nii, et seda saab kasutada jahutusseadmete jaoks. Keeruline värk.
Turvameetmed tulevad seal nähtavasti samuti metsikud…”
Ta vähendas vahemaad Wennergreni autoga ja tegi väikese kaare, et peletada eemale üht nende vahele trügivat autot.
„Nähtavasti tahab PayTag säilitada selle kaitseobjekti klassifitseeringut ja see on ju arusaadav. Sel juhul tohib ju nende turvameeskond relva kanda…”
Kjellgren lasi VIP-i paariks sekundiks silmist ja heitis Rebeccale kiire kõrvalpilgu.
Ta kuulis küsimust juba enne, kui mees jõudis suu avada.
„Muuseas, kuidas meil relvarindel läheb, boss…?”
„Loakomisjon vaatab ikka veel meie avaldust läbi…”
…jälle, oleks ta peaaegu lisanud, kuid just sel hetkel hakkas telefon jakitaskus vibreerima. Varjatud number. Arvatavasti järjekordne telefonimüüja või mõni endine kolleeg politseist, kes tööd püüab saada…
Ta pani pöidla punasele ikoonile, et kõnet tõrjuda, kuid muutis viimasel hetkel meelt. Kjellgren kõõritas endiselt tema poole, nähtavasti oli tal isu diskussiooni relvaloa teemadel edasi arendada. Ega tema pole ainuke.
Peaaegu kõik tema äsja palgatud ihukaitsjad olid töö vastu võtnud eeldusel, et nad saavad teenistuses relva kanda. Kui loa saamine läbi läheb…
Ta vajutas kiiresti telefoni rohelisele ikoonile.
„Sentry Security, Rebecca Normén,” vastas ta liialdatult ametlikult toonil.
„Ihukaitseosakond, kriminaalkomissar Ludvig Runeberg,” ütles tema endine ülemus telefoni teises otsas.
„Tervist, Ludde, pole pikka aega kuulnud. Tore, et sa helistad…”
„Ma arvan, et kui oleme oma jutu ära rääkinud, siis sa enam nii ei arva, Normén…”
Miski mehe toonis sundis teda alateadlikult selga sirgu ajama.
„Sa peaksid vist politseimajja tulema, kõige parem, kui otsekohe…”
Telefon hakkis ja mehe hääl kadus mõneks sekundiks. Kuid aimdus ütles talle juba, mis nüüd järgneb. Kõht tõmbus krampi.
Ei, ei, ei…
„…sinu väikevend.”
KAKS | Opening
Lauale nõjatuv keha oli täiesti liikumatu. Silmad olid kinni ja jäi peaaegu mulje, et ta magab.
Kui Rebecca teda viimati nägi, olid tal juuksed lühikeseks pügatud, aga nüüd olid need pikaks kasvanud ja rippusid rasvaste heledate salkudena kriitvalge näo ümber. Klaustrofoobilise väikese ruumi päevavalguslambid muutsid rõngad silmade all helekollase naha taustal liialdatult tumedaks. Justkui vahiks ta läbi suure klaasruudu vahanukku ja mitte liikumatut inimkeha.
Ta oli kartnud, et see võib juhtuda. Sellest saadik, kui Henke kaks aastat tagasi viskas kivi läbi tema auto tuuleklaasi ja peaaegu tappis ta ning kolleeg Kruse, oli ta seda silmapilku kartnud. Tegelikult veel kauemgi. Palju, palju kauem…
„Ta toodi öösel,” ütles Runeberg tema parema õla taga, kuid ta peaaegu ei kuulnudki seda.
„Mind informeeriti kõigest mõni tund tagasi ja ma helistasin kohe sulle. Ega see vist päris reeglistikukohane ei ole, aga ma mõtlesin, et sa tahad kindlasti kohe teada. Vähemalt mina oleksin tahtnud, kui tegemist oleks olnud minu vennaga…”
Rebecca rebis pilgu klaasruudult jõuga lahti ja pöördus mehe poole.
„Aitäh, Ludde, ma olen tõesti tänulik…” Sõnad tahtsid kurku kinni jääda.
Nad seisid mõne sekundi vaikides.
„Paha lugu,” pomises mees.
Ta puudutas kohmakalt Rebecca käsivart.
Järsku avanes ilma igasuguse hoiatuseta uks ja sisse astus hõredate juustega umbes kuuekümneaastane mees. Ühe kaenla all oli tal dokumendimapp ja ehkki oli suvi, oli tal seljas vestiga ülikond, kõige krooniks täiuslikult seotud lipsusõlm. Mees noogutas lühidalt Runebergile ja pöördus seejärel Rebecca poole.
„Teie olete nähtavasti õde.”
„Rebecca Normén,” pomises ta ja sirutas käe.
Kuid käesurumise asemel õngitses mees vestitaskust kitsad lugemisprillid, pani need rõhutatult aeglaselt ninale ja avas seejärel kausta.
„…sa ütlesid, et ta töötas varem siin firmas, Runeberg?”
„Puhtformaalselt võttes töötab praegugi, Stigsson,” vastas endine ülemus pugejaliku tooniga, mis oli Rebeccale täiesti võõras.
„Normén on kuni aastavahetuseni palgata puhkusel, seejärel tuleb tal otsustada, mida ta eelistab. Kaitsepolitseid või erafirmat…” Runeberg püüdis naeratada, kuid teise mehe näos ei liikunud ükski lihas.
„Saan aru…” Stigsson keeras pead ja kõõritas üle prillide Rebecca poole.
„Kuna te olete endiselt kaitsepolitsei nimekirjas, Normén, siis kehtib niihästi teie turva- kui ka vaikimisklausel, millele te tööle tulles alla kirjutasite. Vend või mitte, aga kõik, mida te siin kuulete, on salajane info, mille edastamine on absoluutselt keelatud. Kas saite aru?”
„Jah,” noogutas ta.
„Loomulikult,” lisas ta siis juurde, kui mees tema vastusega nähtavasti rahule ei jäänud.
„Mis meil siin siis on…?”
Teisel pool klaasruutu avanes järsku uks ja kaks inimest, tumedates riietes mees ning naine astusid sisse. Mõni sekund oli ruumis kõik vaikne. Siis avas Henke silmad.
Ta tõstis pea, ajas end sirgu ja ringutas seejärel aeglaselt ja paljutähenduslikult, justkui oleks äsja ärganud. Ta ütles midagi, Rebecca ei kuulnud läbi klaasi sõnu, ja paariks sekundiks valdas teda tahtmine ülekuulamisruumi sisse tormata ning vennale vastu kõrvu anda.
Stigssoni kuiv toon juhtis ta mõtted teistele radadele.
„Teie venda kahtlustatakse vandenõus osalemises, võimalik, et ka raske terroriakti ettevalmistamises.”
„No nii, Henrik, nagu me varem ütlesime, oled sa varem kavandanud ja võimalik, et teinud ka teatud ettevalmistusi kuriteo toimepanemiseks, mille eesmärgiks on riigi põhiliste poliitiliste, põhiseaduslike, majanduslike või sotsiaalsete struktuuride tõsine destabiliseerimine või hävitamine,” ütles ülekuulamise juht, lühikeste tumedate juustega umbes neljakümnene naine Henkele pingsalt silma vaadates.
Aga HP ei pannud naist õieti tähelegi. Tema väsinud aju nägi vaeva, et kõiki asju ja sündmusi omavahel seostada. Ühes asjas oli ta vähemalt suhteliselt kindel. Erinevalt kahe aasta tagusest ajast, kui ta oli enda arvates vahi alla võetud, kuid tegelikult langenud megasuure tünga ohvriks, oli seekord iga väiksemgi pisiasi paigas, alates sellest, kui rünnakrühm tema korterisse sisse murdis kuni tema kõrval laual seisvas pruunis plasttopsikus automaadikohvi kõrbenud maitseni. Kõik tundus ehtne. Tõenäoliselt see oligi ehtne. Ja see tähendab mida…?
Teemaks on vandenõuteooriad, järgmine küsimus on väärt kümme tuhat krooni…
„Mhmh…” pomises ta, sest nähtavasti oodati, et ta midagi ütleks. Ta pani silmad kinni ja hõõrus meelekohti, et veidi mõtlemisaega juurde võita. Millest kuradist see mutt räägib? Poliitiliste misasjade destabiliseerimine?
„Ma olen vähemalt juba kümme korda öelnud, et ma tahan ülekuulamise juurde advokaati,” pomises ta.
Naine, kelle nimi oli Roslund või Roskvist või midagi sinnakanti, vahetas oma kolleegiga kiire pilgu.
„Jah, me saime sellest aru, Henrik,” ütles politseinik, kelle nime HP oli juba ära unustanud. „Aga mõtlesime lihtsalt mõned formaalsed asjad enne ära korraldada, kui sinu advokaat välja ilmub.
Kas ta ikka tuleb? Me oleme