polnud tegemist mingi laiviüritusega, nagu ta algul arvas, vaid tõenäoliselt oli see Alternate Reality Game. Omamoodi segu arvutimängust ja tegelikkusest, mille käigus mõlemad maailmad ühte sulavad, kui Wikipedia definitsiooni uskuda, ja see kirjeldus paistis siiamaani päris hästi sobivat.
Kuid lisaks osalejatele jälgis mängu arvukalt teisi inimesi. Vaatajad, kes selle eest koguni maksid, kui ta asjast õigesti aru sai!
Õigupoolest oli see üsna loogiline, miks peaks keegi nii keeruka projekti ette võtma, kui selle pealt teenida ei saa? Kust tuleksid muidu need dollarid, mida võidusummadena välja maksti või mille eest osteti vähemalt sada kakskümmend kaheksa sisseehitatud veebikaameraga ja piisavalt keerulist mobiiltelefoni?
Igal juhul said vaatajad osalejate tegutsemist niihästi vaadata, hinnata kui ka kommenteerida. Ta oli isegi juba paar kommentaari saanud: „Cool man!”, „like the shouting!” ja „nice start, adding you to my favourites” olid mõned kirjutanud iga mängija punktitabeli juurde kuuluvale väikesele billboard’ile. Vaatajad olid andnud talle keskmiselt kolm tähte viiest. Täiesti võõrad inimesed olid klikkinud, vaadanud ja nähtuga rahule jäänud, andnud talle tema panuse eest cred’i. See oli lausa fucking cool!
Kuid tema kommentaarid olid edetabelit juhtiva number viiekümne kaheksaga võrreldes kõigest sipelga peeretus. „58 For The Win!”, „You rule” või „58 rocks!!!” pluss sittakanti smailisid ja tonnide kaupa kõike muud, nii et viiekümne kaheksanda billboard oli mitme lehekülje pikkune. Viis tähte viiest, teiste sõnadega: tipptulemus. Kogu kübermaailma cred ja armastus, milline pagana tunne see küll võib olla!
Mida mister Viiskümmend Kaheksa kuulsuse või oma kolme tuhande taala teenimiseks tegema oli pidanud, seda HP ei teadnud. Mängija sai vaadata ainult enda filmiklippe. Kahju, võib-olla see asi edaspidi muutub… Siiski oli üks erand. Lehe ülaservas, leaderboard’i kohal oli link „Mission of the week”, kuhu nähtavasti pandi kõikidele vaatamiseks välja üks õnnestunult täidetud ülesanne.
Sel nädalal oli seal mängija nr 27 klipp, kes hetkel asus neljandal kohal. HP oli klippi juba vähemalt kakskümmend korda vaadanud. Maskiga kutt purustas Ameerika politseiautoga sarnaneva masina akna ja tühjendas seejärel selle sisemusse suure pulberkustuti. Seda kõike filmis kuti rinnale kinnitatud telefon ja ka natuke kaugemal seisev kaameramees. Eriti cool oli see, et kõik toimus päevasel ajal, keset tundmatut suurlinna, ja tänaval liikus pidevalt rahvast. Klipp oli professionaalselt redigeeritud, sellele oli isegi soundtrack tehtud – Public Enemy „Fight the power”.
Got to give us what we want
Gotta give us what we need…
We got to fight the powers that be!
Täpiks i peal oli see, kui võmmid doughnutshop’ist või kust iganes tagasi tulid ja avastasid nende käru kallal toime pandud laastamistöö. Kaameramees dokumenteeris hoolikalt, tal õnnestus kinni püüda isegi mõned vandesõnad, enne kui oli sunnitud oma töö katkestama ja elu eest lippama.
Kahekümne seitsmendale sadas kiitusi ja HP pidi teistega nõustuma. Tegu oli kuradi cool ja ballsy! Tema enda jaoks ehk veidi liiga hulljulge, aga mida kuradit! Teisalt on raudselt ohutum politsei ajusid nussida Rootsis kui Ühendriikides. Kui seal võib sihukese asja eest kergesti kuuli kuklasse saada, siis Rootsis seda ei juhtu, vähemalt mitte nii tihti.
„So you feel lucky, punk? Well, do you?” Bang bang!
Ta lõpetas uduse vannitoapeegli ees Dirty Harry jäljendamise, tegi, nagu pistaks sõrme kabuuri, tõmbas seejärel kammiga kohusetundlikult paar korda läbi pikkade salkus juuste ja uuris oma peegelpildile silma tehes rahulolevalt tulemust.
„Looking good, Louis!
Feeling good, Billy-Ray!”
Kiire taskute kontroll. Cash – check, suitsud – check, võtmed – check. Korterist väljudes haaras ta mobiili. Oli aeg mängima hakata. Game on!
Ta jõi Sture galeriis kohvi, möödus kiiresti Biblioteksgatani butiikide ümber parvlevatest issi krediitkaardiga laiutavatest kahekümneaastastest ja läks seejärel mööda Hamngatanit Keskvaksali poole. Puhkuste ajast hoolimata ummistas reedene tipptund tänavaid ja heitgaasid segunesid suviste asfaldi-, sigaretisuitsu- ja söögilõhnadega.
Õhtu oli peaaegu käes, kuid tema vahetuse lõpuni oli veel paar tundi aega. Tegelikult oli ta kavatsenud trenni minna, aga täna polnud selleks tuju. Ehkki Strömkajeni intsidendist oli juba rohkem kui ööpäev möödas, tundis ta kehas ikka veel väsimust. Nagu oleks adrenaliinilaks kerge pohmelli tekitanud. Kui see oli järelmõju, mille eest Anderberg hoiatas, siis sai ta sellega vabalt hakkama.
Kuid Kronobergi kvartalisse tuli nii või naa minna. Töövigastuse raportiblankett ootas postkastis ja enne Alfa-rühma üle minekut oli parem see ära teha. Niisiis tuli sõita metroo Sinise liiniga Rådhuseti jaama.
Ta läks üle Sergeli väljaku metroojaama uste poole.
Politsei ja sotsiaaltöötajate kõikvõimalikest projektidest hoolimata olid narkarid vankumatult oma tavalisel kauplemiskohal metroo ukse lähedal, nagu ta tähele pani. Isegi hiljutine remont polnud neid minema peletanud ja nüüdseks ei tekitanud nad nähtavasti isegi turistide hulgas mingit nördimust. Paistis, et need õnnetud hinged on muutunud linnapildi lahutamatuks osaks. Kuid sellest hoolimata oli mõnus pääseda jaamahalli jahedusse.
Ta näitas kassas politsei töötõendit ja sõitis eskalaatoriga alla.
Keskvaksalisse üles viiv eskalaator. Ta võttis noore ema sappa ja lipsas läbi lapsevankritele mõeldud avaneva värava, samamoodi oli ta ka metroosse sisse pääsenud. Kiirel sammul läbi suure halli ja seejärel uksest välja, Plattanile.
Kuigi õhtu oli juba käes, lõi kuumus väljas näkku nagu sein. Paar narkarit kükitasid uniselt katuse all hämaruses, kuid erilist äritegevust nähtavasti ei toimunud. Eks diileridki on ju puhkusel. Ühe narkari nägu oli HP-le tuttav ja ta noogutas mööda minnes kergelt, kuid kuti pilk oli nii klaasistunud, et oma ninaotsast ta kaugemale ei näinud. Heroiin on üks kuradi pask, that’s for sure. Õnneks pidas tema sõprust miss Mari-Annaga. Häbilugu, et seadus nende vahel mingit vahet ei tee. Nii palju, kui ta teadis, polnud rohu suitsetamisest veel keegi üledoosi saanud.
Ta läks üle väljaku maa-alusesse kaubanduskeskusesse ja oli mõne minuti pärast kuldsete käepidemetega ukse ees.
Kiire pilk kellale. 18.43. Ta oli kaks minutit varem kohale jõudnud.
Harjumatu oli kella käe peal tunda.
Kui ta pärast juhiste saamist mõistis, et tal on vaja kella, kulutas ta oma pool tundi sahtlite läbi otsimiseks. Lõpuks õnnestus leida vähemalt kümneaastane armetu Casio, kuid mingil põhjusel see siiski veel toimis. Ta helistas täpse kellaaja teada saamiseks ja oli peaaegu üllatunud, kui lindistatud tädihääl vastas samamoodi, nagu vanastigi: „Kaheksateist, nelikümmend viis ja null-null, piip.”
Telefonil vilkuma hakkav LED-lamp katkestas ta mõtted. Ta avas lootusrikkalt uue sõnumi:
Ta vajutas otsekohe „Jah”-nupule.
Nelisada pointsi, kroonides peaaegu kolm tonni, ja edetabeli sajapunktilistest tubli samm edasi.
Ekraani allääres ilmus nähtavale ikoon „ready”.
HP märkas, et peopesad on erutusest niisked. Tegelikult on see värk vägagi cool!
Ta oli secret agent, a man on a mission. „Pettersson, Henrik Pettersson.”
Ta avas ukse, sõitis eskalaatoriga alla, läks allahinnatud