„Kas sa ei saa sellest aru, Miles? Ma ei sobi siia. Ma tunneksin end siin kui…” ta vaatas ringi, püüdes leida mõnd kujundit, mida mees oleks võimeline mõistma, kuid loobus sellest… „nagu väljaväänatud jäse. Ebamugav ja kohmakas. Sellesse keskkonda täiesti sobimatu.”
Mees oli kärsitult naeratades pead vangutanud, rõhutades, et kui ta ainult püüaks…
„Ma olen siin kaks aastat elanud,” tuletas naine mehele meelde. „Ei ole ju sugugi nii, et ma ei teaks, mida siinne elu endast kujutab. Ma ei kritiseeri seda, ei mõista seda hukka. See lihtsalt ei ole minu jaoks.”
Siis oli mees tusaseks muutunud – Fliss märkas, et ta ka jõi palju rohkem – ja süüdistanud teda tänamatuses ja isekuses, ning tema oli mehele meelde tuletanud, et teda ei sunnitud seda tööd vastu võtma ilma naisega arutamata või kaksikutele mõtlemata. Jamie ja Bessi mainimisel oli Milesi nägu ühtäkki täiesti ilmetuks muutunud ja naine tundis juba tuttavat lootusetut ahastust. Võideldes sooviga kõigele seal kohe lõpp teha, oli ta siiski pakkunud, et tuleb koos kaksikutega jõuludeks tagasi ja mees oli natukene rõõmsamaks muutunud, lootes kahtlemata, et lapsed võivad sellesse paika ära armuda ning lisada tema enda argumentidele kaalu juurde. Üheteistaastased kaksikud olid seda plaani kuuldes elevile läinud – mitte üksnes isa nägemisest, vaid ka sellest, et saavad oma sünnikohta külastada…
Fliss liigutas end pingil, jahedas õhtutuules kergelt värisedes ja vajus mälestustesse. Milline kuues meel oli hoiatanud kaksikuid, et nendega manipuleeritakse? Kas oli see isa ebatavaline sõbralikkus, enneolematu püüe neile meele järele olla ja muljet avaldada, mis oli nad ettevaatlikuks muutnud? Esmalt olid nad olnud meelitatud, seejärel hämmeldunud; nende loomulik elevus ja hoog olid tasapisi viisakaks sõnakuulelikuks sallivuseks vaibunud isa entusiasmi suhtes, mis neid ärritas ja vana vastasseisu uuesti lõkkele lõi, kuni isa tavapärane hoolimatus lõpuks asja paika pani. Sellest ajast saati olid nad oma isa näinud ainult kahel korral, kui see oli paariks päevaks Londonisse lennanud. Miles oli keeldunud Kindlusesse sõitmast ja kohtumised hotellis olid olnud üsna pingelised, kuigi nad kõik püüdsid kõvasti teeselda, et nad on siiski täiesti toimiv perekond.
Fliss mõtles: Ma ei saa teda tegelikult süüdistada, et ta Dianaga semmima hakkas. Me kõik riivasime tema uhkust, nii või teisiti. Ta oleks ilmselt temaga palju õnnelikum… aga samal ajal oli see ka paras ehmatus.
Ta mõtles nüüd, kas tema vastus sellele ultimaatumile on juba ette ära otsustatud ja Diana valmis tema, Flissi, kohta üle võtma. Lõppude lõpuks, oli ta mehele väga vähe leppimislootust andnud. Need viimased päevad Londonis olid olnud peaaegu alandavad. Miles oli olnud sõbralik oma järsul ja naljatleval moel, patsutanud tema kätt või õlga, nagu tal vanasti kombeks oli, kohelnud teda kummalise seguga kärsitusest ja kannatlikkusest. Taas oli mees keeldunud Devonisse sõitmast, tehes selgeks, et nüüd, kui kaks aastat on läbi, tuli ta vastust saama, mitte raiskama oma aega mõttetute viisakusvisiitide peale tema sugulaste juurde. Mehel polnud mingit tahtmist taktikat muuta ja ta ei püüdnudki olla rafineeritud. Fliss tundis end alandatuna, kui taipas, et mees oli lootnud juba paar tundi pärast saabumist temaga voodit jagada – olgugi, et nad olid seda Hong Kongis teinud –, ja ta nägi viimaks, et mees on muutunud… aga kelleks?
Fliss tõmbas oma jalad üles pingi servale ja võttis põlvede ümbert kinni. See polnud tõsi, mõtles ta nüüd, et Miles on võõraks muutunud. Ta oli pigem nagu mõni kauge, üsna nõudlik sugulane; näiteks onu, kellega harva kohtutakse. Sellest hoolimata oli kummaline, et mees tundus talle Londonis kaugemana, kui oli olnud Hong Kongis. Mehe pisut brutaalne ja peaaegu naljatlev lähenemine nende suhte füüsilisele poolele oli naist jahmatanud ja võimetu teesklema nii ruttu lähedust, mis oli selgelt olematu, oli ta mehele öelnud, et ööbib vähemalt sel esimesel õhtul oma onutütre, Hali kaksikõe Kiti juures Hampsteadi korteris. Mees oli selle peale õlgu kehitades mõista andnud, et „noh, ega ma muud ei oodanudki”, ning lasknud tal minna. Ta oli tundnud end nagu koolitüdruk – aga see polnud nende suhtes midagi uut – , ja oli oma nõo käte vahele langenud kergendusega, mis oli muutunud hüsteeriliseks. Kit, oma muidu nii kinnise onutütre emotsionaalsusest üllatunud, oli kallanud talle suure napsi ja istunud maha, et teda ristküsitleda. Sel korral oli Flissi loomulik sund kõik enda teada jätta Kiti silmanähtava mure ja osavõtlikkuse ees haihtunud, ning ta oli nõo küsimustele vastanud peaaegu tapva otsekohesusega.
„Võib-olla,” oli Kit lõpuks mõlgutanud, „oled sa alateadlikult oodanudki, et ta sul minna laseks. Kas pole nii? Aga kui teeksid talle ettepaneku Inglismaale tagasi tulla ja endale siin töö leida, et saaksite kõik koos olla?” Ta nägi ärevat ilmet onutütre näol ja kergitas kulme. „Aga samas jälle,” pomises ta vaoshoitult, „ehk siiski mitte.”
„Lihtsalt seekord tundub kõik hoopis teistmoodi,” pomises Fliss kohmetult.
„Loomulikult tundub, kulla nõoke,” oli Kit kannatlikult vastanud. „Sellepärast et sul tuleb otsusele jõuda. Sinu vabadus on otsa saanud, kullake.”
Kumbki neist polnud maininud Hali.
Lõpuks, kui Fliss oli kogu julguse kokku võtnud ja öelnud Milesile, et tema vastus on „ei”, oli mees keeldunud seda aktsepteerimast, öeldes, et ta on veel kaks nädalat Londonis, enne kui Hong Kongi naaseb, ja räägib naisega enne äraminekut veel kord. Mehe reaktsioonist segaduses, tema kangekaelsusest ärritatult, oli Fliss läinud rongiga tagasi West Countrysse, süveneva meelehärmiga, et see kõik tuleb uuesti läbi elada, võideldes tuttava süütunde ja ebakindlusega, püüdes analüüsida oma tõelisi tundeid Milesi vastu …
Keegi hüüdis ta nime. Halli akendest kumas äkki valgust, heites kiviplaatidega teerajale tumedate viirgudena ristkülikukujulisi varje, ning kärmelt jalule tõustes tõttas Fliss majja.
Teine peatükk
Miles lebas hotelli magamistoa voodis, suur klaasitäis viskit käeulatuses ja kuulas läbi akna kostvaid Londoni õhtuhääli. Käed kuklal, pahkluud ristatud, põrnitses ta mittemidagiütlevasse lakke ja pomises aeg-ajalt oma nina alla mõne vandesõna. Ta oli võtnud tohutu riski, mis ei olnud ennast ära tasunud, ning nüüd püüdis ta otsusele jõuda, kuidas päästa seda, mida selles vähetõotavas olukorras veel päästa andis. Kuidas oli ta olnud nii rumal, et püüda Flissiga bluffida, üritades äratada temas armukadedust ning tõugata ta nii loobumise teele? Ta meenutas naise jahedat kiiret pilku, mis libises üle Diana nagu külm vesi: põgus, peaaegu põlglik silmavaade, kui vanem naine oli püüdnud temaga lähedust teeselda; ebamäärast õlakehitust, kui ta oli vihjanud, et on sellest keskealisest naisest sisse võetud. Ta oli naise reaktsiooni nähes tundnud võrdselt nii häbi kui viha, aga mingi õel deemon oli teda veelgi kaugemale tõuganud – Diana õhutusel –, eesmärgiga saavutada paremat tulemust. Mis küll, imestas ta nüüd, oli pannud teda mõtlema, et ultimaatum võiks imet teha.
Ta oigas valjusti, meenutades, kuidas Fliss oli öelnud, et tema vastus on „ei”, hiivas end istuli, lüües rusikaga patja selja taga, ning sirutas käe klaasi järele. Hoolimata naise antipaatiast Hong Kongi vastu, või pigem – ta püüdis olla täiesti aus – tema keeldumisest oma kodumaast ja perekonnast alaliselt lahkuda, oli ta tundnud, et naine on temasse endiselt väga kiindunud. Kahe viimase aasta jooksul oli tihti juhtunud, et nad jõudsid endise läheduse ja sõpruseni. Naine oli vahel tal spontaanselt käest kinni haaranud, naeratanud talle erilise soojusega ning püüdnud lihtsa naiseliku hoolitsusega tema elu mugavaks ja õnnelikuks teha. Miles surus hambad kokku. Ta ei saa lasta naisel minna. Ta ei või seda lubada. Visadusega, mis oli talle nii iseloomulik, keeldus ta tunnistamast stsenaariumit, mille järgi ta naise kaotab. Tema armastuses naise vastu polnud küsimust, polnud kunagi olnudki, hoolimata naise süüdistusest, et mees ei armasta teda piisavalt, et loobuda tööst Hong Kongis. Kui hästi ta mäletas seda stseeni Above Towni majas: kui väga vanaproua Chadwicki moodi Fliss välja oli näinud; autokraatlik, ligipääsmatu, otsusekindel. See oli esimene kord nende neljateistkümne abieluaasta jooksul, kui naine oli talle avalikult vastu hakanud. Oh, muidugi oli olnud ka teisi… Miles sai kähku pidama – ta oli pagana lähedal sõnale „allumatu”. Mõtlikult klaasist rüübates tunnistas ta endale, et oli sageli käitunud naisega käskivalt. Fliss oli olnud nii palju noorem, et oli tundunud õige tema