aastas kolis ta ümber Montesanosse või Aberdeeni, vahetades seejuures ka kooli.
Wendy sai aru, et ta peaks Kurti tagasi enda juurde võtma, kuid tal polnud endal just kõige kergemad ajad – ta oli lõpuks ometi lahti saanud paranoilisest skisofreenikust, kes oli teda vaimselt ja füüsiliselt ahistanud (kord viis see lausa traumapunktini). Lisaks sellele oli ta ka tööst ilma jäänud ja pidi paluma oma muusikust venda Chucki, et too Kurti enda hoole alla võtaks.
Kurti neljateistkümnendaks sünnipäevaks andis Chuck talle valida, kas saada kingiks jalgratas või kitarr. Kurt valis kitarri, kasutatud elektripilli, mis vaevu häält tegi, koos kulunud pisikese kümnevatise võimendiga. „Minu arvates polnud see isegi Harmony,” ütleb Kurt kitarri kohta, „vaid pigem Sears.” Ta jättis trummid sinnapaika ja käis umbes nädala jagu kitarritundides – täpselt piisavalt kaua, et õppida selgeks AC/DC „Back in Black”. „See on „Louie, Louie” akordidega üsna sarnane,” ütleb Kurt, „ja rohkem polegi vaja osata.” Seejärel hakkas ta ise laule kirjutama. Tema kitarriõpetaja Warren Mason mäletab Kurti kui „väikest vaikset toredat poissi”. Ning Masoni sõnul tahtis ta väga innukalt „Stairway to Heavenit” selgeks õppida, kuigi Kurt ise seda ägedalt eitab.
Aberdeen tekitas Kurtis hirmu. Montesanoga võrreldes oli Aberdeen suur linn. „Minu arvates kuulusid need lapsed kõrgema klassi rahva hulka ja ma ei olnud päris nende seltskonna vääriline,” ütleb ta.
Koolis luges ta S. E. Hintoni raamatuid, nagu näiteks „Rumblefish” ja „The Outsiders”, ning vältis teistega suhtlemist. Tol aastal ei leidnud ta oma sõnul ühtegi sõpra. Selle asemel tuli ta iga päev koju ja mängis kuni magamaminekuni kitarri. „Back in Black” oli tal juba selge ning ta õppis ära veel mõned lood – Carsi „My Best Friend’s Girl”, „Louie, Louie” ja Queeni „Another One Bites the Dust”.
1980. aasta alguses, kui Kurt oli 12-aastane, nägi ta koos oma sõbra Brendaniga saates „Saturday Night Live” ansambli B52’s kontserti. Neid tabas new wave’i pisik ja Brendan lunis oma vanematelt välja paari ruudulisi Vansi ketse. Kurti isa ei saanud seda endale lubada ning seepärast joonistas Kurt lihtsalt oma lihtsatele tennistele ruudud peale.
Suvel enne kümnendat klassi hakkas Kurt lugema ajakirja Creem, kus kirjeldati Sex Pistolsi vägitegusid. Pungi idee tundus talle paeluv. Kahjuks aga puudusid Aberdeeni plaadipoes punkbändide albumid, mistõttu polnud võimalik kuulata, kuidas see muusika reaalselt kõlas. Üksinda oma toas olles üritas ta seda jäljendada nii, nagu ise tollal ette kujutas – „kolm akordi ja palju kisa”, nagu Kurt ütleb. Tuli välja, et ta pani üsna täppi.
Mõni aasta hiljem leidis ta lõpuks ühe nn punkroki plaadi – Clashi laialivalguva ja eklektilise „Sandinista”– ning polnud sugugi rahul, et see ei kõlanud üldse nii, nagu ta oli arvanud.
Oma varajast muusikat nimetab Kurt „tõeliselt räigeks rifirokiks”. „See sarnanes Led Zeppeliniga kuid oli räige ning ma üritasin muuta seda nii agressiivseks ja pahaks kui võimalik,” ütleb ta. „Ma mõtlesin umbes nii: „Milline punk tegelikult võiks olla? Mis see on? Kui vastik see on?” Ja seejärel püüdsin mängida nii vihaselt, kui suutsin. Keerasin oma pisikese kümnevatise võimu nii valjuks kui võimalik. Mul polnud aimugi, mida ma tegin.”
„See oli tõepoolest vabastav,” ütleb Kurt. „Ma võtsin seda kui tööd. See oli minu missioon. Ma teadsin, et pean harjutama. Kohe, kui ma endale kitarri sain, haaras see mind täielikult.”
„Mul oli kogu aeg selline tunne – teadsin alati, et teen midagi erilist,” ütleb Kurt. „Ma teadsin, et see on parem, hoolimata asjaolust, et ma ei suutnud seda tollal tõestada. Ma teadsin, et mul oli midagi pakkuda ning olin kindel, et kunagi on mul võimalus inimestele näidata, et suudan kirjutada häid lugusid – et suudan midagi muusikaliselt rokile juurde lisada.”
Kurt tahtis pööraselt astuda järgmist loogilist sammu ja panna kokku bänd. „Ma tahtsin kohe teada saada, mis tunne on kirjutada laul ja kuulda selle kõla koos kõikide pillidega,” ütleb Kurt. „Ma lihtsalt tahtsin seda. Vähemalt proovida. See oli kõik, mida ma tahtsin.” Enne ansambli leidmist kulus veel neli aastat, kuid põhjus polnud väheses pingutamises.
Koolis sai ta tuttavaks kahe poisi, Scotti ja Andyga, kes mängisid bassi ja kitarri ning käisid jämmimas sügaval metsas asuvas mahajäetud lihalaos. Kord läks ka Kurt sinna nendega koos mängima ja nad otsustasid hakata kolmekesi bändi tegema. Kurt oli nõus oma kitarri sinna jätma, sest lõppude lõpuks pidi ta ju järgmisel päeval uuesti tagasi proovi tulema. Kuid Scott ja Andy lükkasid kokkusaamist üha edasi; päevadest said nädalad, nädalatest kuud. Kurtil ei õnnestunud kuidagi oma pilli tagasi saada, sest tal polnud autot ja ema polnud nõus teda sõidutama. Ta pidi hakkama saama paremakäelise kitarriga, mis kuulus ühele poisile, kelle ema oli surnud ja kes elas parajasti Cobainide juures. „Ta oli lihtsalt üks stoner-kutt, loll nagu saabas,” ütleb Kurt. „Ta meeldis mulle, sest ta oli tõeliselt masendunud inimene.” Lõpuks nõustus üks Kurti sõber teda metsa viima, kust nad leidsid kitarri tükid – ainult kaela ja mõned elektroonikaosad. Kurt meisterdas puidutöökojas pillile hoolikalt uue korpuse, kuid pidi siis tõdema, et ta ei teadnud õigeid mõõte, mis oleksid taganud, et see hääles püsiks.
„Kui ma olin palju noorem, umbes seitsmeaastane, siis olin kindel, et minust võiks saada rokkstaar,” ütleb Kurt. „Mingeid probleeme polnud, sest ma olin nii hüperaktiivne ja maailm oli minu ees lahti – ma võisin teha kõike. Ma teadsin, et kui tahaksin, siis võiksin presidendiks saada, kuid see mõte tundus nõme – ma tahtsin pigem rokkstaar olla. Mul ei olnud mingeid kahtlusi. Ma olin biitlitest vaimustuses ning ma ei tajunud, millises keskkonnas ma elasin, mis mind ees ootas, millist võõrandumist ma pidin teismelisena tunda saama.”
„Minu jaoks oli Aberdeen nagu iga teine Ameerika linn,” jätkab Kurt. „Ma arvasin, et need on kõik ühesugused – kõik saavad üksteisega läbi, kusagil pole sellist vägivalda nagu tegelikkuses oli ja kõik on niivõrd lihtne. Ameerika oli minu jaoks sama suur kui meie tagahoov, seega polnud mingi probleem sõita igale poole ja mängida rokkbändis ja olla ajakirjade kaantel ja mida iganes veel.
Aga siis, kui ma hakkasin üheksa-aastaselt maniakaal-depressiivseks muutuma, ei näinud ma asju enam niimoodi. See tundus nii ebarealistlik.”
Kümnendaks klassiks oli Kurt loobunud kõikidest kuulsuselootustest. „Ma olin tollal nii kohmetu,” ütleb ta. „Mu enesehinnang oli niivõrd madal, et ma ei suutnud rokkstaariks saamist ettegi kujutada, rääkimata kõigest sellest, mida ühelt rokkstaarilt oodatakse. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin televisioonis või annaksin intervjuusid või muud sellist. Sihuke värk ei tulnud mulle tol ajal mõttessegi.”
Kurti isa oli pannud ta Babe Ruthi liiga pesapallimeeskonda. Põhimõtteliselt istus Kurt peamiselt varumeeste pingil ja alati, kui ta platsile kutsuti, lõi ta meelega palli välja, et ei peaks mängu edasi jääma. Pingil ajas ta juttu Matt Lukini nimelise poisiga, põhilisteks jututeemadeks Kiss ja Cheap Trick. Nad olid tuttavaks saanud Montesano keskkooli elektroonikaklassis. Lukinile on Kurt meelde jäänud kui „väike rasvaste juustega mässumeelne poiss”.
Lukin mängis bassi kohalikus bändis Melvins, mille proovis Kurt oli üheksandale klassile eelnenud suvel ühel õhtul käinud. Kurti sõber Brendan tundis kedagi, kes tundis Melvinsi trummarit, ja nad olid luninud endale välja kutse Melvinsi proovi, mis toimus kellegi kodu pööningul. Tollal polnud Melvins veel punkbänd ning nad mängisid Hendrixi ja Who kavereid.
Kurti jaoks oli see esimene kord tõelist rokkbändi lähedalt näha ja ta oli pööraselt erutatud. „Ma jõin kogu õhtu veini ja olin täitsa täis ja tüütu, ja ma mäletan, et kiitsin neid umbes miljon korda,” meenutab Kurt. „Ma olin nii elevil, nähes omavanuseid tüüpe bändis mängimas. See oli nii lahe. Ma mõtlesin: küll nendel kuttidel ikka veab.” Lipitsemine ajas teistel hinge täis ja nad viskasid Kurti välja. Endiselt purjus, käis ta lahkudes pööningutrepil käpuli.
Samal aastal kohtus Kurt Montesano kooli kunstiklassis uuesti Melvinsi liidri Buzz Osborne’i, temast paar aastat vanema jässaka ja metsiku ilmega noorukiga. Tol ajal oli Osborne suur Who fänn, kuid pöördus peagi pungi suunas. Tal oli Sex Pistolsi