on?”
„Ee…” pingutab poiss mälu, sest hambaarst seondub temale põhiliselt breketite-nimelise, tema poolt kunagi õige vihatud kaadervärgiga. „Ma ei tea. No üks on vist, aga võib-olla kaks, ega ma iga tühiasja nüüd ka mäleta,” leiab ta lõpuks vastuse.
See ei ole hea. Isegi raske öelda, mis on siin halvem: kas nii vähe plomme või hoopis see, et need vähesed on liiga kvaliteetsed. Nõukogude stomatoloog pani purihambasse metalselt läikiva plommi, mis nägi haigutavasse suhu vaadates välja, nagu oleks hambasse löödud nael.
„Nojah, siis hoia haigutades käsi alati suu ees. Sihukeste hammastega inimene ei saa olla nõukogude inimene. Sellistega inimene on pärit Rootsist või Lääne-Saksamaalt.”
„Veel midagi?” uurib poiss.
„Liiga sile nahk,” kritiseerin mina edasi. „Minu ajal olid kõik sinuvanused aknet täis. No ikka tigedalt punnilised. Mina olin ka. Ma ei tea, miks, aga teil on praegu akne erandiks. Võib-olla teine söök ja paremad hügieenivahendid. Ja me olime ilged kõõmapead. Rasvased kõõmapead.”
„Miks rasvased?” uurib poiss. „Ei viitsinud pesta? Või protesti märgiks?”
„Sellepärast, et šampooni polnud. Või kui oli, siis see millegipärast ei vahutanud. Mina nühkisin oma pead üldse tavalise seebiga. Vene sõjaväes isegi pesuseebiga, oli selline pruuni värvi brikett, millele viisnurk sisse pressitud. See tegi juuksed vist veel hullemaks, kui need olid olnud enne pesemist.”
„Aga hambad, mis asi need ära rikkus?” hakkab poiss nõukogude hügieeni omapärade vastu huvi tundma.
„Hambapastat polnud. Kui oli, siis paremal juhul Bulgaariast toodud Pomorin, halvemal juhul mingi kodumaine sodi. Aga põhiline oli see, et hambaharjad ei kõlvanud kusagile. Rõvedad nuustid. Esimese pesuga oli suu karvu täis, pärast kolmandat pesemist oli hari enam-vähem kiilas. Võisid sellega mööda hambaid nühkida, aga ega see harjanud enam midagi. Enamikul inimestest oli kaaries. Nõukogude inimene oli ennekõike äratuntav jõledate hammaste poolest.”
Poiss läheb peegli ette ja ajab hambad irevile. Need on nagu noorel koeral.
Me ei hakka ju enne ajamasinasse minekut poisi hambaid lõhkuma ja murendama. Tühja kah! Mõnel inimesel on hambad head juba looduse kingitusena. Isegi nõukogude ajal võis kohata särava naeratusega kodanikke ka kusagil mujal kui propagandaplakatitel või ajakirjade esikaanel. Oli selliseid tegelikus eluski.
Halvem on lugu kehahoiaku ning silmavaatega.
See tähendab, parem. Temal on see tunduvalt parem kui minul tookord, aga meie ürituse õnnestumise seisukohalt on see just paha.
„Mis sellega lahti?” üllatub poiss nüüd tõsiselt.
Seda on raske seletada. Ma pean tükk aega mõtlema, kuidas see talle küll pärale jõuaks. Õnneks kirjutasin kunagi ühe ameeriklastele mõeldud loengu, milles analüüsisin muu hulgas nõukogude võimu toimet meie inimestele. Ameeriklastele kui igipõliselt vabadele inimestele kirjutatud seletus peaks sobima ka minu lapsele.
„Inimene, kes on elanud nõukogude võimu tingimustes ja peab tagantjärele iseloomustama tollase elu suurimat painet, nõustub ilmselt minuga, kui ma ütlen, et nõukogude võim oli lõputu alandus. See oli ennekõike intellektuaalselt alandav. Alandav oli osaleda oktoobrirevolutsiooni ja 1. mai paraadidel. Alandav oli vaadata ja kuulata uudiseid, lugeda ajalehti. Alandav oli kollaboreeruda, astuda partei liikmeks selle nimel, et edeneda karjääridelil. Intellektuaalse alanduse kõrval oli olemas ka konsumeristlik. Asjaolu, et sul pole WC-paberit, hambapastat või korralikku aluspesu, on ebamugavust tekitav. Kuid ühtlasi on see ka alandav. Nõukogude passi kätteandmisega kaasnes õnnitluskaart, kust võis lugeda poeet Majakovski kuulsat luuletust. Seal olid uhked sõnad: „Lugege ja kadestage, ma olen Nõukogude Liidu kodanik.” Tegelikkus oli täpselt vastupidine.”
Poiss on mul psühholoogiahuviline.
„Nõukogude inimene oli umbes nagu alandatud ja peksasaanud peni?” püüab ta asja tuumani jõuda.
„Umbes sinnakanti. Lisaks teadmine, et sa oled alati süüdi. Võimude silmis. Sa oled süüdi selles, et sa oled üldse olemas. Oled süüdi selles, et sul on iseseisvad mõtted, mis ei kattu partei ametliku liiniga.