ütles ta õrnalt. „Ma tahtsin minna Hong Kongi ja seda tehes riskisin ma meie abieluga. On võimatu loota, et sa mõistaksid, mida ma tundsin. Ma oletan, et pärast kõiki neid mereväeaastaid ma lihtsalt ootasin, et sa pakid asjad ja järgned mulle, mis siis, et tegu polnud mereväega. Selles suhtes oli sul täielik õigus. Kui abiellud meremehega, siis tuleb olla valmis segadusteks ja lahusolekuteks, aga ma poleks pidanud minema Hong Kongi. Mul oli valikuid ja ma valisin sinu asemel Hong Kongi, ainult et ma ei mõistnud seda tookord, ega mõista ka praegu niiviisi. Ma armastasin sind, kuid mitte piisavalt, et kõik oma plaanid ning uus ja põnev karjäärivõimalus üle parda heita. Ma vist lihtsalt tõesti ei uskunud, et sa võiksid mu maha jätta.” Ta kehitas õlgu. „Ma ei ole ülbe lurjus, Fliss, aga sa ju teadsid seda isegi, eks ole?”
Järgnes vaikus, kuni Fliss süles rusikasse surutud käed lõdvaks lasi ja pingest pisut vabanes.
„Jah,” vastas ta, „ma teadsin seda. „Aga alguses ma vajasingi seda. Ei ole sinu süü, et ma suureks kasvasin:”
Mees lasi kuuldavale tohutu kergendusohke.
„Ole sa tänatud,” lausus ta. „Ma magasin kõik ohumärgid maha, mõistad, tegin prohmakaid edasi, va kehkenpüks, ja siin ma nüüd olen ristteel, ning igale poole, kuhu vaatan, oleks nagu kirjutatud „Tupik.”
„Oh, Miles,” naises võitlesid haletsus ja ärritus, „püüa mõista, et mina ei saa tagasi minna. Ma ei saa sinna midagi parata, et suureks kasvasin. Isegi kui ma tahaksin, ja ma ei taha, ei saa ma minna tagasi sinna, kus me olime kuueteist aasta eest.”
„Ma ei palugi sul seda teha,” lausus mees kiiresti. „Ma lihtsalt palun sul veel mitte loobuda. Ma olen asjad läbi mõelnud. Oletame, et ma lasen oma lepingu üle vaadata ja tulen koju? Ma ilmselt saaksin lasta end Londoni kontorisse üle tuua. Oletame, et ma saaksin seda, mis siis?”
Naine põrnitses meest, liiga jahmunud, et rääkida. Miles naeratas tahtmatult tema nägu nähes ja hammustas huulde. Vaikus venis valulikult pikaks.
„Hästi,” lausus mees viimaks, püüdes lõbusana näida, „see vist lõi sind küll tummaks. Vähemalt luba mulle, et sa selle üle järele mõtled. Palun?”
„Kas sa räägid tõsiselt?”
„Täiesti tõsiselt. Ma armastan sind, Fliss. Minu ultimaatum oli suures osas õhumull. Järjekordne katse sundida sind minu juurde tagasi tulema. Diana ei tähenda mulle midagi. See oli juhm katse sind armukadedaks muuta, aga isegi see mul ei õnnestunud, mis. Sa lihtsalt põlastasid mind selle pärast ja õigusega. Palun mõtle selle üle. See võib tähendada veel mõnd lahusoldud aastat, aga sa võiksid ehk aeg-ajalt seal käia ja siis võime mõelda, mida edasi teha. Ma võiksin käia nädalavahetustel Londonist siin, kui sa tahad Devonisse jääda, ja sina saaksid tulla Londonisse teatrisse ja mujale…”
Mees jäi vait, rüübates leiget teed, tundes end äkitselt õhust tühjaks lastuna, energiast lagedana. Naine tundis sooja kiindumuspuhangut mehe vastu, suurt soovi talle meele järele olla, kuid surus selle maha. Ta pidi veenduma, et mees on täiesti siiras, et see polnud lihtsalt tühi jutt, mis ei lõpe muuga, kui vaid tema tagasisurumisega alluva rolli.
„Muidugi mõtlen ma selle peale,” alustas ta ettevaatlikult – ja mees vaatas teda sellise rõõmu ja tänulikkusega, et naine jäi hetkega vait.
„Tänu taevale,” ütles ta, „Ole sa tänatud, mu kallis tüdruk. Mina omalt poolt uurin, mida annab teha. Oh, Fliss…”
Ta laskis mehel oma käe võtta ja seda põse vastas hoida, kuid kogu aeg nööris teda hirm, ning ta mõtted uitasid ärevalt ringi. Seda nähes tõmbus mees pisut tagasi ja laskis naisel lahkuda, lubades talle mitte survet avaldada, nõustudes, et too vajab asja kaalumiseks rohkem aega. Tagasi oma toas ruttas ta kohe akna juurde, vaadates, kuidas sihvakas sale kuju üle tänava tõtates Mayor’s Avenuele kaob. Pisaraid alla neelates surus ta otsaesise vastu külma klaasi ning põrnitses allpool avanevat vaatepilti. Oli alanud tõus ja taas elu sisse saanud paadid kiikusid tasaselt ankrus, graatsiliseks muutunud luik väärikalt nende keskel liuglemas.
Viies peatükk
Oma pesas Hampsteadi maja ülakorrusel valmistas Clarence Prior hommikusööki. See maja South Hill Parkis oli juba mitu sugupõlve tema perekonnale kuulunud ja seda kasutasid peatuspaigana need pereliikmed, kellel oli vaja Londonist läbi sõita, või siia hambaarstile või teatrisse tulla. Mõned aastad pärast sõda, kui maja vanim alaline elanik Prior suri, otsustas pere maja korteriteks ümber korraldada. Esimese korruse korter jäeti perekonna kasutusse, kaks järgmist korrust üüriti aga kas perekonnatuttavatele või heade soovitustega usaldusväärsetele inimestele. Clarrie tädipoeg Andrew, kellele maja nüüd seadusjärgselt kuulus, kasutas alumist korrust pelgupaigana, käies mitme juhatuse esimehena pidevalt Londonis koosolekutel, või ooperis, mille kirglik austaja ta oli. Ta oli suurima heameelega pakkunud ülemist korrust Clarriele, kui see oli kuuekümnendate alguses lesena Indiast naasnud, ning Clarrie oli omal ajal toonud majja Kiti ja Sini, soovitades neid vabanenud teise korruse üürilisteks. Nüüd, üheksa aastat hiljem, tundus, nagu oleksid nad seal alati koos elanud.
Köök oli väga helge koht: aknast avanes vaade kitsastele käänulistele tänavatele ja Hampsteadi tihedale katusterägastikule. Clarriele meeldis süüa teha ja ta veetis suurema osa ajast köögis, nii et seal suures nelinurkses ruumis valitses mõnusalt töine õhkkond: raamatud riiulitel viltu vajunud või toekalt männipuulaualt maha kukkunud; puhvetikapil keerdus koerarihm ümber suure tuhatoosi, kuivatatud puuviljade vaagen nõudekuivatusresti peal vettimas, selle kõrval omakorda kastmist vajav pelargoonipott. Sel pühapäeva hommikul olid nad Fozzy, suure traatkarvalise taksikoeraga, käinud juba Heathil jalutamas, ja nüüd lebas Fozzy kerra tõmbunult akna all tugitooli kõrval oma korvis.
Ettevaatlikult muna pannile lüües ohkas Clarrie raskelt. Viimased üheksa aastat tema elus olid olnud kõige õnnelikumad noorusaja India sõjaväeteenistusest saati. Ta oli kiindunud oma tädipoega Andrew’sse, vaiksesse leebe olemisega mehesse, kes oli abielus tundetu ja võimuka Margaretiga, naisega, kes emaks saamist vältides end hoopis loomadele pühendas. Clarrie kutsus teda õrritamisi Memsahibiks, sest talle ei meeldinud, kuidas naine Andrew’ga manipuleeris ja meest alandas. Kõigi suureks kergenduseks käis ta üliharva Londonis, eelistades oma eeslite, kanade ja kahe eaka labradori seltsi Wiltshire’is, kuid ta oli teinud selgeks oma vastumeelsuse Kiti ja Sini suhtes, nii et Andrew oli pidanud tema vastumeelsuse alla surumiseks käiku laskma kõik oma rahusobitamisoskused, et nad saaksid majja edasi jääda. Clarrie jumaldas neid mõlemat. Ta oli töötanud koos Siniga Briti muusemis, aastate jooksul tüdrukusse sügavalt kiindunud, ning tal oli väga hea meel, et sai pakkuda tüdrukule võimalust üürida teise korruse korterit, kui see sel ajal vabanes, mil ta ise pensionile jäi. Clarrie ja Kit olid teineteisele kiiresti meeldima hakanud; varsti viiski Kit Clarrie Kindlusesse Chadwickide perekonna teiste liikmetega tutvuma ja ta kohtus üsna sageli Hali ja Mutiga trepil, kui neil oli asja kaitseministeeriumisse, või nad ametissemääramise tõttu Londonis viibisid. Enesekindel ja sõltumatu inimene, nagu ta oli, nautis Clarrie väga seltskonda, alates võluvast eakast Theost kuni väikese armsa Podgerini, kes oli peatunud majas enne jõule koos oma venna Fredi ja ema Susannaga, et minna „Peeter Paani” vaatama.
Kui Andrew ja Sin avastasid, et nende sõprus on aegamisi armastuseks kasvanud, rõõmustas see nii Kitti kui Clarriet, ning kahe aasta jooksul oli nende armastus jätkuvalt süvenenud, kuni nüüd oli neil juba peaaegu võimatu teineteisest lahus viibida. Pärast enam kui kolmekümmet aastat õnnetut, kuigi ustavat, eksisteerimist, vallandus Andrew’ tänulikkus rõõmujoovastuses, mis oli täiesti relvitukstegev, ning Sin, kelle armulood polnud kunagi kestvaks osutunud, oli nii õnnelik, et see oli peaaegu hirmutav. Viimase kuue kuu jooksul oli üha enam selgemaks saanud, et Margareti suhtes tuleb midagi ette võtta: aga mida? Oma selgemail hetkil mõistis Andrew, et kuuekümne aastane kirglikult armunud mees võib kergesti pilkealuseks osutuda, ja ta teadis, et ta naine ei võta teda kunagi tõsiselt. Kinnise ja ettevaatliku mehena varjas ta oma tundeid tuima Margareti eest, kes tema naisena oli viimane inimene, kellelt mõistmist oodata.
„See ei loe, mida tema arvab,” oli Clarrie kannatamatult märkinud. „Parem on, kui sa ise talle räägid,