sina ju ka ei läinud,” protestis Fliss. „Ei abiellunud, ma mõtlen. Noh, kui Tonyt mitte arvestada…”
„Ma tundsin Johnnyst nii kohutavalt puudust,” meenutas Prue, silmad veekalkvel. „Ma lootsin, et ehk saab Tony tema koha täita, aga vaata, sellest ei tulnud midagi välja. Oli peaaegu kergendus, kui ta mu maha jättis.”
„Aga mulle tundus, sa ütlesid, et naistel on mehi vaja.”
„Ongi.” Prue tegi pausi, et oma segaduses mõtteid koguda. „Mida ma üritan öelda, on see, et kui teie vahel on ikka veel armastus, siis ei tohiks sa sellele käega lüüa. Eriti veel, kui loosse on segatud lapsed. Minu ja Tony vahel ei olnud tõelist armastust. Johnny oli mu esimene ja ainus armastus ja mitte keegi teine pole kunagi tema mõõtu välja andnud. Minust oli vale Tonyga abielluda, kui ma ikka veel Johnnyt armastasin, olgugi, et ta oli surnud. Tony oli alati vaid teine.”
Prue jäi vakka, sest talle meenus Flissi armastus Hali vastu. Kas oli ka tema esimene armastus jäänud tema ainsaks armastuseks? Kas Miles oli olnud vaid teine? Vaikus venis pikale. Hali vari kõrgus nende vahel nii tuntavalt, nagu seisnuks ta murul. Seal, suvise pärastlõuna suminas, adus Prue tõsiasja, et teda vaevab tegelikult hoopis mõte, et Flissi vabadus võib anda ka Halile väga hea põhjuse oma kiratseva abielu lõpetamiseks, lahutamaks ning oma üsna tülikast ja isekast naisest Mariast. Prue ei tahtnud, et see juhtuks. Muidugi soovis ta, et poeg oleks õnnelik, kuid seal olid ka poisid, Jolyon ja Edward, kelle peale tuli mõelda, rääkimata Hali karjäärist mereväeohvitserina…
Otsemaid sirutas Prue käe Flissi oma järele ja hoidis seda kõvasti. „Anna mulle andeks,” ütles ta alandlikult. „Caroline’il on täitsa õigus. Mul ei ole mingit õigust sekkuda. Nii või teisiti, meil kõigil on oma eelarvamused.”
Fliss pigistas soojalt tema kätt. „Kõik on hästi. Ausalt. Ma tean, et sa püüad mind aidata. Soovin, et ma teaksin, mida teha. See on nagu surnud ring. Iga kord, kui teen mingi otsuse, hakkan seda jälle teisest küljest kaaluma, ning jõuan ikka algusesse tagasi.”
Tajudes, et teiste tähelepanu on raudselt kuskil mujal, kasutas Podger juhust ja ajas end vargsi jalule, kühvel selja taga kohmakas haardes. Tekilistujaid silmist laskmata hakkas ta ettevaatlikult kaugemale hiilima.
„Ära lase tal endale survet avaldada,” hoiatas Prue murelikult. „Jäta endale aega mõtlemiseks.”
Fliss hakkas naerma, „Mul on olnud mõtlemiseks kaks aastat aega,” tuletas ta tädile meelde. „Häda on selles, et ma pole tegelikult üldse mõelnud. Ma lükkasin seda kaheteistkümnenda tunnini. Kui aus olla, olen ma hirmust kange.”
Enne kui Prue jõudis vastata, kostis tagahoovist rõõmsat tuututamist ja autoukse kinnilöömist.
„Susanna,” teatas Prue peaaegu kergendunult. „Fred jääb ka meiega teed jooma. Noh, kuhu see Podger nüüd küll kadus ja mida Rex seal peenras kaevab?”
Prue ajas end püsti, plaksutas Rexile ja hüüdis Podgerit, ning Fliss, kes talle aeglaselt järgnes, läks üle muru, õde tervitama. Caroline ilmus aiatoa uksele.
„Oh, seal te oletegi,” lausus ta. „Susanna ja Fred jõudsid just kohale. Tee on hallis valmis ja ma olen kindel, et Podgeri käsi on vaja pesta. Hakake kallama, kas sina, Flissy kullake…”
Pärastlõunane aed oli nüüd tühjaks jäänud. Leidnud porise palli, pöördus Rex, tahtmata Prue viha alla sattuda, tagasi oma pelgupaika rododendronite all. Kui ta seal käppadelt pori lakkudes lamas, tuli talle pähe, et hallis võidakse pakkuda teeajal kooke ja küpsiseid. Ta jäi mõttesse. Podgeri üleannetustest sündis sageli tallegi tüli ning täiskasvanute karistamisele järgnesid lepituspalad tõeliselt süüdlaselt. Ehk kahetseb tüdruk täna oma patte. End püsti ajades hakkas Rex aiatoa poole lontsima, trügis irvakil ukse vahelt sisse ja läks üle siseõue. Ainult Podger märkas koera halli sisenemas. Võtnud oma taldrikult suure kuklitüki, sokutas tüdruk selle vargsi enda kõrvale põrandale. Tema jalgade juures lebav Rex tundis väikest käekest oma pead paitamas, ohkas rahulolevalt ning hakkas sööma.
Kolmas peatükk
„Kas sa siis veel ikka armastad teda?” küsis Susanna uudishimulikult. Ta silmitses huviga pilti, kus olid kaksikud koos oma isaga, ja asetas selle siis kapile, vaadates ringi teise korruse elutoas, mis kord oli kuulunud tema vanaemale. „Ma näen teda ikka veel siin, kas sina ei näe? Istumas ja kirju kirjutamas või Kolmandalt programmilt mõnd kontserti kuulamas.”
Tundes kergendust, et Susanna oli oma eelmise küsimuse juba unustanud, vaatas ka Fliss enda ümber ringi.
„Algul tegi see ka mind rahutuks,” tunnistas ta. „Aga onu Theo ja Prue olid nii kindlad, et vanaema toad tuleb kasutusele võtta. Algul tundus see lausa pühaduseteotusena, kuid üsna pea pakkus see juba tohutut tröösti. Mulle oli nii oluline, et ma sain koju tulla, kui Miles oli Hong Kongi läinud…”
Ta kõhkles, mõeldes, kas Susannal tuleb nüüd varasem küsimus meelde, aga noorem õde oli juba mõtetega möödunul, nende vestluse Milesist unustanud. Fliss silmitses õde. Rasedusest küll ümmargune, oli õde endiselt samasugune nagu lapsepõlves: positiivne, lõbus, elurõõmus, kuid nüüd oli temas ka mingi sisemine rahu. Ta seisis, kael väljasirutatud, säravaid tumedad juuksed hooletult kõrva taha lükatud, paljad käsivarred ja jalad juba mahepruuniks päevitunud, ning vaatles kaminat ääristavaid Widgery maale.
„Asi on selles,” ütles Susanna, „et tal tuli meile ema eest olla. See pidi talle kohutavalt raske olema, kas pole? Mitte ainult kuulda ema, isa ja Jamie kohutavast surmast, vaid olla äkitselt sunnitud meie kolmega hakkama saama. Lõppude lõpuks polnud ta siis enam noor.”
„Ta oli üle kuuekümne.” Fliss istus aknaalusel istmel. „Sina olid vaevalt kahene ja siis oli veel Mutt, kes ei suutnud kogu selle tragöödia tagajärjel enam rääkida …” Ta jäi vait, meenutades neid kohutavaid nädalaid täis hirmu; kergendust, kui nad tagasi Kindlusse jõudsid, turvatunnet. „Muidugi olid Ellen ja Fox lihtsalt imelised. Kas sina mäletad sellest midagi, Sooz?”
Õde vajus ohkega sügavale mugavasse tugitooli.
„Tegelikult mitte,” vastas ta. „Ma püüan neid meenutada – noh, emmet ja issit ja Jamiet –, aga ma ei tea, kui paljut ma sellest tegelikult mäletan või mida on teised inimesed mulle rääkinud. Mina olin ju tegelikult kõige õnnelikumas olukorras. Minu lapsepõlv möödus siin. Koos vanaema, Elleni ja Foxiga, kes meie järele vaatasid, ja onu Theoga. Alles hiljem, kui ma kolledžisse läksin, taipasin ma, et minu taust polnud päris selline nagu teistel minuvanustel. Mõnda aega olin ma sellepärast üsna endast väljas. Keegi ütles mulle, et meie elu siin oli nagu mingi anakronism, sest meid kasvatas vanaema põlvkond, ning ma ei tahtnud olla ebanormaalne.”
Fliss ümahtas pilklikult. „Milline see normaalne siis on?”
„Mõnikord ma mõtlen, et kas me pole ikka üks pisut kummaline perekond,” jätkas Susanna. „Chadwickidel tuleb üksinda elamine väga hästi välja, kas pole? Noh, mitte niivõrd üksinda, kui ilma elukaaslaseta. Vanaema, onu Theo, Mutt, Kit, Prue. Isegi sina paistsid nende kahe viimase aasta jooksul tõeliselt õnnelik olevat.”
„Prue ütles mulle enne midagi sarnast.” Fliss keeras sinise teksajaki varrukad üles ja põimis allalangenud heleda juuksesalgu tagasi lõtva krunni. „Sina ja Gus näite olevat kogu perekonnas ainus õnnelik abielupaar. Nii et, näed siis. Lõpuks ometi oled sa normaalne.”
„Ma panen tähele, et sa ei arvesta Hali ja Mariat,” märkis Susanna nagu muu seas. „Kas pole tore, et Hal on Devonportis? Kui kahju, et Maria siia ei koli, kuigi ma saan aru, et ta tahab väikese Edwardi läheduses olla, kuni too on nii noor. Võib-olla jätab ta poisi internaati nüüd, kui too on juba sisse elanud. Sellest peab olema juba kaks aastat, kui ta alustas, kas pole?”
„Kaks aastat,” nõustus Fliss. „Ta ei ole enam uustulnuk. Ta on juba täieõiguslik kooripoiss ja kõigil on selle üle hea meel.”
Susanna tõmbas diivanipadja enda selja taha. „Ka Jolyonil?”
„Ka Jolyonil,” lausus