harjaga läbi paksu juuksepahma tõmbas.
„Paistab, et ta oli mitu päeva kohutava peavalu all kannatanud.”
„Ahaa,” sõnas Simon röstsaia mugides. „Ja tema ei teinud sellest väljagi?”
„Oh ei, ta ei pidanud seda mikski.”
Simon neelatas.
„Näed siis,” ütles ta surmtõsiselt. „Tuleb ette vaadata.”
Tark jutt, mõtles Andrew vimmaka põlgusega; sügavamõtteline jutt. Niisiis oli Barry Fairbrotheri enda süü, et tal aju lõhkes. Sa endaga rahul olev tropp, ütles Andrew isale omas mõttes valjusti.
Simon osutas noaotsaga vanemale pojale ja ütles: „Oi, muide. Temal tuleb tööle minna. Sel va Pitsanäol.”
Ruth pööras kohkunult pilgu isalt pojale. Andrew’ vinnid tõusid õhetama löövast näost sinkjalt läikides esile, kui poiss oma liivakarva pudru kaussi vahtis.
„Jah,” ütles Simon. „Väike loodrist sitavares hakkab raha teenima. Kui ta tahab suitsu teha, maksku see ise kinni. Ei mingit taskuraha enam.”
„Andrew!” halises Ruth. „Sa pole ometi …”
„Oi, on ikka küll. Jäi mulle kuuris vahele,” ütles Simon tigedal ilmel.
„Andrew!”
„Meilt enam raha ei saa. Tahad pläru, osta ise,” ütles Simon.
„Aga me rääkisime,” hädaldas Ruth, „me rääkisime, et kuna tal on varsti eksamid …”
„Selle järgi otsustades, kuidas ta oma võimalused persse keeras, oleme õnnega koos, kui ta üldse klassi lõpetab. Ta võib varakult McDonald’sisse minna, kogemusi omandada,” ütles Simon tõustes ja tooli laua alla lükates ning nautides vaatepilti, mida pakkus tõmmu vinnilise näoga, noruspäine Andrew. „Sest meie sinu järeleksameid ei toeta, semu. Kas nüüd või mitte kunagi.”
„Oi, Simon,” ütles Ruth etteheitvalt.
„Mida?”
Simon astus kaks rasket sammu naise poole. Ruth tõmbus kössi, selg vastu valamut. Roosa plastmasshari kukkus Pauli käest maha.
„Mina selle väikese tropi rõvedat harjumust ei rahasta! Kuramuse ülbus, minu kuradima kuuris pahvida!”
Sõna „minu” juures tagus Simon endale vastu rinda; tuhm heli pani Ruthi võpatama.
„Mina teenisin raha, kui selle väikse vinnilise sitavarese vanune olin. Kui pläru tahab, siis ostku ise, selge? Selge?”
Mehe nägu oli Ruthi omale üsna lähedal.
„Jah, Simon,” ütles naine vaevu kuuldavalt.
Andrew’l oli tunne, nagu tema sisikond sulaks. Vähem kui kümme päeva tagasi oli ta endale tõotuse andnud; kas õige hetk oli juba käes? Kuid isa keeras emale selja ja läks köögist tuulekotta. Ruth, Andrew ja Paul tardusid paigale; just nagu oleksid tõotanud pereisa äraolekul mitte liigutada.
„Kas sa lasksid paagi täis?” hõikas Simon nagu alati, kui Ruth oli öövahetuses olnud.
„Jah,” hüüdis Ruth rõõmsameelsust, normaalsust ihates vastu.
Välisuks värises ja paugatas.
Ruth askeldas teekannuga, oodates, kuni ärevus vaibub. Alles siis, kui Andrew asutas köögist väljuma, et hambaid pesta, tegi ta suu lahti.
„Ta on sinu pärast mures, Andrew. Su tervise pärast.”
Sitta ta on, vana türa.
Mõttes vastas Andrew Simoni roppustele roppustega.
Mõttes sai ta Simonist ausas võitluses jagu.
Valjusti ütles ta emale: „Jah. Muidugi.”
III
Evertree Crescent oli Pagfordi peaväljakust kahe minuti tee kaugusel asuv kaarjas 1930. aastate bangalotega ääristatud tänav. Majas number kolmkümmend kuus, milles üürnikud olid elanud kauem kui üheski teises selle tänava majas, istus Shirley Mollison, padjad toeks, ja rüüpas teed, mille abikaasa oli talle toonud. Heiastus, mis talle seinakapi peegelustelt vastu vaatas, oli udune, osalt seetõttu, et Shirley’l polnud prille ees, ja osalt maheda kuma tõttu, mida tema roosimustrilised kardinad tuppa heitsid. Selles meelitavas ähmases valguses paistis tema roosakasvalge põselohukestega nägu lühikeste hõbehallide juuste raamis keerublik.
Magamistuppa ei mahtunud midagi peale Shirley ühe- ja Howardi kaheinimesevoodi, mis olid kui teineteise ligi litsutud erimunakaksikud. Howardi ase, millel ikka veel püsis tema suure kere jälg, oli tühi. Sinna, kus Shirley ja tema roosakas peegelpilt vastamisi istusid, mekutades uudist, mis näis ikka veel toa õhustikus pulbitsevat otsekui kihisev šampanja, kostis duši mahedat nurrumist ja sosinat.
Barry Fairbrother oli surnud. Kõrvad pea alla pannud. Koivad sirgu ajanud. Ükski riikliku tähtsusega sündmus, ükski sõda, börsikrahh ega terrorirünnak poleks suutnud tekitada Shirley’s sellist hirmu, ablast huvi ja palavikulist spekuleerimishimu, mis teda praegu vaevasid.
Ta oli Barry Fairbrotherit vihanud. Shirley ja tema abikaasa, kes tavaliselt olid nii sõpruses kui ka vaenus nagu üks mees, olid selles küsimuses veidi eri meelt. Howard oli mõnikord tunnistanud, et teda lõbustab väike habemik, kes talle Pagfordi kirikusaali pikkade kriimuliste laudade taga nii halastamatult vastu vaidles, kuid Shirley ei teinud poliitilise ja isikliku vahel mingit vahet. Barry oli Howardile vastu vaielnud tema elu olulisimas küsimuses ja see tegi Barry Fairbrotherist Shirley surmavaenlase.
Ustavus abikaasale oli Shirley kirgliku vimma peamine, kuid mitte ainus põhjus. Inimeste suhtes oli tema vaiste teritatud vaid ühes suunas nagu koeral, keda on õpetatud uimasteid välja nuuskima. Shirley oli pidevalt valvel üleoleva armulikkuse tabamiseks ning Barry Fairbrotheri ja tema vallavolikogu semude juures oli ta ammu selle lehka tundnud. Maailma Fairbrotherid eeldasid, et ülikooliharidus teeb nad Shirley ja Howardi taolistest paremaks, et nende vaated loevad rohkem. Noh, täna sai nende ülbus tõsise löögi. Fairbrotheri ootamatu surm kinnitas Shirley ammust veendumust, et mida too mees ja tema jüngrid ka ei arvanud, oli Barry madalamast ja kehvemast klassist kui tema abikaasa, kes lisaks kõigile teistele voorustele oli seitse aastat tagasi ka infarktist jagu saanud.
(Shirley polnud hetkekski uskunud, et tema Howard võib surra, isegi mitte siis, kui mees oli operatsioonisaalis. Shirley meelest oli see, et Howard on olemas, niisama endastmõistetav nagu päikesepaiste ja hapnik. Hiljem, kui sõbrad ja naabrid rääkisid imelistest ellujäämistest ja sellest, milline vedamine on, et südamekirurgia osakond asub siinsamas lähedal Yarvilis, ja sellest, kui kohutavalt ta kindlasti muretses, oligi ta nõnda öelnud.
„Ma teadsin kogu aeg, et ta välja veab,” oli Shirley rahulikult ja muretult öelnud. „Ma ei kahelnud selles kordagi.”
Ja siin oligi Howard, terve nagu ikka; ja Fairbrother oli surnukuuris. Vaat siis.)
Selle varahommiku ülevas meeleolus meenus Shirley’le poeg Milesi sünni järgne päev. Kõik need aastad tagasi oli Shirley voodis istunud just niimoodi: päike paistis palatiaknast sisse, tal oli peos tass teed, mille keegi oli talle valmistanud, ning ta ootas, et tema ilus vastsündinud poisslaps talle toitmiseks toodaks. Sünd ja surm: mõlemal korral tajus Shirley teravamalt elus olemist ja omaenda tähtsust. Uudis Barry Fairbrotheri ootamatust hinguseleminekust lebas tema rüpes nagu pontsakas vastsündinu, et kõik tuttavad teda vahtida saaksid; ja temast saab läte, allikas, sest tema oli esimene või peaaegu esimene, kes uudisest teada sai.
Shirley sisimas vahutavast ja kihisevast rõõmust polnud märkigi seni, kuni Howard toas oli. Nad olid vahetanud vaid ootamatu surma puhul sobilikke sõnu, enne kui mees duši alla läks. Muidugi teadis Shirley, et sellal kui nad tavapäraseid sõnu edasi-tagasi klõksisid otsekui arvelaua nuppe, tundis Howard küllap samasugust rõõmujoovastust nagu tema; kuid selliste tunnete valjuhäälne väljendamine, sellal kui surmateade oli veel värske, võrdunuks ihualasti tantsimise ja roppuste röökimisega, ning