pära toetamas, tulistas ta sihtmärgi keskele kolm kiiret lasku.
Kogu liigutus võttis aega umbes sekundi.
Rebecca taganes aeglaselt, Sig Sauer kogu aeg laskevalmis, ja tema pilk libises relvatoru ees vasakule-paremale. Kui ta oli varitsuskohast umbes kümme meetrit taganenud, ilmus järsku nähtavale uus sihtmärk, seekord tükk maad eespool vasakul.
Ta pöördus kiiresti kogu kehaga ja tulistas keset liigutust pikemalt mõtlemata veel kaks lasku.
Põmm, põmm!
Veel viis meetrit taganemist, siis ilmus otse ette viimane, madal, kõigest peasuurune sihtmärk. Pool sekundit hiljem oli ka sellel sihtmärgil üsnagi keskkoha lähedal kaks korralikku üheksamillimeetrist auku.
„Tuli lõpetada, padrunid välja!”
„Tuli lõpetada, padrunid välja!” kordas ta relvainstruktori käsku, vabastas kuke, eemaldas magasini ja võttis seejärel seitsmenda, ootel olnud padruni välja.
Kui see oli tehtud, pistis ta relva kabuuri, võttis kõrvaklapid ja kaitseprillid peast ning jäi otsust ootama.
„Hästi lastud, Normén, esimene seeria oleks võinud olla veidi paremas tempos ja teine pisut ühtlasem, kuid kokkuvõttes, nagu öeldud, hästi lastud!” ütles instruktor.
Rebecca noogutas kriitikaga nõustudes, ta oli pintsakuga natuke sahmerdanud, mõne sajandiku kaotanud ja teises seerias kaotatut tagasi teha püüdes liialt kiirustanud.
„Vajuta päästikule sujuvalt, ära tõmble!” manitses ta ennast, ja liimis märkmelipikuid teise märklaua aukude kohale, need olid plaanitust ligi detsimeetri võrra kõrgemal.
Politseikoolis oli tal laskmine alguses raskusi valmistanud. Relv ja ennekõike paugud kohutasid teda ning algul pigistas ta päästikule vajutades silmad kinni. Õnneks oli koolis lisakursus neile, kelle jaoks relvad oli võõras ala, ja pärast mõnd õhtut intensiivset harjutamist oli ta hirmust lahti saanud. Kui ta oli vastumeelsusest relvade vastu vabanenud ja tehnika laias laastus juba omandanud, tekkis tal püstolit käes hoides turvatunne. Tundus, nagu ei saaks mitte keegi talle liiga teha seni, kuni tal Sig käes on. Vastase jõud ja suurus ei tähendanud laskeriista käes hoides äkki enam midagi.
Ja kui mõlemad pooled on relvastatud, siis tuleb tulistada esimesena ja paremini. Niisiis harjutas ta usinalt, niihästi keldris lasketiirus, kuid samavõrra ka kodus, ostnud hobipoest teenistusrelva täpse koopia.
Relva haaramine, riivist vabastamine, lask.
Relva haaramine, riivist vabastamine, lask.
Viiskümmend korda igal hommikul, teist samapalju õhtul.
Sujuv vajutus päästikule, mitte tõmmelda. Ikka uuesti ja uuesti, kuni ta oli oma kursusel kõige kiirem. Selleni jõudmiseks oli ta kaks mängupüstolit läbi kulutanud, kuid asi oli seda väärt!
Koguni praeguses üksuses oli ta üks kiiremate hulgast ja kui laskeinspektor punkte ja aega arvestades tulemused kokku võttis, oli Rebecca teisel kohal, jäädes napilt alla linna lääneosas töötavale kolleegile.
Natuke aega hiljem helistas ta oma telefonivastajale ja jättis sinna endale meeldetuletuse, et peab juba samal õhtul oma püstolitreeningut pikendama.
Hallist marmorist trepp oli lai, umbes saja-aastasest kasutamisest veidi kulunud. Käsipuu oli lakitud tiikpuust, trepi keskele oli hiljem mahutatud kõige rohkem kahe inimese jaoks mõeldud lift.
Enne ülesminekut luuras ta põhjalikult trepikojas. Tal oli vaja minna kolmandale korrusele. Nähtavasti oli kinnistul ka õuemaja, sest igal poolkorrusel oli hoovipoolses küljes uks. Hoovipoolsetel korteritel tavalised uksed, tänavapoolsetel kahe poolega uksed, pani ta enne kolmandale korrusele jõudmist tähele.
Neli ust, kõikidel korralikud messingist nimesildid, ühel neist – teine vasakult – oli õige nimi. Seni oli kõik hästi läinud. Süda peksis selleks hetkeks juba päris kõvasti, ja selle põhjuseks polnud trepist ülestulek.
Enne tegutsema asumist vaatas ta viimast korda trepikojas ringi.
Kõigepealt tõmbas ta pähe vana sinise mütsi, millesse olid kahekümne seitsmenda stiili matkides silmade ja suu jaoks augud lõigatud. Siis võttis ta välja kotis olnud esemed. Esimese, väikese kummist kiilu, torkas ta märklauaks oleva ukse alla ja lõi selle sinna korralikult kinni. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ja vajutas uksekella. Samal hetkel, kui ukselink seestpoolt alla vajutati, haaras ta koos kiiluga kotis olnud punase spreivärvi purgi ja asus tööle.
Kulus mõni sekund, enne kui mees teisel pool ust taipas, mis toimub, ja HP oli tekstiga juba peaaegu poole peal, kui mees ust lahti püüdis saada.
Kuid ukselingi raputamine katkes järsku ja kogu uks vappus, nagu oleks mees korteris ust kogu kehaga ramminud. HP märkas kohkudes, et kiil on libedal kivipõrandal veidi välja libisenud ja uksepoolte vahele on tekkinud sentimeetrilaiune pragu. Ta nägi vilksamisi tulipunast nägu ja kuulis mehe karjumist, kuid nüüd oli juba liiga hilja midagi pooleli jätta. Selle asemel virutas ta jalaga kiilu pihta, lootes, et see püsib veel mõne sekundi oma kohal; sellest piisaks, et ta jõuaks oma ülesande lõpule viia.
„Küll ma su kätte saan, kurat, ma saan su kätte, sa argpüks!” karjus mees korteriust rammides.
Pragu muutus aina suuremaks ja HP tundis kasvavat paanikat. Aga ta ei saanud lõpetada, oli jäänud veel vaid mõni täht. Nobody loves a fucking quitter, fännid seda kindlasti ei andestaks.
Ta kuulis järsku, kuidas parempoolne uks avanes ja silmanurgast nägi ta umbes kahekümneaastast tüdrukut välja vaatamas. Kui nende pilgud kohtusid, tõmbas neiu ukse hirmunult kinni ja HP kuulis, kuidas uksekett seespool kõlises.
Kurat küll, muidugi! Ta oli peaaegu unustanud, et tal on mütsist tehtud röövlimask peas.
Ust tabas järjekordne rünnak ja seekord nägi HP, kuidas kiil mööda kivipõrandat eemale libises. Korteris olijal pruugib vaid ust korra enda poole tõmmata ja see ongi lahti. HP nägi uksepraost lihaselist tätoveeritud kätt ja paljaks pöetud pead ning tal tuli ootamatu mõte. Ta tõstis raevunud näo poole värvipudeli ja vajutas, vastuseks kostis röögatus, seejärel tõmmati uks uuesti kinni.
Täistabamus!
Kahe kiire liigutusega lõpetas ta oma kunstiteose ja pöördus juba trepi suunas, kui selja tagant kostis mürtsatus. Ringi pööramata tormas ta trepist alla.
Esimese trepiosa läbis ta kahe sammuga ja mademel maandudes kuulis, kuidas mees röökides talle järgnes. Veel kaks sammu, ja teine korrus, kaks sammu järgmise mademeni, seejärel lahutas teda vabadusest vaid üks trepp. Ta kuulis selja taga mütsatusi ja hingeldamist, kuid need polnud ohtlikult lähedal. Kuid viimasel trepijärgul ümber nurga tormates avastas ta, et põgenemistee on kinni. Üks naine punnitas välisuksest sisse kohmakat lapsevankrit ja sellest mööda saamiseks polnud mitte mingit võimalust. Teda taga ajav ahv oli olukorda nähtavasti taibanud, sest ta HP kuulis üsna lähedal võidukat röögatust:
„Nüüd oled sa mul käes, raisk!”
Ta oli juba paanikas, kuid otse edasi jooksmise ja lapsevankri juures roti komhel lõksu jäämise asemel pööras HP ümber lifti ja jätkas teekonda sisehoovi viiva tagaukse suunas.
Ta tormas sammu aeglustamata müüriga piiratud õuele ja võttis kursi selle ühes servas asuvate vaibakloppimispuude peale. Gorilla jõudis talle järele, oli tal sõna otseses mõttes juba nii lähedal kannul, et oli kuulda tema hingeldamist.
HP hüppas vaibakloppimispuudele ja sealt üles müüri peale. Ta sai kätega müüri ülemisest äärest kinni, vehkis metsikult jalgadega, et ülakeha müürile venitada.
See õnnestus!
Ta pääses suure vaevaga üles, üks jalg oli juba teisel pool müüri. Kuid samal hetkel, kui ta tahtis teist jalga üles tõmmata, tundis ta, kuidas keegi haarab püksisäärest, ja ta jäi kaksiratsi müüri peale istuma, püüdes sinna iga hinna eest püsima jääda.
Silmanurgast nägi ta oma jälitajat ja tundis, kuidas mees püüdis ta