Susani vanemad elavadki. Maggie ja Roger. Henrietta jaoks ei olnud Uus-Meremaal nende tütre majas ruumi, mõistad, ja nii läkski ta siis nende äraolekul koerte ja vanade ponide eest hoolitsema. Ma saatsin talle sõnumi, et olen kodus pühapäeva õhtul. Aga ei, ma ei ole talle öelnud, et siin sinuga olen – aga sa tead seda isegi. Ta arvab, et ma peatun mõnes külalistemajas. Nagu tavaliselt.”
„Sa pead talle ükskord sellest rääkima, eriti nüüd, kui ma Dartmouthi kolisin,” ütles Angus – ja krimpsutas naise meeleheitliku ilme peale nägu. „Hea küll, hea küll. Ma luban, et ei maini seda enam. Vähemalt mitte sel nädalavahetusel. Ma mõtlesin, et võiksime White Bear’is õhtustada. Siis saame hommikul vara minema ja hommikusöögi valmistan ma kuskil jõe ülemjooksul.”
„Kõlab imeliselt,” lausus Cordelia. „Kuule, ega sa vastu pole, kui ma teen mõned märkmed, kuni mul veel täna kõik värskelt meeles on? Siis võin ma selle võimukoja peast visata ja lõõgastuda ning me võime viia McGregori jõekaldale jalutama.
Teine peatükk
Henrietta tundis hääle kohe ära, kuigi sel hommikul oli sõnum teistsugune.
„Tere Roger. Jälle mina. Kell on kümme teisipäeva hommikul. Ma astun Bristolist tulles hiljem võib-olla läbi. Umbes nelja paiku. Pole parata, ma igatsen teie järele.”
Instinktiivselt heitis ta pilgu kellale: veidi üle üheteistkümne.
„See on teie süü, et ta meie järele igatseb, kes iganes ta ka poleks,” ütles ta koertele, kes olid külmadel kiviplaatidel kuldseteks karvakeradeks tõmbunud. „Ta helistab alati siis, kui oleme väljas jalutamas.”
Koerte kohevad sabad vänderdasid viisaka ükskõiksusega ja Juno, ühe retriiveri ema ja teise vanaema, hiivas end jalule, et puhvetkapi kõrvalt suurest veeanumast ahnelt juua. Lahtisest köögiuksest paistis sooja septembripäikest ja vaimustavat värvidemängu: roosakas-lillakad jaapani ülased, sügavpunased ja purpursed sügisastrid, erkpunased montbreetsiad, kõik rühmiti koos, päikesevihkudest kullatud. Henrietta tegi kohvi ja viis selle väikesele puutoolile ukse taga. Ta tundis, et kohe-kohe juhtub midagi tähtsat: mahedas kuldses kumas oli mingi maagia, mis mattis enda alla kogu väikese õue; lootusrikas, varjatud ootus sügavas maavaikuses. Juno tuli välja ja istus tema kõrvale, nõjatudes tooli vastu, ning Henrietta libistas käe ümber Juno karvase kaela ja pani põse vastu koera pead.
„Sa igatsed neid kõiki, eks ole?” pomises ta kaastundlikult. „Noh, mina ka, aga meil oleks targem ära harjuda.”
Nad istusid vaikselt teineteise seltsis. Henrietta rüüpas kohvi ja mõtles häälele automaatvastajas, samal ajal kui Juno raske pea tema põlve vastas puhkas. Esimene sõnum oli oodanud teda vaid mõni tund pärast Rodgeri ja Maggie Londonisse sõitu, kohe nende reisi alguses, ligemale nädal aega tagasi. Et koerte tähelepanu nende äraminekult kõrvale juhtida, oli ta nad Crowcombe’i poole suunduvaid kitsaid külateid pidi Great Woodi sõidutanud ja viinud jalutama Robin Upright Hill’ile, kust avanes vaade üle Bridgewater Bay. Kui ta majja tagasi jõudis, oli automaatvastaja roheline tuleke vilkunud. Ta oli selle juurde rutanud, kartuses, et midagi ootamatut oli ette tulnud: rong oli hiljaks jäänud või polnud nad Susani ja lastega kokku saanud.
„Tere, Roger, siin Joe. Aitäh, et sa mulle raamatud välja otsisid. Ma tulen varsti sinna kanti. Tervita Maggie’t.”
Joe raamatute kohta polnud mingeid korraldusi jäetud, kuigi kott raamatutega seisis hallis kummuti peal. Ta heitis pilgu sinna sisse ja nägi, et seal olid tõepoolest raamatud: raamatud paatide ja sadamate kohta. Noh, see polnud ka üllatav, arvestades, et Roger oli erru läinud mereväeohvitser, kel olid vanadest purjepaatidest väga laialdased teadmised.
Aga kes oli Joe? Henriettal oli kummaline aimdus, et ta tunneb teda, et tunneb tema häält – tal tekkis isegi ettekujutus, et on temaga kohtunud ja vestelnud. Nüüd, istudes päikese käes Junoga, kes oli end tema jalgade peale välja sirutanud, võis ta teda isegi vaimusilmas näha: pikk, heledate juustega, käed rääkides hoogsalt žestikuleerimas. Aga kus ja millal? Ta tõmbas oma pika paksu patsi õlale ja näppis selle otsa, lastes seda läbi sõrmede. Talle turgatas pähe, et Joe võib pärineda mõnest mereväelaste perest, kellega ta on abieluringkondade, mereväeteenistuse ja internaatkoolide kaudu kokku puutunud. Ilmsesti oli ta Rogeri ja Maggie hea tuttav. Uus mõte, et ta võib ka nende põlvkonnast olla, põhjustas ootamatu ja koguni ülemäärase pettumuse. Muidugi võiks ta valida 1471, hankida tema numbri – kui see polnud salastatud –, helistada sellele Joe’le ja öelda, et Roger on küll ära, kuid ta leidis raamatukoti, mis võib olla temale mõeldud. Ehk tahtis ta seda salapära lihtsalt veidike kauem nautida: lasta kujutlusvõimel maalida kaasakiskuvaid stsenaariume, mis viiksid mõtted tema praegustest probleemidest eemale.
Hääle järgi tundub ta noor, kinnitas ta endale veendunult. Ja kujutlus sellest, kuidas ta räägib, talle midagi selgitab, oli pilt ühest noorest mehest. Ja ikkagi, kui nad olid kohtunud, kuidas sai ta siis mehe nime unustada? Ta lõpetas kohvi segaste tunnetega: erutuse, kartuse, uudishimuga.
„Tule mõistusele,” ütles ta endale. „Ta on tõenäoliselt üks vana tüütu kõbi, kelle kireks on purjekad.”
Sellegipoolest otsustas ta pärast lõunat Bicknollerisse sõita ning osta tee kõrvale midagi erilist – mõne maitsva biskviitkoogi, ehk. Õnneks oli Rogeril väga suur alkoholi tagavara, kuigi ta ise võtaks limonaadi, juhul kui Joe eelistab džinni toonikuga. Ta mõtles, mida saaks kähku õhtusöögiks valmistada…
„Tõesõna!” hüüatas ta valjusti pahaselt. „Mida sa õige teed?
Juno ajas end vaevaga püsti, ootamatust karjatusest häiritud, ja Henrietta patsutas kahetsevalt ta pead.
„Vabandust,” ütles ta. „Vabandust, Juno. Ma hakkan segi minema. Nii juhtubki, kui pole midagi teha. Ma igatsen lapsi ja Susanit edasi-tagasi tormamas ning kõiki igapäevaseid draamasid.”
Järjekordne mõte kargas talle pähe. Õrnalt Juno keret ühele küljele lükates tõusis Henrietta püsti ja läks majja. Ta kõhkles hetke, enne kui sõnumit uuesti kuulas, otsis siis oma mobiili ja valis ema numbri.
Kaks telefonikõnet, enne kui Cordelia jõudis veel istudagi kirjutuslaua taha, mis oli kaetud väljaprinditud lehtede, ajalehtedest ja ajakirjadest väljalõigatud artiklite, teatmeteostega. Kõndides köögi ja kabineti vahet, kohvitass käes, püüdis ta mõttes oma loo esimest lauset vormida: Frampton Parvas asuv Charteris Soke on teadujärgi ainuke omalaadne maja nii kaugel lõunas.” Paus. Kas ta on ikka absoluutselt kindel, et see on tõsi? Noh, selle võib hiljem täpselt üle kontrollida. Nii. Kas peaks olema „kütkestav Charteris Soke”? Või võluv Charteris Soke? Mõlemad omadussõnad tundusid liigkasutatuna, igavatena. Igal juhul peab sellele järgnema veidike informatsiooni, mida võimukoda endast üldse kujutab. Cordelia sirvis olulisi pabereid, kontrollis sõnaraamatust võimukoja või võimupiirkonna definitsiooni: õigus pidada kohalikku kohut või territoorium, mis kuulub teatud kohtu haldusalasse. Ta uuris selle väikese vanaaegse mõisahoone fotosid – kuidas see järk-järgult oli välja kujunenud – siis hakkas telefon taas köögivaikuses helisema, ning ta pani kohvitassi käest ja jooksis koridori, krahmates telefoni lõpuks köögilaualt ajalehtede hunniku alt.
„Tere,” hüüdis ta hingetult. „Hallo! Kas te olete veel kuuldel? Oh, Henrietta. Oh, tänu jumalale. Ma mõtlesin, et jäin liiga hiljaks ja sa panid ära. Kas sa said kätte mu sõnumi, et olen tagasi? Kuidas läheb? Kas sa hakkad ära harjuma?”
„Mul läheb kõik kenasti, ema. Jah, ma sain su sõnumi. Kõik on korras. Noh, ma lihtsalt tahtsin sinult üht asja küsida. Mulle on automaavastajasse jäetud sõnum kelleltki Joe’lt, kes tahab hiljem läbi astuda, ja kes ilmselt tunneb Rogerit ja Maggiet väga hästi, nii et ma siin mõistatan, kas ta võiks mereväega seotud olla. Ta hääl tundub mulle tuttavana. Kas me tunneme kedagi Joe-nimelist? Minu põlvkonnast, mitte sinu omast. Kas tuleb tuttav ette?”
„Jo.” Cordelia laskis peast läbi oma suure mereväelaste sõpruskonna ja tutvusringi „Jo. See on minu arust lühend Joannast, või Josephine’ist…”
„Ei,