rääkis ta kõikidele, kes teda kuulata viitsisid, et kavatseb punkbändi kokku panna ja see saab kindlasti väga populaarseks – mis sest, et tal polnud endiselt aimugi, kuidas punk kõlab.
„Ta tõmbas mind oma erilisusega,” ütleb Kurt Osborne’i kohta. „Ma pidin temaga kindlasti tuttavaks saama.” Kurt kadestas Osborne’i, sest viimasel oli punkbänd, mis esines aeg-ajalt Seattle’is ja Olympias. „Ja tol hetkel oli see ainus asi, mida ma tõepoolest teha tahtsin,” ütleb Kurt. „Mul ei olnud oma muusika kohta mingeid kõrgeid ootusi. Ma tahtsin lihtsalt võimalust mängida Seattle’is inimeste ees. Võimalus, et võiksin olla bändis, mis on piisavalt edukas, et tuurile minna, tundus siis liiga kättesaamatu, et pähegi tulla.”
Melvinsi algkoosseisu kuulus ka trummar Mike Dillard, kelle asemele tuli hiljem Dale Crover. Oma esimeses pungietapis mängisid nad ülikiiret hardcore’i. Siis, kui kõik hakkasid sama tegema, otsustasid nemad mängida nii aeglaselt kui võimalik, et teisi lihtsalt närvi ajada. Ja et kõiki tõeliselt närvi ajada, lisasid nad kogu komplektile juurde veelheavy metal’i. 1987. aasta teedrajava albumiga „Gluey Porch Treatments” sai Melvinsist üks alusepanijaid stiilile, mis sai lõpuks tuntuks grunge nime all – uus pungi mutantvorm, milles oli mõjutusi nii heavy metal’ilt, kui ka seitsmekümnendate proletaarsetelt hard-rock’i bändidelt nagu Kiss ja Aerosmith. Nende kõla tõi kaasa revolutsiooni Seattle’i muusikamaastikul, kus olid varem domineerinud art-rock’i bändid.
Ajaks, mil Kurt neid esimest korda nägi, oli Melvins juba Seattle’is esinenud ning enne 1985. aastat olid nad olnud esindatud kogumikul „Deep Six” koos U-Meni, Soundgardeni, Green Riveri, Malfunkshuni ja Skin Yardiga. Peale art-rock’i bändi U-Men leidus kõigi teiste muusikas erineval määral punki, seitsmekümnendate stiilis hard-rock’i ja proletaarset heavy metal’it, mis moodustas kokku toore, ent tõhusa muusikalise kompoti.
Vahel aitas Kurt Melvinsil nende varustust Seattle’isse esinemistele vedada. Aberdeenil ei olnud eriti muusikalist ajalugu, kuigi linnast oli pärit poole plaatinaplaadi läbimüügi saavutanud speed-metal bänd Metal Church, ja ansambel, kes esines Seattle’is, oli suur asi.
Kurt oli väga õnnetu, et pidi pidevalt sugulaste vahet külakoda käima. 1984. aasta mais oli Wendy abiellunud sadamatöölise Pat O’Connoriga. Pat jõi tol ajal ohtralt ja Wendyl oli sellega piisavalt muret – ta ei soovinud samal ajal ka Kurtiga tegeleda, kuid lõpuks suutis Kurt ema veenda, et too ta enda juurde tagasi võtaks. „Ma istusin kuude kaupa igal õhtul nuttes telefoni otsas, üritades teda nõusse saada, et ta lubaks mul enda juures elada,” ütleb Kurt.
Ühel õhtul läks Pat välja ja tuli tagasi alles kell seitse hommikul, purjus ja Wendy sõnul „haises ta plika järele”. Wendy oli maruvihane, kuid läks sellest hoolimata kaubamajja tööle. Siis jalutasid läbi poe kaks nolki, kes tahtsid teda lihtsalt narrida. „Hei, kus Pat eile öösel oli?” irvitasid nad. Wendy sattus niivõrd raevu, et läks ja jõi end koos ühe sõbraga täis, seejärel aga tuli koju ja valas viha Pati peale välja. Mõlema lapse silme ees haaras ta kapist ühe oma paljudest relvadest ja ähvardas mehe maha lasta, kuid ei saanud laadimisega hakkama. Siis kogus ta kokku kõik oma relvad – haavlipüssid, püstolid, vintpüssid ja antiiksed tulirelvad – ning tassis need mööda tänavat, Kim suure kuulikotiga järel, Wishkah’ jõe äärde ja heitis need vette.
Kurt jälgis kogu stseeni oma magamistoa aknast. Hiljem samal päeval andis ta paarile tüübile raha, et need jõest võimalikult palju relvi välja tooksid, seejärel aga müüs need maha. Saadud tulust ostis Kurt oma esimese võimendi. Siis sõidutas ta kuti, kes talle oli võimendi müünud, diileri juurde, kus too kogu raha kanepi peale hakkama pani.
Kurt mängis oma kitarri väga valjult. Naabrid kaebasid ta peale. Wendy tagus harjavarrega vastu lage. Kurt oli väga rahul, kui ülejäänud pereliikmed poodi või mujale välja läksid, sest siis sai ta vabalt laamendada. „Me tulime koju, lootes, et aknaklaasid on terved,” ütleb Wendy. Kurt kutsus ka sõpru endaga koos mängima, kuid kellelgi neist polnud muusikalist annet. Ta oli oma väljaütlemistes väga kamandav ja kriitiline ning teadis täpselt, mida tahtis.
Nirvana klubis Crocodile (© Charles Peterson)
Keegi ei teadnud, et ta oma toas ka laulis. „Ühel päeval,” ütleb Wendy, „kuulsime me Patiga seda juhuslikult. Ta laulis äärmiselt vaikselt. Ta ei tahtnud, et me teda kuuleks. Me panime kõrva peaaegu vastu ust ja vaatasime teineteisele otsa, kirtsutasime nina ja leidsime üksmeelselt, et pigem jäägu ta kitarri juurde.”
2. PEATÜKK
ME TAHTSIME AINULT AEGA SURNUKS LÜÜA
Umbes samal ajal märkas Kurt esimest korda Aberdeeni koolis Chris Novoselicit. „Ma mäletan, kuidas mõtlesin, et tahaks temaga kindlasti tutvuda,” ütleb Kurt. „Aga me ei sattunud kunagi kokku.” Neil ei olnud ühiseid tunde – vahel nägi Kurt Chrisi spordivõistluste ergutuskoosolekutel, kus ta mõnikord osales üksnes selleks, et teisi saboteerida, näiteks ootamatult kõvasti laulma hakates.
„Ta oli lõbus tüüp, kellel oli ilmselgelt teistest erinev huumorimeel,” meenutab Kurt. „Kõik naersid tema üle, mina aga naersin temaga koos, sest tegelikult tegi ta kõik teised lolliks. Ta oli tõeliselt tark, naljakas, otsekohene inimene. Ta oli kõikidest teistest pikem. Ta oli hiiglaslik. Mul oli kahju, et mul ei õnnestunud kunagi temaga koos olla, sest keskkooli ajal vajasin ma tõepoolest hädasti sõpra.”
Kurt tundis end heidikuna, kuid isegi heidikud võivad leida teisi heidikuid, kellega seltsida. Tõsi, Aberdeen näis selles erand olevat. „Ma tahtsin kusagil oma kohta leida, kuid mitte koos keskmiste tüüpidega ega ka nendega, kes olid koolis populaarsed,” ütleb Kurt. „Ma tahtsin nohikute seltskonda, aga Aberdeenis olid ainult ülinohikud, kes ei andnud keskmise nohiku mõõtu välja. Nad ei olnud sellist tüüpi kutid, kes Devot kuulaksid. Nad olid lihtsalt harilikud nõmedikud.”
Kurti sõnul oli koolis ainult kaks poissi, kellega ta üldse sõbrunemist kaalus. Mõlemad olid vähemalt selle poolest piisavalt lahedad, et fännasid Los Angelese uue laine bändi Oingo Boingo. „Aga nad olid lihtsalt sellised nohikud – täielikud idioodid,” ütleb Kurt. „Nad olid sellist tüüpi kutid, kes endale jalgpallivõistluste ajaks näomaalingu tegid.”
Keskkool oli Kurti jaoks teismelise tühermaa, kuhu kuulusid kolm kasti: sotsiaalsed tüübid, matemaatikanohikud ja stoner’id. Aberdeeni kooli tüdrukud olid märganud Kurti põselohukesi ja siniseid silmi ning pidasid teda kenaks. „Ma vist meeldisin neile,” ütleb Kurt, „kuid mulle ei meeldinud neist tüdrukutest keegi, sest nad olid lihtsalt rumalad.” Ning kuna Kurt meeldis tüdrukutele, üritasid nende sportlastest kutid samuti temaga sõprust sobitada, ent Kurt saatis ka nemad pikalt.
Kurt kaalus võimalust, kas sulanduda nende nohikutüüpi poiste hulka, kellele meeldisid arvutid ja male, kuid nood ei armastanud muusikat.
Seega jäid üle stoner’id. „Kuigi ma vihkasin neid,” ütle ta, „meeldis neile vähemalt rock and roll.” Nii hankiski Kurt omale tüüpilise stoner’i tagi – fliisvoodriga teksatagi, mis on tänapäeva hukka läinud noorte seas seniajani populaarne – ning hakkas tolknema tavapärases stoner’ite paigas, suitsutoas. Kurt ei rääkinud peaaegu kunagi kellegagi; ta oli nii vaikne, et vahel küsiti temalt, kas ta on nuhk.
Pärast Aberdeeni tagasi kolimist oli Kurti side Melvinsiga katkenud. Ent siis kohtas ta suitsutoas veel üht muusikafänni, kelle nimi oli Dale Crover. Ka Chris tundis Croverit, kuna too musitseeris tihti koos Chrisi noorema venna Robertiga. Kui Melvinsil tekkis vajadus trummari järele, soovitas Chris Croverit, kes saigi koha endale. Ning kuna Kurt Croverit tundis, hakkas ta uuesti koos Melvinsiga ringi liikuma.
Melvinsi prooviruumiks sai vaba tuba Croveri vanemate majas. Iga koht, kus Melvins proove tegi, muutus kiiresti püsivaks lemmikpaigaks mõnele Aberdeeni stoner’ile, keda hüüti ripatsiteks, ning Croveri kodu polnud mingi erand. Oma altlaienevate teksaste ja tepitud pulloveridega, mille taskutel olid tõmblukud, et kanep välja ei pudeneks, „meenutasid need poisid kõige klassikalisemaid koomiksitüüpe stoner-metal’i kuttidest, mida oli võimalik ette kujutada,”