„Ahah, nagu see Berliini müüri lugu,” viib ta minu jutu kokku oma kunagise Mauer Museumi külastamisega Berliinis Friedrichstrassel.
Ta ei pruugiks seda üldse mäletada, sest ta oli siis üheksa-aastane. Berliinil on sellises eas poisile väga palju muud huvitavat pakkuda: alates loomaaiast ja lõpetades hiiglasliku spaaga, kus ta laskis väsimatult veetorus liugu.
„Poiss, kas sa tõesti mäletad seda käiku sinna?”
„Ee… nojah, ma käisin Berliinis veel ju kümnendas klassis, meil oli siis ka ekskursioon sinna muuseumisse.”
KÜMNENDAS klassis. Ta oli siis seitsmeteistkümnene ja juba käinud – katsun nüüd meelde tuletada – Saksamaal, Inglismaal, Austrias, mitu korda Rootsis… Lõuna-Aafrika vabariik ja Liibanon alles tulid, aga jah, Andaluusias paar korda oli ta juba olnud ja vist ka Korsikal. Kuhu ta sõitis läbi Prantsusmaa. Ja ärme unustame Gibraltarit, kus ta ahvidega õlg õla kõrval istus ja nägusid tegi.
Ta oli sama vana nagu mina 1980. aastal ning ta oli tollase minu seisukohalt vaadates uskumatult palju reisinud ja kogenud.
Kuidas ma küll tahaks, et ta näeks seda minu väga kinnist ja suletud noorpõlvemaailma, kus isegi üks tühine käiguke Soome vabariiki andis inimestele põhjust sealt naasmisel kokku kutsuda kogu suguvõsa, et lasta ringi käia Helsingi kesklinnas tehtud fotodel ja uhkeldada Soomest toodud sukkpükste, teepakkide ja nätsudega, hullutades kadedusest ohkivaid kuulajaid kapitalistliku maailma toreduste kirjeldamisega.
Meie põlvkonnale ütleb Berliinis asuv Mauer Museum ehk „müürimuuseum” palju.
Selle asutajal oli kommunistliku võimuga mingi kana kitkuda, nii et ta lihtsalt pidi Berliini südamesse rajama esialgu üpris diletantlikult mõjunud ekspositsiooni. Ajapikku läks see aina paremaks, sest inimesi, kellel on kommunistlikule võimule ühte ja teist ette heita, leidub maailmas üpris palju. Ei olnud „müürimuuseumil” puudust annetajatest ega ka museaalide kinkijatest – mind kõige enam heldima pannud eksponaat oli ühe kuubalase meisterdatud tilluke mootorpaat, mitte suurem kui pesupali, millega ta jõudis Vabaduse Saareks nimetatud vanglast Florida randa. Sada kakskümmend kilomeetrit vetevälja, haid ja tormivõimalused vahepeal, mitte unustades muidugi Kuuba piirivalvureid, kellele oli antud õigus piiriületajad lihtsalt põhja lasta.
Aga muuseumis oli ka kokkupandavaid helikoptereid, millega hulljulged leiutajad Saksa DV pealinnaks nimetatud Ida-Berliinist vabasse Läände põristasid, seal oli inimeste salajaseks üleveoks kohandatud sõiduautosid, mille peidupaikade konfiguratsioon ja gabariidid eeldasid põgeneda soovijatelt kondiväänaja võimeid. Vahendid, mille abil prooviti saada teisele poole müüri, seda betoonist ja okastraadist ehitatud raudset eesriiet, laulavad oodi inimesel visadusele ning leidlikkusele.
Meie lapsed ei saa hästi aru, mis värk oli.
Siinkohal üks näide, kui raske on kõiksugu müüridest aru saada sellel põlvkonnal, kuhu kuulub minu poeg. On ajalootund Tallinna kesklinnas asuvas elitaarseks peetavas koolis, kus õpivad keskmisest taibukamad lapsed. Nad kuulavad õpetaja noorusaegade heietusi. Õps räägib, kuidas maailm jagunes tema nooruse ajal kaheks leppimatuks leeriks, mida lahutasid teineteisest läbimatuks ja ületamatuks ehitatud tõkked. Sellist kahe maailma eraldatust sümboliseerib kõige eredamalt Berliini müür. Õpetaja näitab kaardilt ja joonistab skeeme: müür, surmatsoon, teine müür, vahitornid. Euroopa südames sellised õudsed rajatised. Lapsed pingutavad tublisti, püüdes asja olemuseni jõuda. Lõpuks tõstab üks poiss käe püsti. „Õpetaja, te siin räägite, et läbi Berliini ehitati neljakümne kilomeetri pikkune müür. Aga kusagil sai see ju otsa. Miks need põgenikud pidid minema just üle müüri? Miks nad ei läinud ümber?”
Räägin oma poisile selle loo. Me saame koos naeru mugistada. Paganama hea on suhelda juba suureks saanud lapsega, kes „jagab matsu”.
Loodetavasti saab ta aru ka sellest, kui ma ütlen, et põgenemine Nõukogude Eestist oli kuritegu, milleks enamik selle maa elanikest olid vaimselt valmis. Me olime kõik potentsiaalsed põgenikud. Režiimi seisukohalt kurjategijad.
Ja see väljendus meie silmades, see vajutas meie kehahoiaku kuidagi teistsuguseks kui vabadel inimestel.
Mõned aastad tagasi sattusin ma Moskva kesklinnas politseihaarangusse. Nad traalisid Tverskaja bulvaril mujalt Venemaalt tulnud ebaseaduslikke immigrante ja viisarežiimi rikkujaid. Moskvas on nõukogudeaegne süsteem, kus iga sissesõitnu, kes jääb linna kauemaks kui kolm päeva, peab end teatud asutuses registreerima. Ma ei saanud mitte kunagi teada ega tea seniajani, kas see kolme päeva reegel laienes ka nädalalõpule. Tegin iseendaga lepingu, et kuigi ma olen Moskvas juba neljandat päeva, on see ju laupäev ja palavalt mittearmastatud asutus ei tööta sel ajal, järelikult ma ei riku seadust. Läheksin end registreerima küll, aga pole kuskile minna.
Ma polnud kindel, kas Moskva miilits näeb seda asja samamoodi.
Ja siis tuli haarang Tverskajal. See on Moskva suuremaid ja elavamaid bulvareid. Keskpäeval voolab seal tuhandeid inimesi.
Nad nägid mind juba eemalt. Nad haistsid mind nagu röövloomad saaki, tajusid mu hirmu ja ebakindlust. Ma olin neil kohe peos. Istusin nelikümmend minutit miilitsabussis. Lõpuks nad inkrimineersid mulle isegi seda, et minu taskutes leidus dollareid. Moskva võmm otsis oma mapist mingi võidunud eeskirja, võib-olla veel Gorbatšovi-aegse, ja näitas mulle näpuga paragrahvi, mis justkui keelas dollarid minu taskus. Selles riigis, kus isegi igapäevane arveldus käib paralleelselt vene rublaga kehtivates „baksides”1 ja kus duumasaadikute äraostmiseks kantakse kohvritäied dollareid otse parlamendi istungisaali!
Ma ei vaielnud nendega, sest ma olin neljandat päeva Venemaal ja mul polnud sissekirjutust. Nad oleksid võinud mulle süüks arvata ükskõik mida. Võib-olla sedagi, et mul on kotis ingliskeelsed raamatud. Viia jaoskonda „dlja võjesnenija obstojatlevstv” (asjaolude väljaselgitamiseni) ja hoida mind seal puuris jumal teab kui kaua.
Täpselt nii, nagu tegid need kuradi miilitsad nõukogude ajal.
Nad võtsid samal ajal kinni ühe Harkovi mehe, välimuselt tüüpilise bandiidi. Dressipükstes ja kuldketiga jõmm sai miilitsabussist kiiremini välja kui mina.
Miilitsad ja bandiidid saavad üksteisest hästi aru. Miilits ütleb bandiidile „sina” ja too sinatab vastu. Nad on sellest hetkest omad joped. Mina aga ei suutnud Moskva miilitsale öelda „sina”.
Oleks sel päeval Tverskajal kõndinud minu poeg, poleks tema lähenemine miilitsate tundlates tekitanud vähimatki võbinat. Kakoi-ta inostranets, oleks Moskva võmm temast pilgu ükskõikselt üle libistanud. Pole huvitav, sellelt ei pressi midagi välja.
Poiss ei karda miilitsat ega politseid. Reisides ringi kodusõja-aimduse pinget täis Liibanonis, ei osanud ta karta isegi suurte teede ristmikul olevaid sõjaväepatrulle.
Teda pole õpetatud taolistes olukordades hirmu tundma. Ta tunneb vaid põnevust. Olukordades, kus minu silmad muutuvad võimalikult ükskõikseks ja tuimaks, et varjata sees närivat hirmu, võib tema selgetesse ja otse vaatavatesse silmadesse tekkida uudishimusädemeke.
Ja kui me läheme temaga koos 1980. aastasse, siis selle sädemega ta vahele jääbki.
Ta on tänaval voogavas allasurutud orjademassis ainus vaba inimene. Tema tobe ning ajastutruu riietus ei suuda varjata kesta all olevat – ta kõnnib nagu vaba inimene, tal on silmavaade nagu vabal inimesel.
Sellega ei saa midagi teha. Seda ei varja.
POISS, ma ei võta sind koos endaga ajamasinasse. Me ei saa sellega riskida.
Ma lähen üksinda.
Aga sa võid minu reisikirja lugeda.
SILLAMÄE
Sillamäe Linna Keskraamatukogu arhiiv.
Kaardi pealt oma maad otsima ma ei pea,
kinnisilmi võin leida ta sealt…
Ühel