olukord, mõtles Freddy. Ilma vanade haavade lahtirebimiseta poleks me saanud seda Flissiga arutada.
Jällegi meenusid talle Theo sõnad. „Mina eelistaksin, et ta on mõnda aega õnnetu,” oli Theo öelnud, „selle asemel, et pühenduda mehele, keda ta tõeliselt ei armasta.”
Freddy vastus oli olnud realistlik. „Aga me jällegi ei tea, kas ta teda ei armasta, on nii? On olemas ka muid kestva armastuse liike peale selle, mida kirjeldatakse kui „armastust esimesest silmapilgust”… Fliss on vanema mehega õnnelikum.”
Siis oligi Theo rääkinud müüdist, mis on Flissi ümber tekkinud pärast ta vanemate ja venna surma. Freddyle meenus tollane lein ja äng. Viimase kahe aasta jooksul olid need tunded siiski taandunud. Fliss oli tundunud üsna rahulolev, isegi õnnelikum kui Hal ja Maria. Kindlasti on kõikide närvilisuse ja tusatuju põhjuseks vaid see, et Fliss ootab last ja sõidab varsti Hong Kongi. Kui süda valutab, läheb kõik nii hõlpsasti proportsioonist välja.
Koputus uksele pani ta võpatama ja ta pööras kähku ringi ning hüüdis: „Sisse!” See oli Mutt.
Jälgides, kuidas Mutt üle vaiba tema poole sammub, hakkas Freddy süda rabedalt põksuma. Kuidas ta oli selle viimase aastaga kasvanud – ning kui väga sarnanes ta Theoga: pikk ja sale, paksud juuksed lokina otsmikul, pruunid silmad valvsad ja tõsised. Viiskümmend aastat taandusid ja haihtusid ning Freddy tundis sama valu, mida ta oli üle elanud iga kord, nähes oma mehevenda, saamata talle oma armastusest rääkida. Freddy nägi, et ka Muti naeratus on Theo naeratus, selline mis tõi silmanurkadesse kurrud, kuid puudutas vaevu huuli.
Ta neelatas. „Mida sa tahad?” küsis ta karedalt.
Mutt kibrutas kulmu, vanaema toon tegi valvsaks, üllatas teda. „Tahaksin sinuga rääkida,” ütles ta, „kui see just ebamugav pole.”
„Kas Dartmouthis kutsutakse sind Samiks?” küsis ta.
Mutti tabas see pealtnäha ebaoluline küsimus nagu välk selgest taevast. „Jah, kutsutakse küll,” vastas ta. „Keegi ei tea seal mu hüüdnime. Ma võtsin Halilt lubaduse, et ta ei räägi kellelegi.”
Noh, see oli ju täitsa mõistlik. Freddy silmitses teda. Andestamatult tahtis ta karistada Mutti selle eest, et ta oli nii Theo nägu, et oli ellu äratanud kõik need vanad deemonid, mille ta nii suure vaevaga alla oli surunud. Millal oli Mutt suureks kasvanud ja meheks saanud?
„Miks Alison sulle Sam nimeks pani?” mõtles Freddy valjusti.
„Tema isa n-nimi oli Sam,” vastas Mutt, ikka veel oma vanaema käitumisest hämmelduses. „Noh, tegelikult Samuel. Aga mina olen lihtsalt Sam. Kui ma sündisin, ja ta inimestele mu nime ütles, siis vastati tavaliselt: „Aa, Samuel,” ja ema ütles siis: „Ei, lihtsalt Sam,” ja mind hakatigi kutsuma „lihtsalt Sam”. Nojah, niikaua, kui ma hakkasin end igasuguste asjade alla peitma ja nad andsid mulle hüüdnimeks Mutt. Issi andis tegelikult.”
Mutt nägi, kuidas vanaema silmad kalkvele läksid, käed süles värisema hakkasid ja ta laskus põlvili vanaema kõrvale ning pani käed ta ümber. Vanaema surus oma näo vastu Muti laia õlga ja nuttis, nuttis enese ja Theo pärast, oma kallite poiste, Peteri ja Johni pärast, Alisoni ja Jamie pärast, Flissi pärast… Ta otsis taskurätti, kuid Mutt tõmbas enda oma välja ja ulatas talle, jälgides, kuidas vanaema silmi ja põski topsutas ning valgesse riidetükki nina nuuskas.
„Mida sa tahtsid ütelda?” küsis vanaema peaaegu sosinal, hoides poissi seal, kus ta oli – tema kõrval põlvitamas.
„Ma tahan järgmisel nädalal Londonisse minna,” vastas poiss.
„Kelle juurde sa lähed?” küsis ta – nagu ta kunagi Theo käest oli küsinud – ja ootas hinge kinni hoides pojapoja vastust.
Mutt, küsimuse veidrast sõnastusest hämmeldunud, nagu Theogi oli olnud, vaatas temaga tõtt.
„Ma lähen Sini juurde,” vastas ta aeglaselt – ja siis olid nad mõlemad vait, justkui kuulatades neid sõnu, mis veel õhus rippusid.
„Jah,” sõnas Freddy viimaks. „Ma tean, et sa lähed.”
Mutt kortsutas kulmu ja hakkas ütlema, et ta ei mõelnud seda nii – ja vakatas, saades aru, et see on tõele väga lähedal.
„Kit on ära,” ütles ta justkui kinnitades, ning vanaema noogutas ja suunas pilgu poisilt kõrvale.
„Miks sa mulle seda räägid?”
Mutt ei vastanud kohe. „Ma ei teadnud, et ma seda teen,” lausus ta viimaks. „Ma kavatsesin öelda, et lähen paariks päevaks minema, loomulikult, aga ma polnud veel päriselt otsustanud, mida öelda selle kohta, et… olen Sini juures.”
See on tema jaoks üsna õige, mõtles Freddy. Tüdruk annab talle selle enesekindluse, mida ta vajab, et hiljem teistele tüdrukutele läheneda. See saab olema põnev ja väga hariv ja lõbus.
Valjusti ütles ta aga: „Rohkem ei taha ma midagi teada.” Ta pigistas Muti kätt ja naeratas talle. „Ma pole just kindel, et olen sulle vastutustundlik vanaema, mu poiss.”
Mutt naeratas talle vastu, teda valdas kergendustunne ja ootusärevus tõusis. „Sa oled imeline.” Mutt hakkas naerma. „Lõppude lõpuks on patustamine inimlik, andestamine aga jumalik. Vanaema, sa oled jumalik! Juba ette.”
„Eksimine on inimlik,” parandas vanaema teda teravalt – kuid naeratas ka siis veel, kui poisil minna laskis. „Mine nüüd. Ja, Mutt…”
Mutt pöördus uksel ringi, naeratas talle laialt, kulmud kõrgel.
Hirmus nukrus haaras Freddy äkitselt endasse, nii et ta peaaegu enam ei näinudki poissi. Tumedad kujud ja varjud ümbritsesid teda… Surm lööb välguna sisse keset heledat päeva.
„Ole ettevaatlik,” pomises ta. „Palun, hoia ennast.”
Mutt seisis veel ühe silmapilgu, segaduses kuid liiga ülevas meeleolus, et tõsiselt muretseda.
„Muidugi hoian,” ütles Mutt talle. „Ja tänan sind, vanaema.”
Freddy oli üksinda, teda raputas see tundmatu hirm. Kui ta ainult saaks köita oma lapsed enda ligi, klammerduda selle külge, mis on veel järele jäänud – tema, kes ta on kaotanud nii palju…
Kellegi käsi surus ta õlga, ta pööras end kähku ringi ja nägi Theod, kes tema kohale kummardus.
„Ma olin terrassil,” ütles Theo nagu küsimusele vastates. „Ole vapper. Pea vastu vähemalt niikaua, kuni Fliss on läinud.”
Freddy noogutas, pannes oma põse hetkeks mehe käe vastu. „Ma suudan seda, kui sa siin oled.”
„Ma olen siin,” vastas Theo. „Praegu enam mitte pikalt. Varsti on teeaeg. Poole tunni pärast tuleb Fliss oma jalutuskäigult tagasi teed jooma. Mängi mulle, Freddy.”
Kindluse taga mäel seisis Fliss ja jälgis, kuidas hanede rivi kindlas korras üle tema pea lendab. Oru kohal lennates hakkasid nad kõrgust kaotama, tiirutasid, et laskuda vesisele jõeluhale. Kare prääksumine, mis oli ta tähelepanu köitnud, vaibus, haihtus kuumusesse ja vaikusesse, ning ta vaatas enda ümber ringi, jäädvustades tuttavliku pildi endale mällu. Oli olnud hüvastijättude päev. See jumalagajätmise komme oli tal sellest saadik, kui ta esimest korda kaugele kooli läks, mitte kunagi aga nii intensiivselt nagu täna. Siin, kõrge kivimüüri varjus, oli jahe, kuid kaugemal virvendas maastik kuumuses. Kari seisis põlvini jões, peletades sabaga tüütuid kärbseid, ning kõrgematel mäenõlvadel olid lambad juba ammu otsinud nappi varju, mida pakkusid graniitrahnud ja üksikud kaljueendid.
Perks tuli saba liputades üles, oodates kannatamatult käsklusi, igatsedes oma jalutuskäiku. Fliss kummardas, et silitada roostekarva pead ja tiris teda õrnalt lontis kõrvast.
„No tule,” ütles ta. „Lähme alla.”
Perks tõi kuuldavale lühikese heakskiitva haugatuse ja hakkas piki rada alla minema. Silmitsedes tema toimekat tagapoolt, muigas Fliss pisut. Kui tundsid end õnnetuna, pakkusid koerad suurt lohutust. Nad ei