küsimuses on raske ühemõtteliselt määratleda, mis on ajalooline tõde. See on ungarlastele ja kunagise Ungari vähemusrahvastele ilmselt erinev ja just sellel üksteisest erineval, etnotsentrilisel lähenemisviisil põhinebki nende ajalookirjandus ja rahvuslik identiteet.12
Ungarlaste vaatevinklist vaadatuna võis tunduda, et need alad, kus XIX sajandi lõpul elasid rahvusvähemused, olid kuulunud Ungarile aastast 896. Neid ei liidetud Ungariga hilisemate vallutuste tagajärjel, nagu see oli näiteks Venemaa mittevene rahvaste kodumaade puhul. Erandiks oli siin Horvaatia, mis oli aga Ungariga personaalunioonis ja omas juriidiliselt hoopis erinevat staatust.13
Keskajal oli Ungari rahvastatud põhiliselt ungarlastega, kuid 150 aastat kestnud Türgi sõdade tagajärjel muutus riigi etniline koosseis nii sisserände kui ka Ungari oma aadlike asustamispoliitika mõjul palju kirjumaks. Seepärast – lähtuvalt Ungari juba tollal 1000-aastasest õiguslikust ja territoriaalsest kontinuiteedist – peeti loomulikuks, et jämedam ots riigi juhtimisest kuulub ungarlastele. Vähemusrahvaste parteid, mis loodi juba enne 1867. aasta Austria-Ungari kokkulepet, nõudsid aga territoriaalset autonoomiat ja kollektiivseid õigusi, mida neile ei antud.14 Nende rahvaste „narratiivis” räägitakse suhetest Ungari riigiga tänaseni kui „tuhandeaastasest rõhumisest”.
Nende aspektist oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Ungari rahvuspoliitika riiklik assimileerimispoliitika, mille räigemateks korraldusteks peeti järgmisi seadusi:
– 1879. aasta seadust, mis tegi ungari keele õpetamise võõrkeelena kohustuslikuks ka mitteungari õppekeelega koolides. Muide 1869. aastal ei olnud Ungari 13800-st „rahvakoolist” ehk algkoolist õppekeeleks ungari keel 6535-s koolis. See tähendas 47,3 % kõikidest koolidest, mil ungarikeelsed koolid moodustasid kõikidest koolidest ainult 42,2 %;15
– 1883. aasta seadust, mis muutis ungari keele ja kirjanduse õpetamise kohustuslikuks ka mitteungarikeelsetes keskkoolides ning
– 1891. aasta seadust, mis nägi mitteungarikeelsetes lasteaedades ette sissejuhatavat tutvumist ungari keele kui riigikeelega.
Kogu seda protsessi kroonis seadus (1907), mis kehtestas kohustusliku ungari keele õpetamise sellise tunniarvuga, mis oleks mitteungari emakeelega lastel võimaldanud neljanda klassi lõpuks väljendada oma mõtteid nii suuliselt kui kirjalikult ka ungari keeles. Lisaks sellele kehtis nõudmine, et kui segarahvastikuga aladel olid 20 % kooli õpilastest ungarlased, pidid nad saama võimaluse õppida ungarikeelsetes klassides, ja kus ungarlaste osakaal ületas 50 %, pidi ka kooli õppekeel muutuma ungari keeleks, kuigi kooli ülalpidaja võis mitteungari emakeelega lastele võimaldada ka emakeelset õpet.16
Nende seaduste ametlik eesmärk oli sellise mitmekeelse riigi loomine, mille rahvused oleksid üksteisega kultuuriliselt integreeritud ja mille haritlaskond oleks omavaheliseks suhtlemiseks kasutanud lingua francana ungari keelt.17
Kirjeldatud keelepoliitika tagajärjel ungarikeelsete koolide arv aastatel 1880–1913 peaaegu kahekordistus, mitteungarikeelsete koolide arv aga langes pea kaks korda, kuigi kakskeelsete koolide arv kasvas oluliselt. Tegelikke assimileerumisprotsesse see siiski peaaegu ei mõjutanud. Sakslaste ja juutide vabatahtlik ja massiline assimileerumine (1,5–2 miljonit) toimus antud perioodil hoopis teistel põhjustel. Teiste rahvuste assimileerumist esines aga ainult etniliste piiride läheduses ja segarahvastikuga aladel. Ajavahemikul 1851–1910 kasvas Ungari elanikkond 13,2 miljonilt 20,9 miljonile, sealhulgas ungarlaste arv 4,8 miljonilt 10,1 miljonile (enamjaolt tänu sellele, et ungarlaste loomulik iive oli teiste rahvuste omast kõrgem), mis ilma Horvaatiata moodustas 55 % kogu elanikkonnast.18
Ajakirjad ja ajalehed, milles artiklid avaldati
XIX sajandi lõpp ja XX sajandi algus oli väljapaistev ajastu Ungari kultuuriloos. Sel ajastul oli Ferenc Liszt (1811–1886) oma tegevust lõpetavate või alustavate heliloojate hulgas juba ammu maailmakuulus. Béla Bartók (1881–1945), Zoltán Kodály (1882–1967) ning ka Ferenc Lehár (1870–1948) ja Imre Kálmán (1882–1953) olid teel selle poole. XX sajandi alguse ungari avangardism kunstis oli ka rahvusvahelises mastaabis märkimisväärne, läänes aga hakatakse seda alles nüüd avastama.19 Ajastu luuletajad ja kirjanikud, välja arvatud ehk Ferenc Molnár, ootavad keelebarjääri tõttu aga veel tänaseni laiemat avastamist maailmas.
Reaalteaduste õpetamise ja viljelemise taset Ungaris kajastab ajakirja Nature 2001. aasta numbris avaldatud artikli „Genius loci” alapealkiri: „The 20th century was made in Budapest”, mis näitab, et Ungari pealinn ei olnud sel ajal lihtsalt mõni tavaline suur linn paljude teiste Euroopa suurlinnade hulgas, vaid üks oma aja tähtsamaid teaduslikke, intellektuaalseid ja kultuurilisi keskusi.
Sama võib täheldada ka humaanteaduste ja eriti käesoleva kogumiku seisukohast tähtsa fennougristika alal. Vastav kateeder Budapesti ülikoolis loodi Ungari haridusministri käsul 1872, mida juhtis kõigepealt Saksamaalt tulnud József Budenz (1836–1892) ja tema järel József Szinnyei (1857–1943)20, mõlemad väljapaistvad teadlased. Budenz oli see, kes hakkas saatma uurijaid ungarlaste keelesugulaste juurde. Viimaste hulka kuulusid näiteks Bernát Munkácsi (1860–1937), kes veetis aastaid Siberis manside keelt ja folkloori uurides ja kogudes, ning ka meie kogumikus esindatud Béla Vikár (1859–1945), kogu Kalevala ja Kalevipoja esimese laulu tõlkija. Vikár hakkas Euroopas esimesena juba 1896. aastal salvestama rahvalaule fonograafile, mida kirjutas nootideks ümber Béla Bartók. Vikár oli ka see, kes juhtis esimesena meie kogumiku põhiautori Aladár Báni tähelepanu eesti keelele ja folkloorile.
Nii pole ehk üllatav, et keelesugulusest johtuva huvi tõttu jõudsid varem mainitud Hunfalvy jälgedes ka teised ungari teadlased Eesti temaatikani, mida käsitlesid ja tutvustasid nii Ungari kui kaudselt ka Euroopa üldsusele esimeste välismaalaste hulgas. Teadlaste juurdekasvu tagas Euroopa tasemel haridussüsteem, mis andis XX sajandil terve rea nobeliste kõige erinevamates valdkondades. Õpetlased avaldasid oma Eesti-teemalisi töid nii rahvusvaheliselt arvestatavates Ungari teadusajakirjades kui ka tavalistes poliitilistes-kultuurilistes sõnumilehtedes. György Versényi (1852–1918)21 artikkel „Eestlaste ebausklikud pulmakombed” ilmus näiteks 1881. aasta 25. novembri Szegedi Napló (Szegedi Päevik, poliitika-, majandus- ja kultuurileht) avalehel, Aladár Báni mitmed artiklid aga väljaannete Budapesti Hírlap ehk Budapesti Uudisleht, Az Újság (Leht) ja Katolikus Élet (Katoliiklik Elu, edumeelne, liberaalne ajakiri) veergudel, mis peegeldab ka laiema üldsuse huvi selliste teemade vastu. Palju me tänapäeva uudislehtedes teiste rahvaste folkloorist ja etnograafiast lugeda võime? Teaduslikest ajakirjadest oli Egyetemes Philologiai Közlöny Budapesti Filoloogia Seltsi ja hiljem Ungari Teaduste Akadeemia väljaanne ja tegutses aastatel 1877–1948 (algaastatel ilmus 10 numbrit aastas). Selle õigusjärglane on alates 1955. aastast tänaseni Filológiai Közlöny. Ajakiri Magyar Nyelv oli aastast 1905 Ungari Keeleteadlaste Seltsi, 1945. aastast aga Ungari Teaduste Akadeemia ajakiri. Etnographia on alates aastast 1890 tänaseni Ungari Etnograafia Seltsi ajakiri. Eraldi tuleb mainida 1911. aastal haridus- ja usuasjade ministri toel ilmunud viieköitelist, maailmas tollal ainulaadset entsüklopeediat „Üldine kirjanduslugu” (Egyetemes Irodalomtörténet), iga köide 700-leheküljeline. Selles avaldati ka Aladár Báni 15-leheküljeline kokkuvõte eesti kirjandusloost koos rohkete illustratsioonidega ja Kalevipoja esimene laul Béla Vikári tõlkes. Entsüklopeedia Uurali ja Altai rahvaste osa toimetas ülalmainitud Bernát Munkácsi.
Urmas Bereczki
Ungari leksikonid eestlastest
Pallase Suur Leksikon, 1894
Estonia (sks Estland; eesti keeles: Eestimaa; soome keeles: Viromaa; läti keeles: Iggaunusemme; vene keeles: