Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett

öeldes olen veidi väsinud ja vaene proua Ooter-Pooter ei jõuaks iial mäe otsa. Ta jääb koos minuga siia, eks ju vanapreili? Tubli tüdruk, just nii. Ausõna, Fliss. Ära tee sellist murelikku nägu. Ma lesin siin päikese käes. Minge aga. Veame kihla, et te ei jõua kümne minutiga mäe otsa. Ma võtan aega.”

      Juba nad läinud ongi, kaks väiksemat jooksuga ees, Mugwump nende kannul. Kit jälgib neid mõne hetke ja heidab siis pikali, kuulatades põldlõokesi, päike soojendab suletud lauge, sõrmed mängivad proua Pooteri kõrvaga. Ta unustab kella vaadata ja jääb peagi tukkuma.

      Hal sammub edasi, täis rõõmu kordamineku ja vedamise üle, tõmmates kopsudesse puhast värsket õhku. Oli läinud väga napilt selle eeslist autojuhiga, kes nad heki äärde surus, aga kõike arvesse võttes oli ta väga hästi hakkama saanud. Ta mõnuleb reisist mõeldes mõne hetke isiklikul rahulolulainel ja vaatab siis alla Flissi poole, kes peaaegu jookseb, et temaga sammu pidada. Tema südant täidab uutmoodi õrnus tüdruku vastu. Ta on kogu aeg olnud oma väikestesse nõbudesse kiindunud, aga Flissi truu armastus ja imetlus on tüdruku ta südames väga erilisele kohale tõstnud. Eelmise laupäeva õhtul, kui Fliss elutuppa ilmus, nähes oma uues kleidis välja häbelik, kuid elevil, oli ta südames peaaegu valulikku pitsitust tundnud. Tüdruk oli olnud nii armas, nii habras – ja nii teistsugune, juuksed kõik kuidagi üles pealaele kuhjatud, rõhutamas tema saledat kaela, väikeste rindade alles aimatavat paisumist…

      Kui ronimine muutub järsemaks kortsutab ta endamisi kulmu, lahtine klibu pääseb ta jalge alt veerema. Tundub võimatu, et väike Fliss sirgub naiseks. Ta on nii pisike ja õrn, nii kallis ja tuttav. Ja ometi näis ta sel õhtul talle võõrana, kiirates mingit sisemist salapära, mis üksnes talle endale teada; salapära, mis ta teistsuguseks muutis. Hal oli tundnud end kummaliselt argliku ja üsna kohmakana, rõõmustades, et oli näinud Kiti sirgumist lapsest naiseks ning seetõttu sellist äkilist muutumisest mõnevõrra teadlik. Kit näib olevat võimeline võnkuma kahe faasi, lapsepõlve ja naiseea vahel edasi-tagasi, nii et see ajab teda sageli lausa segadusse, aga Flissi nägemine muutis ta kaitsvaks – ja pani teda veel ka midagi muud tundma. Ta pole päris kindel, kas omaenese nõo nägemisest erutumine pole vale, ja tunneb süütunnet – ning segadust – selle kontrollimatu iha pärast, sest tal on kohati veider tunne, et Fliss tahabki, et ta sedaviisi tunneks. Aga kuidas ta saaks seda tahta? Ta on nii noor, nii süütu – ja ta oma nõbu.

      „Ahoi!” hüüab Mutt kuskilt ülevalt ja Hal ajab pea kuklasse, vaadates üles kaljude suunas, kus Mutt ja Susanna tantsides lehvitavad. Fliss hingeldab tema selja taga ja Hal sirutab käe, et tõmmata ta üles enda juurde. Fliss naerab, nägu õhetamas, säravad viljakarva juuksekiharad lehvivad ümber näo. Ta kannab üht vana, kunagi Kitile kuulunud Aertexi särki, mille luitunud sinine peegeldab ta silmade värvi ja rõhutab naha sooja tooni. Alla tema poole vaadates tunneb Hal taas kõhus seda kummalist pitsitust, kujutades ette rindu, mis särgi all pungituvad. Ta näeb tüdruku nägu muutuvat, kuigi too klammerdub ikka veel tema külge ja ta tahab äkki teda suudelda, teab, et ka Fliss tahab, ja tõmbab ta lähemale, süda tagumas, kõrvadeski vasardamas…

      Susanna jõuab klibuvalangu saatel nende kõrvale, kukkudes istuli, kiljudes rõõmust ja kärsitusest. „Tulge juba. Oh, tulge juba,” hüüab ta. „Kit võtab aega, ärge unustage. Mutt on juba üleval.”

      Nad vaatavad veel ühe hingematva sekundi teineteisele otsa, enne kui järgnevad Susannale viimase järsu tõusuni, kus kõrgel sügises päikesepaistes ootab Mutt.

      „Vaadake,” ütleb Mutt. „Siit võib näha miilide kaugusele. Nagu siis, kui kurat kõrbes Jeesust ahvatles, pakkudes talle maailma kuningriiki, kui too ainult teda kummardama hakkab. See pidi üsna samasugune välja nägema, kas te ei arva?”

      „Jah,” ütleb Hal hetke pärast. „Just selline.”

      Tal näib olevat raskusi hingamisega, mis pole ime pärast seda mäkketõusu, ja ta ei vaata Flissi poole, kes endiselt vaikib.

      „Kit magab,” ütleb Susanna kurvalt. „Ma olen lehvitanud ja lehvitanud. Nüüd ta ei teagi meie aega.”

      „Pole midagi,” lohutas Hal. „Me teeme seda varsti jälle.”

      „Pärast teejoomist?” küsib Mutt lootusrikkalt.

      „Võib-olla mitte pärast teejoomist,” puikleb Hal. Ta soovib, et Fliss ütleks midagi. Too seisab krampliku ja liikumatuna, vaadates üksisilmi üle nõmme Teignmouthi poole, ähmase sinise silmapiiri poole, kus hõbedane meri särab ja sätendab. „Kuigi teie Sooziga võite, kui tahate, ja mina võtan aega. Ma võin teid kogu tee silmas pidada.”

      Nad hõiskavad rõõmust valjusti ja hakkavad tuldud teed pidi alla tagasi vantsima, libistades ja liueldes ja üksteist hõikudes. Mugwump tuhlab surnud sõnajalgades, kus ta on avastanud huvitavaid lõhnu, ning tormab neile järele. Hal köhatab.

      „Neil on selle aja võtmisega mingi maania,” lausub ta kohmetult. „Nüüd tuleb iga asja puhul aega võtta, oled sa märganud? Fox alustas sellega, neid ümber metsatuka joosta lastes, aga nüüd käib see juba peaaegu kõige puhul.”

      Fliss noogutab, ikka veel pilku temale pööramata, ning Hal imestab, kas sai äkki kõigist signaalidest valesti aru ja tüdruk on ehmunud. Võibolla ta ehmatas teda.

      „Fliss,” lausub ta anuvalt. „Fliss…”

      Too pöördub tema poole sellise armastava pilguga, et ta on jahmunud. Nii et ta ei saanud valesti aru… Ta tõepoolest… Tõepoolest mida?

      „Fliss,” alustab ta uuesti – aga tüdruk raputab pead.

      „Tule,” ütleb ta – ja ta hääl on õrn ja sillerdav nagu vee vulin. „Vaata. Kit on üles ärganud. Ta pakib korvi lahti. Mutt ja Susanna on juba peaaegu seal. Teeme võidu tagasi.”