rääkinud, mida Maria oli öelnud, paiskas ta kõik välja, süüdistades mind ja Hali Maria petmises ja õnnetuks tegemises. Ta oli umbes seitseteist – väga solvunud, väga vihane.”
„Püha müristus. Võis see olla alles… hirmutav. Mida sa tegid?”
Fliss naeratas, rüüpas veidi teed ja tema silmad läksid meenutusest suureks. „Ma kinkisin talle ingveripurgi,” lausus ta.
„Sümboolne žest?” pakkus Cordelia. „Anna andeks, ma ei saa aru. Mis ingveripurk see oli?”
„Selle kinkis mulle minu laste amah Hong Kongis siis, kui me sealt tagasi Inglismaale tulime. See sümboliseeris meile sõprust, usaldust ja õnne, mida üheskoos tundsime, ning kuigi purk sai hiljem viga, jäi ta alles ning oli mõradest hoolimata endiselt ilus. Ma püüdsin nende mõrade kaudu Jolyonile midagi sõprusest rääkida …” Fliss vangutas pead. „Tõesõna. See võtaks liiga kaua aega.”
„Aga ma tahaksin kuulda, mida sa talle rääkisid,” käis Cordelia peale. „Kuule, sa ei saa ju siinkohal lõpetada. Ja kui vaja, on mul terve õhtu aega.”
„Jo üllatas mind,” lausus Fliss, meenutades. „Ed oli tulnud Kindlusesse külla ja me saime teada, et Maria oli jätnud Adami maha ning läinud ühe teise mehe juurde. See ei kestnud kaua ja Adam võttis ta tagasi, aga Edi olukord oli hull. Siis rääkiski ta Jolyonile, mida Maria oli öelnud: et pärast nende abiellumist olime meie Haliga armukesed edasi ning see oli hävitanud ta enesekindluse ja purustanud elu. Pärast Edi lahkumist paiskas Jolyon kõik mulle välja.”
„Miks sulle? Miks mitte Halile? Lõppude lõpuks on Hal ju ta isa.”
„Hal oli selleks ajaks juba tagasi merel. Ja omal moel väljaspoololija, kas pole? Jo’l oli palju kergem süüdistada pigem mind kui oma vanemaid. Niisiis. Seal ta oli kogu oma viha ja solvumisega, mida ta enam endale ei suutnud hoida, süüdistamas mind tema ema elu rikkumises. Ma püüdsin talle selgitada, kuidas kõik tegelikult oli, aga tõde oli väga valus. Ma ütlesin, et tal tuleb leppida sellega, et ei vanus ega lapsevanema roll anna veel tavalisele ekslikule inimesele täiuslikkust ega elutarkust. See oli väga raske ja emotsionaalne hetk ja me olime peaaegu tõsiselt tülli minemas, aga pärast kinkisin ma talle meie usalduse ja sõpruse uuenemise märgiks ingveripurgi.”
„See mulle meeldib. Ja mis siis sai?”
Fliss hakkas teise järjekindluse peale naerma. „Ja me kõik elame õnnelikult siiamaani.”
„Anna andeks.” Cordelia näis kahetsevat. „Ma küsin üksnes sellepärast, et tahan teada. Ma olen ajakirjanik, ära unusta. Mind huvitab, kuidas inimesed toimivad, kuidas nad mõtlevad. Ja see on tähtis. Kui Jolyon ja Henrietta kokku jäävad, siis tahan ma mõista teda ja ta suhteid oma emaga. Ja sinuga. Joo veel teed ja alusta otsast peale.”
Kaheksas peatükk
Hiljem, kui Fliss oli lahkunud, läks Cordelia tagasi kabinetti, et vaadata üle oma e-kirjad ja heita pilk varem kirjapandule. Ta vajutas klahvi, et vabaneda ekraanisäästjast ja istus oma päevatööd lugema. Kulus mõni hetk, enne kui ta jalustrabava ehmatusega taipas, et seda polnudki seal. Ekraanil olid küll esimesed laused, aga ülejäänu oli kadunud. Ta uuris teksti veel kord, mõistes, et tegemist on vaid osaga, ja et enamik sellest on kadunud, püüdes kogu aeg meenutada, mida ta võis küll teha, et see kaduma sai minna. Ta oli selle salvestanud, ta teadis kindlalt, et oli. Talle meenus see väga selgesti: akna tagant oli kostnud müra ja ta oli arvanud, et Fliss saabus – ja ta oli enne püsti tõusmist dokumendi salvestanud. Võib-olla oli ta tõustes kustutamise klahvi riivanud? Kui nii, siis miks polnud kustunud kogu töö?
Ikka veel ekraani põrnitsedes vandus ta vaikselt, segaduses ja enda peale vihane – kuid teades, et kui ta midagi untsu ei aja, on tal veel võimalik töö üles leida.
„Sulge,” pomises ta vajalikke klahve vajutades.
Ilmusid sõnad: Kas soovite salvestate „Võimukoja” muutused? Ta vajutas „Ei” ning avas seejärel kausta „Artiklid” ning keris alla „Võimukoja” juurde. Kartlikult vajutas ta nuppu „Ava” ja seal see oligi: kogu töö, täitsa olemas. Väga ettevaatlikult pani ta selle printima.
Tundes end kergendusest lausa oimetu ja nõrgana, vaatas ta ärevalt printerit, kui see lehti trükkis, võttis need välja ja voltis kokku. Lehti endiselt käes hoides läks ta kööki ja kallas endale veel ühe klaasi veini pudelist, millest nad olid enne Flissiga joonud. Ehmatus töö võimaliku kadumise pärast oli ta peast tõrjunud vestluse Flissiga, aga nüüd, Sharphamit rüübates, meenus talle Flissi lugu ja see, kuidas Fliss oli teda vaadanud, kui oli lõpetanud jutustuse sellest, kuidas teda ja Hali oli lahutatud ja kuidas tema oli abiellunud Milesiga; piinlikkust tundes, oma teguviisist üllatunud, kuid sellegipoolest lootes, et tema, Cordelia, mõistab teda.
Ta oli lausunud esimese pähetuleva mõtte. „Ka mina ei armastanud oma abikaasat. Mitte tõeliselt. Ma olin kellessegi teisesse armunud, just nagu sina Hali, aga tema kõhkles ja läks siis kaheks aastaks ära. Ma olin kohutavalt solvunud ja tema äraolekul tekkis mul üks pöörane hetk ning ma abiellusin Simoniga. Ma mõtlesin, et sellest saab asja, jäin rasedaks ja kõik oli korras ning siis tuli ta tagasi mu ellu.”
„Ja mis juhtus?” oli Fliss temalt järgnenud vaikuse peale küsinud.
„Mul tekkis teistmoodi pöörane hetk,” oli ta haledalt vastanud. „Ainult üks kord – kuid kuidagi sai Simon sellest teada ja aasta hiljem jättis ta mu maha. Henrietta oli kohutavalt löödud – ta jumaldas oma isa –, kuigi isa pidas temaga endiselt sidet. Siis, kui Henrietta sai viisteist, laskis Simon end üle viia Austraalia mereväkke ning kirjutas Henriettale üksikasjalikult, miks ta oli meie juurest ära läinud, ning, et ta alustab nüüd oma uue perega uut elu ega taha mingit kontakti.”
„Oh põrgut!”
Praegu naeratas Cordelia mõrult, meenutades Flissi sobimatu reaktsiooni peale oma reaktsiooni ning seda, kuidas nad olid teineteist lohutades ja vastastikust sõprust tunnetades koos naernud.
„Süütundest tean ma kõik,” oli ta Flissile öelnud. „Teie Haliga toimisite vähemalt õigesti. Henrietta ei ole mulle tegelikult kunagi andestanud.”
Fliss oli hetkeks kõhelnud. „Aga see teine mees?”
„Simon oli selles suhtes väga tark,” oli ta vastanud. „Ta ootas kuni see teine mees oli abiellunud ning teatas seejärel, et jätab meid maha. Selleks ajaks oli minu jaoks juba liiga hilja.”
Siis olidki nad otsustanud, et võtavad napsu ning seejärel oli Fliss sõitnud tagasi Kindlusesse.
Igal pool ümberringi hakkas juba hämarduma. Tõusva kuu all oli algamas mõõn, mis sikutas ja tiris vett maast kaugemale, lohistas ankruid üle kivise ranna. Cordelia võbises, ta läks halli, lükkas esiukse sneprisse ja tõmbas seejärel sisemaa poole jäävates tubades ja ülalkorrusel kardinad ette. Üksnes suur merevaatega tuba oli nüüd kuuvalgusega täidetud. Ta süütas küünlad ning kui mobiiltelefon helises ja ta Anguse initsiaale nägi, ohkas ta kergendusest.
„Päris hea, et sa siia ei jäänud,” lausus ta mehele. „Fliss Chadwick käis minu pool.”
„Kindlasti oleksid sa mu piisavalt hästi ära põhjendanud,” vastas too irooniliselt. „Mõne sõbra sõbrana, ehk? Või vana armsa kauge sugulase. Ja muidugi on ka mereväe sõpruskond, millele vihjata. Küll sa midagi välja oleksid mõelnud. Niikuinii saadakse meist ühel päeval teada, eriti nüüd, kui siia kolisin. Haliga põrkame kindlasti varem või hiljem kokku.”
„Ma tean. Kuule, Henrietta ja Jo kohtusid täna jälle. See on hea uudis, eks ole?”
„Väga. Kas sellepärast Fliss tuligi sind vaatama?”
„Arvan küll. Ta on üsna mures, et Jo ema võib nüüd, kui leseks jäänud, tüütuks muutuda. Olles Jo’d aastaid ignoreerinud, näib Jo nüüd kuu populaarseim isik olevat ja Fliss on selle peale päris pahane. Mõistagi, ükski naine ei taha vaba ja vallalist eksnaist oma ümbrusesse luusima.”
„Ma ei suuda kujutleda, et Fliss armukade tüüp oleks.”
„Oh,