ettepoole. Here we go!
„Seaveri,” ütles komissar Runeberg oma kirjutuslaua taga tooli seljatoe vastu nõjatudes.
Ehkki Rosenbadi ees toimunust oli juba mitu tundi möödas ja kontoris töötas õhukonditsioneer, higistas Rebecca ikka veel. Ta juuksed olid pärast duši all käimist märjad ja parema puudumisel oli ta tõmmanud selga treeningdressi – ainsad puhtad riided kapist.
„Sinu ja tolle Lessmarki pihta visati seaverd,” jätkas ülemus, tugeva kehaehitusega umbes neljakümne viie aastane teraspilgu ja heleda siilipeaga mees, koguni tema peanahk oli päevitunud.
Tõelise ihukaitsja musternäidis. Päris kena, kui sihuke broileritüüp meeldib, mõtles naine.
Kuid see aeg oli tema jaoks ammu möödas.
Kummalisel kombel tundis ta end juhtunust hoolimata üsna hästi, erandiks oli ainult adrenaliinilaksust tingitud kerge värin, mida ta igati varjata püüdis. Ta oli teinud oma tööd ja tema kaitsealusega oli kõik korras, see oli peaasi. Mõtlemise jaoks on hiljem aega.
„Kriminalistide sõnul viskas üks kurjategijatest integratsiooniministri poole seaverega täidetud õhupalli, aga sa lõid selle oma nuiaga puruks ja said enamiku enda peale. Minister pääses mõne verepiisaga pintsaku peal, ja korraliku sinikaga käevarrel, kust sa teda kinni hoidsid.”
Ta tegi pausi, kuid enne, kui naine jõudis kaaluda, kas ta peaks nüüd midagi ütlema, rääkis ülemus juba edasi:
„Ühel õhtulehel on kuuldavasti juba pildid olemas, see selgitab ka, miks kolmas tegelane rünnakus ei osalenud. Nähtavasti pildistas usinalt kõike. Vaba turu ja vaba ajakirjanduse ilus harmoonia. Muuseas, ta tervitab ja tänab sind, minister siis, mitte kurjategija,” täpsustas Runeberg.
Vastuseks Rebecca ainult noogutas lühidalt.
„Usaldusväärsete tunnistajate sõnul jooksid kurjategijad üle Gustav Adolfi väljaku põhja poole ja sisenesid seejärel tagumisest uksest Galeriisse. Kolleegid tavalisest politseist panid metrooliikluse seisma, aga enne, kui nad transpordiameti ülemused kätte said ja korraldus välja saadeti, jõudis keskjaamast ära sõita vähemalt neli eri liinide rongi pluss üks ka Kungsträdgårdenist, nii et kui kurjategijad olid tõesti purulollid ega kadunud lihtsalt kesklinnas rahva hulka, oli neil mitu võimalust metrooga minema pääseda.”
Runeberg kehitas alistunult õlgu.
„Kesklinnas päevasel ajal sigatsemise eeliseks on see, et minema pääsemine on lihtsam, kui enamasti arvatakse,” ütles ta kokkuvõtlikult.
„Kuni sa ennast korda tegid, jõudsin ma lühidalt vestelda ka sinu autojuhi, härra Göranssoniga. Ta väidab, et sa käskisid tal välisministeeriumi juurde sõita ja seal oodata, see oligi põhjuseks, miks teil turvalist evakueerimisteed polnud,” jätkas Runeberg tõsisel ilmel. Rebecca võpatas.
Vähe sellest, et Benke ignoreeris tema korraldust ja pani ta koos kaitsealusega ohtlikku olukorda, nüüd püüab see väike paks pask end veel valetamisega välja vingerdada. Milline jultumus kõiges Rebeccat süüdistada! Oleks mees oma tööd korralikult teinud ja auto kohal olnud, oleks Rebecca kõigega ise hakkama saanud, ilma kellegi teise abita!
Ta avas suu, et vastu vaielda, kuid ülemus tõstis tõrjuvalt käe.
„Rahu, Normén. Sa ei pea midagi ütlema, ma tean isegi, et see põrguline valetab. Kümne kuu jooksul, mis sa meie juures oled töötanud, pole keegi teine tegutsenud rohkem by the book kui sina. Sa ei tee midagi ilma seda mõlemas suunas läbi mõtlemata ja kõikidel kolleegidel on sinu töö kohta ainult kiidusõnu öelda. Sada kümme protsenti professionaalne, ütles üks kollegidest sinu kohta mõni päev tagasi, ja ma olen sellega täiesti nõus. Sa oled hea ihukaitsja, Normén… Algaja kohta, tähendab…” irvitas ta. „Pealegi on see Göransson kehv valetaja. Higistas nagu siga ja oleks meie väikese vestluse lõpus peaaegu ulguma hakanud. Ta on nüüd juba tund aega taas vaba tööturu käsutuses, öelgu ametiühing selle kohta, mida tahab. Ma viskasin selle hädapätaka isiklikult tagatrepist alla,” lõpetas Runeberg ja pilgutas Rebeccale rahulolevalt silma, nagu kinnitades, et täpselt nii see asi oligi.
„Nagu poisikesed liivakastis,” ohkas Rebecca endamisi, enne kui taipas, et ülemus oli teda kiitnud, ja lõi siis tänulikule alluvale sobilikult kiiresti pilgu maha. Selles firmas tuli olukorraga leppida ja paindlik olla.
See, et valvur oli pidanud appi tulema, häiris teda endiselt natuke, kuid Ludde Runeberg oli äsja nimetanud teda heaks ihukaitsjaks ja see polnud algaja kohta paha.
Sugugi mitte paha!
HP luges endamisi kümneni ja vaatas enne heledas mantlis mehe juurde astumist viimast korda perrooni üle. Mees oli just mantlitaskust ajalehe välja võtnud ja vaatas nüüd üllatunult üles tema poole.
„Ütle Mangele edasi, et ikkagi on ta üks neetud vaibalakkuja!” hõikas ta mehele, rabas paberkotist vihmavarju ja hüppas hetk enne uste sulgumist perroonile. Maandumine oli nii äkiline, et ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud ja koperdas püsti jäämiseks paar pikka sammu edasi.
Fuck me! mõtles ta perrooni lõpus olevate treppide poole spurtides. Sellest ei kujunenud nii cool väljumine, nagu ta oli kavatsenud, aga sitta sellest. Vihmavari oli tal käes, ülesanne täidetud ja mingit ootamatut õudusstsenaariumi ei käivitunud. Vihmavarjuga oli kõik kenasti, ei mingeid plahvatusi, veejuga või saatejuhti, kes teataks, et ta on äsja osalenud „Piilukaameras”, „Kõvas mehes” või mõnes teises TV3 kvaliteetprogrammis.
Peale komistamise oli kõik läinud nagu õlitatult, ta nautis kehas möllavat adrenaliini, mis viimased pohmellijäänused eemale tõrjus.
Tegelikult täitsa mõnus kick! Kurat, kui üllatunud näoga vend vaatama jäi, kui tal paluti Manget tervitada.
Täiest kõrist naerdes oli ta trepist viie hüppega üleval, jätkas sama hooga läbi jaamahoone Rörstrandsgatanile, ja jooksuga St. Eriksplani jõudes oli ta küll üleni higine, kuid ei hingeldanudki eriti.
Tegelikult oli ta juba kooliajast saadik pagana hea jooksja. Muudes asjades oli ta enamasti suhteliselt kehva, kuid vähemalt lipata ta oskas.
Metroo kassaputka oli tühi, nii et tal polnud vaja teha muud kui tõkkepuust üle hüpata. Mitte et see oleks teda mingil viisil loksutanud. Ta polnud iialgi ei elektrirongis ega metroos piletit ostnud, ka mitte siis, kui tal selleks raha oli. Küsimus oli põhimõttes. Power to the people!
Alles vagunis istudes taipas ta, et telefon on endiselt vöö külge kinnitatud. Ta võttis selle sealt lahti ja vaatas ekraani:
„Mõtlesin sulle ametikõrgendust pakkuda,” ütles Runeberg.
„Rootsi saab Euroopa Liidu eesistujamaaks ja enne seda on Alfal vaja uusi jõude. Sa oled küll veidi noor, aga tänu su tänasele tegutsemisele oleme Vahtolaga mõlemad seda meelt, et kvalifikatsioonikatsed on läbitud. Alustad esmaspäeval, eeldusel muidugi, et hulluarst Anderbergil pole selles osas vastuväiteid. Kas on küsimusi?”
Naine raputas vaid pead.
„Tubli töö, Normén, jätka samas vaimus ja sul on meie juures head väljavaated,” lõpetas ta ja lükkas tooli kirjutuslauast eemale.
„Kümne minuti pärast on sul kohtumine Anderbergiga, tee see ära ja seejärel oled vaba. Ongi kõik. Ma lähen nüüd trenni.”
Mees tõusis, andes sellega märku jutuajamise lõppemisest, ja Rebecca järgnes tema eeskujule. Pea käis ringi ja tal oli raske mitte eriti professionaalset