Modini järske liigutusi, kui ta auto teel hoidmisega vaeva nägi.
Ta käed pigistasid nii kõvasti püstolit, et sõrmedes hakkas torkima.
Liiv tõusis auto taga tuulekeerises endiselt üles, moodustades pikki hüpnootilisi spiraale, mis ta pilgu endasse imesid ja tegid kõrvale vaatamise võimatuks.
Siis sattus Modin nähtavasti teeaugule.
Auto rappus ja mõneks silmapilguks tundus, et nad lendavad, hõljuvad vabalt, peaaegu nagu unes.
Pärast millisekundeid kaaluta olekut põrkas auto jälle vastu maad. Rebecca kukkus vastu istme seljatuge, unenäoline tunne andis järele ja ta paisati tagasi tegelikkusse.
„Vasta raadiole!” karjus Modin ja samal hetkel avastas Rebecca, et kõrvaklapp oli välja kukkunud ja kõlkus ta parema õla peal. Ta pistis selle kiiresti kõrva tagasi, langetas relva ja vajus esiistmele.
„Kas kõik on okei, Normén?”
Malméni hääl oli murelik.
Rebecca pöördus taas ringi ja vaatas oma reisijate poole.
Minister ja Gladh olid kössis kumbki oma istmenurgas.
„Kas teiega on kõik okei?”
Vastust ei tulnud, kuid kaks kriitvalget nägu pöördusid aeglaselt tema poole.
„Kas sinuga on kõik korras, Ann-Christin?”
Rebecca kallutas end tahapoole ja puudutas ministri põlve, sellest piisas, et ta sai vastuseks klaasistunud pilgu ja noogutuse.
„Minister on okei, me sõidame villasse tagasi,” ütles ta mikrofoni nii rahulikult kui suutis, kuid tundus hoopis, et raadio pigem võimendab ta hääle värisemist.
„Selge,” vastas Malmén lühidalt.
Rebecca märkas järsku, et tal on püstol ikka veel paremas käes.
Ta riivistas relva, pani selle kabuuri ja tõmbas turvavöö seejärel aeglaselt peale.
Pulss hakkas aeglasemaks muutuma, adrenaliinitase langes tasapisi ja ta tundis sellele järgnevat kerget iiveldust.
„See läks kuradi napilt…”
Tee pealt pilku pööramata noogutas Modin vastuseks.
„Ma arvasin vahepeal, et kõik on läbi, ma ei saa aru, miks ta ei tulistanud?”
Modin heitis talle silmanurgast kiire pilgu.
„Ta ei jõudnud ilmselt relva tõsta, enne kui nad tal juba ümber olid.”
Kulus paar sekundit, enne kui Rebecca taipas.
„Ei, ei, mitte sõdur – ma räägin revolvriga mehest!”
„Kellest?” Modin vaatas teda küsivalt.
Enne kui ta vastata jõudis, kummardus Gladh tema vasaku kõrva lähedale.
„Kurat, mida sa oma arust õieti teed, Normén!?” sisistas ta.
KAKS | Flashback
„Halloo?”
„Tere õhtust, mu sõber, seal teie juures on vist juba õhtu…?
Kas ma helistan halval ajal?”
„Ei, ei, sugugi mitte, ma olen teie kõnet oodanud. Ma olen kohal – kas kõik on… valmis?”
„Kõik on valmis.”
„Ja kuidas on…?”
„Nagu ma ütlesin – kõik on valmis. Küsimus on ainult, kas teie olete? Ülesanne on riskantne, nii et ma saan aru, kui te kahtlete… Aga tõsiasi on see, et ilma teie abita ei saaks me hakkama.”
„Ma olen valmis – pole mingit probleemi!”
„Suurepärane!”
„Millal me alustame?”
„Varsti, mu sõber, üsna varsti…”
„Darfur?”
„Mhmh…”
„Kui kaua?”
„Ligi nädal harjutamiseks, neli päeva ministriga ja veel paar päeva lõpetamiseks. Ma arvan, et kokku kaks nädalat, sõltub natuke ka sellest, kas ma sõidan koju valitsuse lennukiga või tavalise reisilennukiga.”
Mees noogutas ja vaatas hommikusöögilaual lebavat ajalehte.
„See on mu töö, Micke, sa tead seda.”
„Tean küll,” pomises mees üles vaatamata. „Aga see ei tähenda, et ma peaksin iga kord rõõmust hõiskama, kui sa jälle kuhugi järjekordsesse eluohtlikku kohta sõidad, eriti mitte sel juhul, kui on ka teisi võimalusi. Nii et mis järgmiseks tuleb, Bagdad?”
Pigem Kabul, oleks tal äärepealt üle huulte tulnud, kuid ta sai mõttele jaole enne, kui see jõudis sõnadeks saada. Seda väikest üllatust tahtis ta hoida ajaks, kui on juba kindlalt teada, et sinna sõidab tema meeskond.
„Kuule.” Ta ootas, kuni mees talle otsa vaatab. „Ma oskan ennast kaitsta ja pealegi meeldib mulle mu töö. Töökoha vahetamisest oleme me juba rääkinud, nii et kuidas oleks, kui sa hommikuse hapu näo tegemise asemel mind natuke hoopis toetaksid?”
Ta vaatas mõne sekundi jooksul mehele silma ja too pööras nagu tavaliselt pilgu kõrvale.
„Muidugi, sorri, ma ei kavatsenud vinguma hakata…”
Ta lõi ajalehe kokku ja pani oma käe naise käele.
„Anna mulle andeks, Becca, muidugi sa sõidad, okei? Kodune nägelemine on viimane asi, mida sul enne sellist reisi vaja on. Mul on unega natuke raskusi, tööd on palju, tead küll…”
Mees vaatas talle kutsikapilguga otsa ja Rebecca naeratas selle peale kohusetundlikult.
„Arusaadav,” pomises ta. „Pole probleemi.”
Mehe kannapööre oleks pidanud teda rõõmustama, kuid selle asemel tundis ta hoopis pettumust.
Micke oli suurepärane mees, ta ei korraldanud kunagi mingit riidu ja andis erinevate seisukohtade ilmnemisel alati järele. Hea töökoht, üldiselt haritud, huumorimeel ja kõik muu värk… Tegelikult lausa unistuste prints, eriti tema varasema kogemusega võrreldes.
Ometi tabas ta end kahetsemast, et polnud võimaluse tekkides Afganistani-reisi talle hambusse visanud. Ei kallanud tulle sortsu bensiini, et näha, mis juhtuma hakkab. Aga tublid tüdrukud nii ju ei tee…
Pealegi poleks sellest kindlasti mingit kasu olnud.
Võib-olla oleks mees mõni minut kauem mossitanud, kuid lõpptulemus oleks nagunii olnud sama.
Kurb koerapilk ja „anna mulle andeks, Becca”.
Mingil põhjusel tekitas asjade selline käik temas iga korraga rohkem vastumeelsust, ja mehega samasse firmasse tööleminek ei tulnud absoluutselt kõne alla, ehkki nad pakkusid peaaegu kaks korda suuremat palka.
Mõnikord igatses ta taga aegu, mil nad said kokku ainult kohustustevabaks seksiks. Mees tundus tol ajal toredam, mingil kombel põnevam…
Ta haaras ühe osa ajalehest ja hakkas seda hajameelselt lehitsema. Mõne sekundi pärast tegi ka mees sama ja Rebecca sai rahus omi mõtteid mõelda.
Tal oli kõik, mida võiks soovida – ometi polnud ta rahul.
Mis tal õieti viga on?
Kui ta Mängu konto tühjaks tegi, oli seal kaks miljonit dollarit ja natuke veel peenraha peale.
Seda oli küll natuke vähem, kui ta algul oli arvestanud, kuid siiski piisavalt, et mõnusat elu elada.
Osa rahast läks pankadele, kes aitasid tal enda jäljed ära pühkida, osa advokaatidele, kes kodused asjad korda ajasid. Nad maksid ära ta korterivõla, korraldasid fondi jooksvate kulude katmiseks ja teise, mis andis vaesele pollarile,