äärde, millel nüüd kurseerisid lõbusõiduaurikud Dartmouthi ja Totnesi vahet või viisid külalisi merereisile piki rannikut. Kindlus valvas jõesuud ja Gallants Boweriks kutsutud metsase mäekülje varjus seisis St Petroxi väike kivikirik.
Ma tunnen, et kuulun siia, mõtles Mutt. Ühel ilusal päeval ostan ehk jõe äärde maja ja tulen siia elama.
Viimase aasta vältel oli ta lõppude lõpuks hakanud vabanema oma perekonna hukkumise õudusunenäost – mitte lihtsalt oma hirmu alla suruma, nii et see mistahes hetkel teda uuesti saaks tabada, vaid sellest ka tõepoolest lahku kasvama. Ta oli juba hakanud arvama, et see ei osutu kunagi võimalikuks, aga tema uus elu – Dartmouth, merevägi, tõelise kokkukuuluvuse tunne – kõik see kokku näis tema koorma mingitesse piiridesse asetavat. Aastatepikku oli see tema mõttemaailma täitnud, söövitades nagu rooste kõike muud, millega see kokku puutus; kuuldud sõnad ja nähtud pildid kurdistasid ja lämmatasid teda. Mitte keegi peale tema polnud kuulnud politseiniku ettekannet, mille too kokale tol kuumal pärastlõunal välja purskas: „…Oo mu jumal! Kõik oli verd täis! Neil olid matšeeted, kirved, kaikad… Poisi särk oli verest läbiimbunud… Nad olid ta pea sodiks löönud ja peaaegu otsast rebinud…” Säraval päikselisel päeval oli ootamatu surm välguna sisse löönud. Tema kallis suur vend oli surnud – ja veel niimoodi! Kogu perekonnast oli ainult tema, Mutt, kandnud jubeda tõe rasket koormat, oli tasapisi õppinud sellega elama, sellega leppima, ja nüüd näis, et on tekkinud võimalus sellest ka üle saada. Ta oli uskunud, et kui ta ainult suudaks vastu pidada, mitte lasta neil õudsetel nägemustel end oma võimusesse saada ja musta augu põhja vedada, siis suudaks ta viimaks ka oma hirmu kontrollida; aga ta polnud kunagi lootnudki sellest täielikult vabaneda. Siiski oli ta piisavalt tark, et end mitte liialt proovile panna ega hakata liiga suuri lootusi hellitama. Hirm oli olnud tema kaaslaseks viieteistkümne aasta jooksul ja ta kahtlustas, et oma haaret see niisama lihtsalt ei lõdvenda.
Endamisi tasakesi vilistades ronis ta mööda Crowders Hilli üles ja pööras Above Towni sisse. Uks oli lahti ja ta trummeldas sõrmedega rütmi, astus kitsasse halli ja hõikas tervituse. Fliss tuli köögist talle vastu ja nad kaelustasid teineteist. Õde kandis üht oma seotavatest India seelikutest ja lühikeste käistega batistpluusi, mille hõlmad olid ümber talje sõlme seotud. Mutile läks naiste riietus vägagi korda ja üldiselt eelistas ta traditsioonilisemaid rõivaid, aga leidis, et Fliss on üsna armas oma pikas voogavas seelikus ja oma heledate paksude juustega, mis olid suvaliselt sõlme keeratud. Raske oli teda ilma tunneteta vaadata. Fliss oli ta õde, sõber, usaldusisik, aga ta vaatas Flissi kriitilisel pilgul, nähes varje ta silmade all ja pinges jooni tema suu juures.
„Kas sinuga on kõik hästi?” küsis Mutt, järgnedes talle köögist läbi halli elutuppa. „Kas kodus on kõik korras? Kuidas olid Hal ja Maria?”
„Kõik on parimas korras,” kinnitas Fliss talle. „Hong Kongi ja lapse suhtes on mul küll üsnagi segased tunded.”
„See on mõistetav, arvan ma.” Ta laskis pilgul enda ümber toas ringi käia ja istus Habitati tooli, mis kujutas endast võrkkiigetaolist rohelist velvetriiet roostevabast terasest toruraamil. Mutile meeldis see tuba kõige rohkem. „Kas Maria lapse pärast kadedaks ka läks?”
Fliss heitis Mutile terava pilgu. Teda üllatas ikka veel, et Mutt võis olla nii tähelepanelik, nii kärme tajuma teiste mõtteid ja tundeid.
„On kummaline, et sina seda ütled,” lausus ta aeglaselt, end teise samasugusesse tooli kerra tõmmates. „Ta käitus selle juures tõesti imelikult. Ta jäi väga vaikseks ja ilmetuks…”
„Justkui jäätuksid ta näojooned üleni,” aitas Mutt, kui näis, et Fliss ei leia sõnu. „Ma tean. Aga silmad on elavad, nagu oleksid kõik ta tunded silmadesse kogunenud.”
„Milline eriline ütlus.” Fliss hakkas naerma ja kortsutas siis kulmu. „Aga see on tõsi. Selles on midagi omamoodi painavat.”
„Ta pole kuigi enesekindel inimene,” ütles Mutt. „Mul on tast päris kahju. Tegelikult on see üpris tobe, ta on ju nii kena ja puha. Aga ta muudkui mõtleb Halist ega suuda lõdvestuda. Ja kulla Hal on nii sõbralik tüüp, et Maria elu on ilmselt põrgu. Maria armukadetseb sind, sest Hal on sinusse niivõrd kiindunud. Ja nüüd veel ka laps.”
„Miks peaks laps talle korda minema?” küsis Fliss kähku, põigates kõrvale Hali kiindumuse teemast temasse. „Miski ei takista ju temal ja Halil last saamast.”
Mutt jälgis teda mõtlikult, nägi, kuidas ta ilme pilvineb, märgates karmi nooti tema hääles.
„Tõsi,” sõnas ta, „aga Maria pole esimene, eks ju? Ma arvan, et ta oleks soovinud uue põlvkonna esimese lapse ilmale tuua.”
„Tal on kaks aastat aega olnud,” märkis Fliss. „Keegi pole teda takistanud. Nad ütlesid, et loovad kohe perekonna.”
„Hal on olnud palju merel,” ütles Mutt. „Ehk pole tal õnne olnud, sellepärast on ta nii endast väljas.”
„Me ei puudutanud seda teemat.” Fliss sirutas end ja raputas pead. „Mis sellest. Kõik saatsid terviseid. Ellen küpsetas mulle suurepärase šokolaadikoogi, mida me kohe sööma hakkame. Caroline rääkis midagi palmikkampsunist, mida sa palusid tal pesta. Vanaema ja onu Theo sõdivad ikka veel Ühisturuga ühinemise vastu. Vanaema ei tunne end, nii ta mulle teatas, eurooplasena. „Me oleme saarerass…” ja nõnda edasi. Vaest Foxi piinavad endiselt valuhood, aga ta on väga vapper. Kindluses ei muutu miski, jumal tänatud.”
„Jumal tänatud,” kordas Mutt nagu kaja. „Ma unustasin Caroline’ile kampsuni jätta. Ma tõin selle oma märsis kaasa. Pole miskit. Muide, ma sain eile Soozilt kirja. Ta on nüüd oma eksamite lävel ja pabistab metsikult.”
„Ta igatseb Bristoli järele,” ütles Fliss. „Kit on rääkinud talle igasugu lugusid tudengipidudest ja Old Vicis käimisest.”
„Õnneks hakkab ta tädi Pruega koos elama,” ütles Mutt, ning vana hirmu võbin puudutas ta südant. „Mõte Soozist, kes on omapäi Bristolis üliõpilaselu keskel, ei kannata üldse kaalumist.”
Fliss naeratas talle, aimates toda hirmu, teades, mida Mutt oma lähedaste turvalisuse pärast tunneb.
„Mul on hoopis üliõpilastest kahju,” vastas ta. „Neil vaesekestel pole aimugi, kes nende hulka varsti lahti lastakse. Tule ja aita mul teed teha ja siis hakkame Elleni kooki pugima.”
Kuues peatükk
„Ma tean, et korter Compton Roadil pole nii kena,” ütles Hal, „aga meil on õudselt vedanud, et vana Mike ja Sarah lähevad Singapuri ja oma majakese meile rendile annavad. Väga tore on olnud maal elada, aga ega me saa oodata, et alati niimoodi veab. Kui me kord juba Devonis oleme, siis vaatame ringi ja otsime endale mõne pinna või väikse maja, mida üürile võtta. Sa oleksid võinud ju sellega varemgi tegeleda, mu kallis, kui ma merel olin, või kuidas? Praegu pole kurtmisest enam mingit kasu.”
Õhkkond tillukeses köögis särises väljaütlemata ärritusest, mis oli teravas kontrastis õhtupooliku varasema rahuga. Uks seisis lahti, sealt paistis väike murulapike, mida ääristasid maa-aia lilled – käoorvikud, rukkililled, lavendel ja lõhnav neitsikummel. Ukse kõrval õitses jasmiinipõõsas, selle õrnade okste alla oli lükatud vana kiviküna, millele lisas eredust saialillepuhmas. Kõrge räsitud fuksiahekk varjas seda päikesepaistelist nurka kitsa külatänava eest ja puuvärava juurde viivate kõnniteeplaatide vahel kasvas teekummel. Räästapääsukesed olid ametis poegade toitmisega, kes olid kogunenud pesa servale, rüseledes oma koha pärast ja säutsudes toidu järele, ning musträstas laulis saarepuu otsas vana kuuri kõrval, mis käis ka garaaži eest.
Maria seisis, selg Hali poole, ja ootas, kuni kartulid pehmeks keevad. Maria kuulis ärritusenooti Hali hääles, kuid ei suutnud end oma meeleolust välja rebida. Naine ei sallinud, kui mees teda arvustas, isegi kaudselt. Mees pidi ju taipama, kui ilmvõimatu oli tal üksinda Devonisse minna ja seal üüripindu otsida? Ta askeldas kastruliga, teades, et tema ees seisab tavaline valik. Ta võiks mehe poole pöörduda, naeratada, nõustuda, et neil oli vedanud väikese majakesega Boarhuntis, et korter sobib küll,