inimesed,” oli ta vastanud. „Me ei ela vaakumis.”
„Ma ei hooli kellestki teisest,” oli ta vihaselt vastanud. „Nüüd on meie kord…”
„Aga sa hoolid,” oli ta öelnud. „Sa armastad Jo’d ja Edi. Ja sa lubasid Jo’le, et ei jäta oma peret. Sa ei tahaks olla nädalavahetuse isa, Hal. Sõita Salisburysse ja viia nad välja, nuputades kuhu küll minna, kui vihma kallab, neid päeva lõpus taas välisuksest sisse lükata või siis viia nad terveks kõledaks õhtuks tühja hotellituppa. See kohutav rabedus Mariaga iga kohtumise eel ja järel ning õnnetud ja kohmetunud poisid. Oh, Hal, sa ei kannataks seda välja ja nemad samuti mitte.”
„Aga mis tähtsust sel pikas perspektiivis oleks?” oli mees kibedalt küsinud. „Me ohverdasime oma nooruse, Fliss. Me oleme kõigest loobunud. Raisku lasknud. Ja mille nimel? Maria põlgab mind ja kasvatab Edi samas vaimus. Mis siis, kui tema minu maha jätab? Mis siis Jo’st saab? Siis on see olnud mõttetu.”
Oh, jah, mõtles Fliss, vett katsudes ja kraane kinni keerates, me panime küll nende käitumist pahaks, aga toetasime Haliga teineteist sellele vaatamata. Tegelikult lähendas see meid teineteisele veelgi ja aitas kokku hoida – ja mis salata, tollal oli mul ka veel onu Theo, kellega rääkida, kui asjad väga halvaks pöörasid.
Talle meenus, kuidas ta temaga ükskord solvumisest oli rääkimist. „Iga kord, kui ma mõtlen, et olen sellest üle saanud,” oli ta öelnud, „tuleb see tagasi palju hullemini kui enne. Ma soovin, et suudaksin andestada ja unustada, kuid lausa kohutav, kuidas minevik lahti ei lase.”
„Ma olen vahel mõelnud,” oli onu Theo vastanud, „et Kristus mõtles seda, kui rääkis andestamisest oma vendadele ja õdedele seitsekümmend korda seitse korda. Raskem kui andestada pidevalt üht ja sama solvangut, kui see meid taas kummitama tuleb, kui anda andeks järjekindlat enda vastu patustamist. Mineviku üle juurdlemine ei lase meil tulevikku sisse elada. Me peame õppima asjadel minna laskma. Mitte neid maha matma, vaid laskma neil tõeliselt minna, usaldades end tuleviku hoolde sihikindlalt ja suuremeelselt.”
„Aga kuidas?” oli ta peaaegu meeleheitlikult küsinud. „Kuidas see võimalik on?”
Theo oli kaua vaikinud. „Ma usun, et ainult jumal saab selle võimalikuks teha,” oli ta lõpuks, peaaegu vastumeelselt lausunud, „ja ainult siis, kui me seda tõepoolest tahame. Jumal tuleb meile meie hirmude lävel vastu, aga selle asemel, et end täielikult tema meelevalda anda, usume, et ta ei saa ilma meie endi tegevuse ja sekkumiseta hakkama. Me ei suuda saavutada seda täielikku pühendumust, mis laseb meil eneste jaoks surra, et leida kord sisemine kindlus Jumalast.”
Fliss võttis radiaatoritorult käterätikud, kuhjas need vanni kõrvale ja ronis kuuma lõhnastatud vette.
Oli kummaline, et Theo, mereväekaplan ja pastor, oli oma usust nii vastumeelselt rääkinud: asi seisnes selles, et ta oli ise selle järgi elanud ja seetõttu oligi sel olnud palju sügavam mõju kui jutlustamisel seda eales oleks olnud. Millist nõu oleks ta praegu andnud?
Ta ümises paar takti laulust „Kuidas küll taltsaks muuta saaks Maria?”, püüdes tuju tõsta, keskendudes eesootavale kohtumisele Henriettaga. Rumal oleks uskuda, et Marial võiks olla Jolyonile mingit reaalset mõju nüüd, kui ta on juba väljakujunenud, nii palju enesekindlam. Mingi tasane hääleke ta peas sosistas, et tema ja Hal võivad olla suuremas ohus olla kui Jolyon, aga see oli liiga rumal, et seda tõsiselt võtta, ja ta küünitas seebi järele ning hakkas hoopis Cordelia peale mõtlema.
Allkorrusel istus Hal viskit nautides. Tema ema oli magama läinud, peatunud uksel, et teda kergelt suudelda ja öelda: „Ma olen kindel, et kõik läheb hästi. Nüüd ei saa enam miski sinu ja Flissi vahele tulla. Te olete teineteist kogu elu armastanud.”
Kummaline asi öelda, kuigi oli õige, et ta tundis end Maria küllatuleku pärast veidi kaitsepositsioonil olevat – palju rohkem küll kulla Jo kui Flissi pärast. Tõsi küll, Fliss oli olnud närviline, aga oli hullumeelsus mõelda, et siin millegipärast muretseda oleks vaja. Samuti pidas paika see, mida ema just ennist oli öelnud, et nad on teineteist terve igaviku armastanud. Ta ei suutnud enam meenutadagi aega, mil Flissi poleks olnud: isegi lastena oli nende vahel olnud eriline side. Muidugi oli olnud neil raske esimestel kuudel, kui tema kolm nõbu, Fliss, Mutt ja väike Susanna Keeniast tagasi Kindlusesse olid jõudnud, vanemad ja vanem vend Mau Mau poolt mõrvatud. Talle oli öeldud, et ta peab olema väga kena, väga kannatlik ning ta oli püüdnud kõigest hingest nende eest hoolitseda.
Hal lonksas veel veidi viskit, meenutades neid vaheaegu Kindluses, kuhu sõideti Bristolist rongiga, koos ema ja õe Kitiga. Retki rannale, nõmmedele ja aastaid hiljem, võidurõõmu, kui ta oli sõidueksami läbi teinud ja võis vanaema autoga nooremad väljasõidule viia. Hal muheles meenutades, jõi viski lõpuni, sättides end toolil mugavamini istuma. Milliseid aegu olid nad koos läbi elanud. Pisut tukastades, tühi klaas endiselt pihus, võnkus ta ärkveloleku ja unenäo piirimail, meenutades esimest väljasõitu, millele ta oma viis nõbu ilma täiskasvanuteta oli viinud. Vanaema oli olnud mures – kõik tema kallid lapselapsed Hali hoole all – aga ta oli olnud enesekindel, Fliss tema kõrval esiistmel, proua Pooter keras jalge ees ja teised kolm koos Mugwumpiga auto tagaossa litsutud; korv, tekid, pesapalli kurikad ja tennisepallid pakiruumis…
Sügis 1961
Piknikuseltskond jõuab Haytori kaljude juurde õnnelikult, ainult ühe tõsiselt ohtliku olukorraga. Kitsal kõrvalteel sõidab üks auto liiga kiiresti nende suunas, sundides hirmunud Hali oma nina alla vandudes järsult rooli pöörama,.
„Kuradi loll!” pomiseb ta – ja heidab häbeliku pilgu Flissile, kes on peaaegu samavõrd ehmunud Hali vandumisest kui napist pääsemisest.
Tüdruk naeratab talle vastu, varjates ehmatust, tahtmata näida ülikombeline. „Ta sõitis liiga kiiresti,” kinnitab ta poisile, et mitte tolle enesekindlust kõigutada. „Sa reageerisid jube hästi.”
Kolm tagaistmel istujat korrastavad ennast, Mugwump lükkab oma pea lahtisest aknast välja.
„Kõik läheb libedalt,” laulab Kit. „Sa ajasid vaese Soozikese põrandale.”
Fliss heidab mureliku pilgu üle õla, aga Susanna on juba istmele tagasi roninud ja küsib oma tavalise küsimuse. „Kas me jõuame varsti kohale?”
„Kohe varsti,” ütleb Fliss, kui auto üle karja kaitsepiirde jõnksatab. „Enam ei lähe kaua. Hoia kinni.”
Kui nad viimaks avarale nõmmele jõuavad, vaatab Kit rõõmsalt üle Muti peanupu välja. Üksildane tee lookleb sõnajalataimedega kaetud nõmme nõlvadel, mis kiirgab silmipimestavas pärastlõunapäikeses, ulatudes kõrgete graniidist kaljumägede jalamini. Astelherne ogajad põõsapuhmad eretavad emailkollastest õitest, mille erutavalt magusat, rasket lõhna heljub õrnalt soojas õhus. Tuulte vormitud ogalised puud, juba talimarjadest punetavad, pakuvad hõredat varju karjamaal söövatele ponidele, kes auto lähenedes tagant üles lüües kapjade plaginal jooksu panevad. Ootamatult ilmub välja üksik lammas, lonkides pilkugi heitmata üle tee, nii et Hal peab piduri peal lausa seisma, ning kui mootor aeglustub ja tühikäigul edasi töötab, kuuleb Kit kuskil kõrgel pea kohal lõokest laulmas.
„Jänesed!” sosistab ta Mugwumpile kõrva – ja see kikitab avatud akna juures kõrva, õrnalt vingudes.
Hal pargib auto Haytori kaljude juurde ja nad lebavad tekkidel, korv krobelisel, lammaste äranäritud murukamaral, ning vaatavad enda ümber, naerdes ja ringutades, tundes end veidi imelikult, et saavad niiviisi, ilma ühegi vanema pereliikmeta, omakeskis olla.
„Teed kõigepealt?” küsib Fliss, kes tunneb, et keegi peab toidu pakkumise eest vastutama. „Või ronime? Kumba?”
„Ronime,” ütleb Kit kohe. „Pärast teed on kõhud liiga täis, et ronida.”
Nad vaatavad halle pragulisi kaljusid, mis kõrguvad veidra kujundisülemina kõrgusesse, ulatudes kiviste rusikate ja sõrmedena kahvatusinisesse taevasse: graniidist saared lõõmavate sõnajalgade meres.
„Lähme nüüd.” hüüavad Susanna ja Mutt. „Hakake juba tulema.”
Nad