ta üheksa minutit ja viiskümmend sekundit hiljem psühholoogi uksele koputas, võitles ta ikka veel näole tikkuva naeratusega.
KOLM | Are you really sure you want to enter?
Kui uksekell kuumas väikeses poeruumis Star Warsi sissejuhatavaid takte hakkas mängima, ei teinud Magnus Sandström ehk Farook Al-Hassan, nagu ta ennast nüüdsel ajal nimetas, sellest väljagi. Ta luges rahulikult edasi enda ette letile laotatud kortsus linnalehte ega vaevunud külalisele õieti pilkugi heitma.
„Salaam-aleikum, vend HP,” pomises ta mokaotsast.
„Tsau, Mange,” irvitas HP ja loivas leti juurde. „Kas lehes on täna midagi põnevat? Las ma arvan – majanduse madalseis muudkui süveneb, Bajen kaotas ja mõned segased on Bagdadis, Bombays või kuskil sealkandis midagi õhku lasknud.”
„Portugalis,” ohkas Mange ja vaatas vastumeelselt üles.
„Mida?”
„Plahvatus oli Lissabonis, mingid segased lasid tühja luksusjahi õhku. Keegi ei saa aru, miks nad seda tegid. Aga sa panid kolmest võimalikust kaks täppi. Kuradi Bajen saab alati lakki!”
Ta pani lehe kokku ja ajas end süngel ilmel sirgu.
„Sa tead muuseas väga hästi, et ma tahan, et mind Farookiks nimetatakse,” lisas ta alistunud toonil.
„Muidugi tean, kulla Mange! Kui sa tingimata tahad endast teise sordi vaibamüüjat teha, siis on see su oma asi.”
Ta noogutas paljutähendavalt Farooki haaremipükste, siidvesti ja pika särgi suunas.
„Aga ära arva, et mulle sihuke bullshit midagi loeb. Sa olid Mange, kui me koolis käisime, Konsumi taga salaja su mampsi suitse suitsetasime ja sa Hultsfredis telgis sellele paksule soome mimmile oma süütuse kaotasid. Nii et minu jaoks sa selleks ka jääd, ei loe, mis sa ise, sinu naine või su viimane jumal asjast arvab, okei?”
Mange/Farook ohkas uuesti. HP-ga ei tasunud vaielda, kui tal selline tuju oli, see oli juba vanast ajast teada. Parem oli täiesti teemat vahetada, tavaliselt see taktika toimis. Üldiselt sai HP tähelepanu kergesti kõrvale juhtida.
„Millest mulle selline au, noor Padwan?” küsis ta kitsukeses poeruumis käega liialdatud žesti tehes. „Su külaskäik on mu väikesele poele suureks auks.”
Ta vihjas umbes kolmekümnele ruutmeetrile kulunud pruunile korkpõrandale, pluss letitagusele pärlkardinaga varjatud paariruutmeetrisele väikesele kööginurgale. Peaaegu kogu mõeldav ja ka mõeldamatu pind põrandal, seinte ääres ja koguni laes oli asjadest üle kuhjatud, põhiliselt arvutite ja nende osade või lisaseadmetega. Arvutikotid, kõvakettad, kaablid, printerikassetid ja kõikvõimalikud USB-vidinad läbisegi iga sorti arvutimänge kujutavate pappsiltidega või hunnikud suvalisi ammu tootmisest maha võetud vananenud jupstükke. Päevinäinud õhukonditsioneer välisukse kohal pidas kolisevat ja ebavõrdset võitlust nii väljast tuleva suvekuumuse kui ka poes töötavate arvukate masinate tekitatud soojusega.
Eemal undasid kaks lauaarvutit, mis olid nähtavasti mõeldud näidisteks, kuid mis täitsid põhiliselt veebikohviku funktsioone, see oli korralike tähtedega kirjas ka rokase kohvimasina kohal rippuval viltusel pappsildil. Teine silt teavitas, et sama kohvimasin pakub oma mõrkjat sisu võimalikele klientidele tasuta, kuid sääraseid polnud hetkel näha.
Nagu alati, oli poes hämaravõitu, valgust andsid põhiliselt kõikjal helendavad ekraanid. Koos leti kohal oleva nõrga päevavalguslambiga olid need ainsaks vastukaaluks trellitatud akende ette teibitud papitükkidele, mis takistasid päikesevalguse ruumi tungimist.
HP õngitses taskust välja mobiiltelefoni. Võiduka žestiga heitis ta selle Mange ette letile.
Game over, mothafucker!
Kuid alistumise ja ülestunnistamise asemel kohendas Mange ainult oma tumedate raamidega prille ja kummardus huviga ettepoole.
„Uus mobiil, cool mudel. Ma pole sellist varem näinud. Leitud või ostetud?” võttis ta oma tähelepanekud kokku.
„You tell me, Mange,” irvitas HP, kuid ei kommentaar ega naeratus omandanud plaanitud sapisust.
Enesekindlus, mida ta mobiili välja võttes äsja oli tundnud, oli kui peoga pühitud. Asi ei sujunud päris nii, nagu ta oli kavatsenud. Kivise ilme teesklemine polnud kunagi Mange tugev külg olnud, isegi mitte pisiasjades. Noorematena olid HP ja teised rohkem kui korra just Mange reetliku näoilme tõttu sisse kukkunud, niisiis oli ta seegi kord oodanud kas otsekohest ülestunnistust või siis haledat ja punastavat eitamiskatset. Kuid kumbagi ei juhtunud ja tema kiiruga improviseeritud plaan B – Mangelitost kurja pilguga läbi puurida – andis sama lahja tulemuse.
Mitte mingit reaktsiooni, isegi mitte silmade pilkumist või ekslevat pilku, mis ometi oli nii tüüpiline, kui temasugune väike geek valetas. Ka hääl ei reetnud midagi…
„Mida-mida? Millest sa räägid, vend?”
HP pani pea viltu ja tegi viimase poolhädise katse.
„Nii et see väike practical joke, mille keegi mulle umbes pool tundi tagasi Märsta elektrirongis mängis, on sulle täiesti tundmatu teema?”
„Jepp, mul pole sellest aimugi, scout’s honor,” Mange tõstis kaks sõrme kohale, kus kunagi oli olnud ta juuksepiir.
„Kas viitsid mind tassi Java kõrvale Märsta rongi saladustesse pühendada?” küsis ta uuesti mobiili poole piiludes, silmnähtavalt oli tal isu seda lähemalt tundma õppida.
„Muidugi,” pomises HP.
Kurat, mis tegelikult õieti toimub?
„No nii, kui sul mingeid küsimusi ei ole, siis oleme vast valmis?”
Rebecca raputas pead ja oli diivanilt püsti enne, kui psühholoog tõusta jõudis. Ta teadis, et debriifing oli tähtis, lisaks oli see üks osa standardtoimingutest taolise intsidendi puhul, mille ta äsja läbi oli elanud, kuid see ei tähendanud, et see oleks pidanud talle meeldima.
Talle ei meeldinud usalduslikud vestlused võõrastega, tal oli neist juba lapsepõlves rohkem kui kõrini saanud. Ehkki ta oli kõigest kuuene või seitsmene, kui see algas, kulus tal sotsiaaltöötajast tädikese juures „õige” vastuse ära tabamiseks üsna vähe aega. Suured silmad, lapsik naeratus, piisavalt usalduslikku tooni, et vale usutavalt kõlaks. See töötas hästi juba tookord ja üllataval kombel ei vajanud etendus erilist lihvimist, et see ka täiskasvanute maailmas oma eesmärgi täidaks.
„Aitäh, doktor Anderberg, eks see muidugi annab veidi tunda, aga üldiselt olen ma päris okei,” ja veel mõned taolised standardlaused. Sama viltune naeratus ja häbelik silmside – tavaliselt see toimis. Aga täna tundus see ebatavaliselt raskena. Sõnad jäid veidi võltsiks, ja etendus ei kujunenud nii teeseldult ehtsaks nagu tavaliselt.
Enesekindlus, mida ta Runebergi kabinetis oli tundnud, oli järsku ootamatult kadunud.
Mõtted kippusid kogu aeg laiali valguma ja tal oli raske keskenduda. Helid kumisesid ikka veel peas. Niipea, kui ta mõtte vabaks laskis, hakkas pulss taguma ja kõik tuli uuesti silme ette. Ründavate meeste kisa, häire andmine, verega täidetud õhupalli lärtsatus. Seejärel Lessmarki karjumine… Tundus, nagu muutuks too paaniline falsett sellele mõeldes nooremaks, kiledamaks. Ta oli seda varemgi kuulnud. Suu oli kuiv ja ta neelatas paar korda. Võta ennast kokku, Normén!
Ta piilus mitu korda vargsi Anderbergi ja tolle märkmete poole, kuid kui psühholoog seda ka märkas, siis ei näidanud ta seda välja. Psühholoog kasutas standardankeeti, esitas oodatud küsimused ja tegi paar kohusetundlikku katset vestlust süvitsi arendada, kuid loobus süvaanalüüsist õnneks üsna kiiresti ja leppis naise antud lühikeste vastustega. Tundus, et väikestest puudujääkidest hoolimata suutis etendus psühholoogi ka täna ära petta. Ja nüüd oli vestlus lõpuks ometi möödas.
Nad surusid kätt, ja alles hiljem, seljakotti seljas kandes üle õue garaaži poole minnes märkas ta, et pluus on higist märg.
Anderberg