ma ei näinud.”
„Või nii, aga sinu ülemus, kes oli sinu kõrval, ütleb, et nägi teda selgesti. Mis sa arvad, miks teie jutt omavahel ei klapi?”
Modin niheles ja vaatas uuesti Malméni poole.
„Ma vaatasin põhiliselt tahapoole, ma olin keskendunud tagurdamisele, nii et ma ei näinud väga palju, mis auto ees toimus. Seal oli igal pool liikumine…”
„Aga täies elusuuruses atentaaditegija, kes suure revolvriga vehkis, teda oleksid sa ometigi pidanud märkama? Kas ihukaitsjate kursustel teile selliseid asju siis ei õpetata?”
Üleolev toon tekitas Rebeccas tahtmist see kuivikust nuhtlus ära kägistada, kuid ta talitses end. Vaatamata sellele, mis on Gladhi sihiks, jääb viimane sõna siiski temale. Ta võidab, küsimus on ainult, kuidas Gladh sellesse suhtub?
Modin pomises midagi vastuseks ja Gladh suunas oma tähelepanu rühmajuhi asetäitjale.
„Ja sina, su nimi oli Malmén, eks ju?”
„On küll.”
„Kas sa nägid atentaadimeest?”
„Ei, ei näinud, aga täpselt nagu Modinil ja minu autojuhil oli mu tähelepanu mujale keskendunud. Pealegi püüdsin meie taga olnud sõidukit liikuma saada, see polnud lihtne…”
Gladh noogutas ja pöördus uuesti Rebecca poole.
„Nagu öeldud, meil on niisiis tegemist rahutustega, mis ilmselgelt algasid meie ettekavatsemata taganemisest, ja oletatava atentaaditegijaga, keda nägid ainult sina üksi, Normén. Minu jaoks on asi selge, pole mingit põhjust seda reisi katkestada ja ka saadik on samal arvamusel. Siseminister on lubanud meile relvastatud saatemeeskonna ja me jätkame homme hommikul nii, nagu plaanitud oli.”
Ta vaatas kõiki rahulolevalt, nagu oleks asi seega otsustatud.
„Ei, ei jätka,” ütles Rebecca kindlalt. „Te olete minu ametinimetuse ja mu volitused ilmselt unustanud, Gladh. Mina olen see, kes vastutab ministri ja tiimi julgeoleku eest – mitte teie ega saadik. Minu otsus on selline, et nii pea, kui valgeks läheb, sõidame me koju. Kui teile see ei meeldi, siis võite kaevata mu ülemusele komissar Runebergile.”
Ta tõusis püsti ja läks köögi poole.
Side lõpp, sa kõhetu ninatark!
Four plus one.
Niimoodi nimetati selliseid jälgi CSI-s.
Neli sõrme käevarre tagaküljel ja pöial eespool. Ta oli neid varemgi näinud, In Real Life…
Ta võttis joint’ist sügava mahvi ja hoidis mõni sekund hinge kinni, enne kui kleepuva suitsupilve voodist lae poole suitsuanduri suunas saatis.
Anna Argos oli ärgates sittakanti tige, aga mingil põhjusel tundus talle, et naise hommikune pahurus oli seotud rohkem sinikate avastamise faktiga kui sellega, et mees ikka veel tema voodis oli.
Ta tõmbas sügava mahvi ja serveeris tuletõrjeandurile järjekordse lagritsalõhnalise pahvaku.
Jurakas lae all ei reageerinud mingil moel, see polnud sugugi imelik, sest nagu palju kordi varemgi oli ta rõõmurikkuja vannitoast võetud tasuta dušimütsiga hoolikalt kinni mässinud.
Ta ei saanud eitada, et Anna Argos tekitas temas uudishimu – nii suurt uudishimu, et ta oleks oma tripi emoland’i peaaegu ära unustanud.
Lisaks sinikatele oli veel teinegi asi, mis tundus natuke imelik.
Anna oli täiesti selgelt ärinaisetüüp, niisugune, kellel on mobiiltelefon alati käeulatuses.
Ta oli püüdnud üleval sviidis telefoni leida. Kontrollis iga siledat pinda nii siis, kui naine teda voodi poole tõmbas, kui ka hiljem, kui teda välja visati. Aga ta ei näinud kuskil mingit telefoni.
See võis olla muidugi ka juhus – kuid nüüd tagantjärele ei saanud ta lahti mõttest, et naine oli telefoni meelega ära peitnud.
„Malmén!”
Mees koridoris peatus ja Rebecca andis talle märku tuppa astuda.
Ta lõpetas parajasti telefonikõnet ja viipas, et mees istuks, kuid too jäi seisma.
„Hoolitse selle eest, et kõik oleks pakitud. Swedeforce 24 sai loa 07.00 õhku tõusta, nii et me sõidame siit välja 05.45.”
Mees noogutas lühidalt.
„Ja autod?”
„Me jätame need lennuväljale. Minu poolest võivad Gladh ja Berglund need Khartoumi viia, kui härrad koju, Stockholmi ei taha sõita.”
Malmén naeratas kõveralt ja kehitas õlgu.
„See on sinu otsus…”
„Mida paganat sa sellega mõtled?”
Viha, mida ta seni oli suutnud alla suruda, paiskus järsku pinnale.
„Mitte midagi, ole rahulik!”
„Ma olen rahulik,” sisistas ta. „Ma tahan ainult teada, mida sa sellega mõtled, et see on minu otsus?
Kas sa ei jaga minu arvamust, et me peaksime evakueeruma? Kas sina ka ei usu seda, et seal oli sooritamisel atentaat?”
„Ma pidasin autosid silmas, Normén, okei?”
Ta uuris meest mõne sekundi ja rahunes tasapisi.
„Okei…”
Alles siis, kui Malmén oli toast juba lahkunud taipas ta, et mees polnud ta küsimusele vastanud.
Telefonihelina peale kukkus tal savu käest.
Ta oli tukkuma jäänud ja mõne unise sekundi jooksul püüdis ta põrandalt savu kätte saada, et see vaiba sisse auku ei põletaks.
„Hello…?”
„Allo, Thomäss, dis is Vincent speking, how är jo maj fräänd?”
Kulus veel mõni sekund, enne kui suitsust läbi imbunud juhtmed ajus õige ühenduse leidsid.
Thomas oli ta viimane nimi – Thomas Andersen Trondheimist, Norrast. Ta oli kinni istunud koos Berrrgeni väikediileritega ja oskas tänu sellele nii hästi arusaamatut uusnorrat kuristada, et oleks võinud julgelt seitsmeteistkümnendal mail norralase pähe esineda.
„Bonjour, Vincent, kuidas läheb?”
„Hästi, väga hästi. Sorry, et me endast varem teada ei andnud, aga me jäime Goasse natuke kauemaks.
Teatud probleemid võimuesindajatega, saad aru…”
„Mhmh…”
HP puhus savule peale, püüdes seda uuesti hõõguma saada.
„Kuule, Thommy, me mõtlesime täna õhtul kõrbesse põrutada. Sõidame tiba rallit, grillime ja suitsetame beduiinidega natuke piipu. Kas oled tulija?”
Ta tõmbas sügava mahvi.
„Muidugi!”
„Hästi, me tuleme sulle kella viie paiku järele. Autodes on ruumi, nii et kui tahad veel kedagi kaasa võtta, siis see sobib. À tout à l’heure!”
HP pani toru hargile ja irvitas endamisi lae poole.
Salapärane daam, öine seiklus kõrbes.
Paljastamist ootavad saladused…
Esimest korda üle pika aja tundis ta, et on peaaegu elus.
Game on!
NELI | Bad luck charm
Ühiskonna alustalade foorum
Postitatud: 7. november 15:09
Saatja: MayBey
Mõnikord pole muud valikut kui olukorraga leppida…
Postitusel on
Suur