läbi eeskoja, et vannitoa uksele koputada.
„Howard?”
Üle duši ühtlase pladina kostis küsiva tooniga häälitsus.
„Mis sa arvad, kas ma peaksin midagi kodulehele panema? Fairbrotheri kohta?”
„Hea mõte,” hüüdis mees suletud ukse tagant, kui oli hetke järele mõelnud. „Suurepärane mõte.”
Niisiis kiirustas Shirley kabinetti. See oli varem olnud bangalo kõige väiksem magamistuba ja nende Londonisse läinud tütar Patricia, keda harva mainiti, oli selle ammu vabastanud.
Shirley oli oma internetiosavuse üle väga uhke. Ta oli kümme aastat tagasi käinud Yarvilis õhtustel kursustel, kus ta oli üks vanemaid ja aeglasemaid õppureid. Ometi oli ta vastu pidanud, kuna oli otsustanud Pagfordi vallavolikogu põneva uue kodulehekülje administraatoriks saada. Ta logis end sisse ja avas vallavolikogu kodulehe.
Lühike teade sujus nii ladusalt, et tundus, nagu sõnastaksid seda sõrmed ise.
Volikogu liige Barry Fairbrother
Me anname sügavas leinas teada vallavolikogu liikme Barry Fairbrotheri surmast. Oleme sel raskel ajal mõttes tema perega.
Ta luges teksti hoolikalt läbi, vajutas sisestusklahvi ja vaatas, kuidas teade teadetetahvlile ilmus.
Kuninganna oli Buckinghami lossi lipu langetanud, kui printsess Diana surma sai. Tema Majesteedil oli Shirley siseelus väga eriline koht. Kodulehele pandud teadet silmitsedes oli ta rahul ja õnnelik, sest oli õige liigutuse teinud. Parimatelt õppinud …
Shirley väljus vallavolikogu teadetetahvlilt, sisenes oma armastatuimale meditsiinisaidile ja sisestas otsingukasti vaevarikkalt sõnad „aju” ja „surm”.
Vastuseid oli lõputu hulk. Shirley keris võimalused läbi, leebe pilk ülalt alla vilamas, ja arutas, millisele neist surmahaigustest – mõned neist hääldamatud – ta oma praeguse õnne võlgneb. Shirley oli haiglas vabatahtlik; pärast seda kui ta Edela-Inglismaa regionaalhaiglas tööle asus, olid meditsiiniküsimused talle veidi huvi pakkuma hakanud ning aeg-ajalt pani ta sõpradele diagnoose.
Kuid täna hommikul ei saanud pikkadele sõnadele ja sümptomitele keskenduda: Shirley mõtted läksid uudise levitamisele; juba koostas ja kontrollis ta mõttes nende nimekirja, kellele helistada. Ta mõtles, kas Aubrey ja Julia teavad, ja mida nad ütlevad, ja kas Howard laseb temal Maureenile rääkida või hoiab selle lõbu endale.
See kõik oli tohutult põnev.
IV
Andrew Price pani väikese valge maja ukse kinni ja järgnes nooremale vennale mööda järsku, hallast krõbisevat aiarada, mis viis heki jääkülma metallvärava ja selle taga algava tanuma juurde. Kumbki poiss ei heitnud pilku nende all laiuvale tuttavlikule vaatele: tilluke Pagfordi alev peekerjas orus kolme künka vahel, millest ühte kroonisid kaheteistkümnenda sajandi kloostri varemed. Kitsuke jõgi, mille kaldaid ühendas kivist mängusild, vonkles künkajalami ümber ja voolas läbi alevi. Vaatepilt oli vendade meelest igav nagu maalitud kuliss; Andrew põlgas seda, kuidas isa neil harvadel kordadel, kui perel külalisi käis, sellega justkui kelkis, nagu oleks ise kõik selle kavandanud ja rajanud. Andrew oli hiljuti otsusele jõudnud, et eelistab vaatele asfaldit, katkisteid aknaid ja grafitit; ta unistas Londonist ja sisukast elust.
Vennad sammusid tanuma lõppu ning jäid nurgal, kus tanum laiema teega kokku sai, laisalt seisma. Andrew pistis käe hekki, kobas veidi aega ning tõmbas välja pooliku paki Benson&Hedgese sigarette ja kergelt niiske tikutoosi. Pärast mitut luhtunud katset – väävlid murenesid tikutõmbamisel – õnnestus tal suits põlema panna. Paar-kolm sügavat mahvi, ja siis katkestas vaikuse koolibussi mootorimürin. Andrew kustutas hõõguva sigareti hoolikalt ja pani koni pakki tagasi.
Hilltop House’i teeotsa jõudes oli buss peaaegu alati täis, kuna oli juba kaugemate talude ja majade juurest läbi sõitnud. Vennad istusid eraldi nagu ikka, kumbki hõivas kaks kõrvuti asetsevat istet ja hakkas aknast välja vahtima, sellal kui buss mürinal ja õõtsudes Pagfordi sisse sõitis.
Künka jalamil oli maja, mis seisis kiilukujulises aias. Fairbrotherite neli last ootasid tavaliselt peavärava ees, kuid täna polnud seal kedagi. Kõik aknakardinad olid ette tõmmatud. Andrew mõtles, kas tavaliselt istutaksegi pimedas, kui keegi surnud on.
Mõni nädal tagasi oli Andrew kooli draamasaalis diskol amelnud Niamh Fairbrotheriga, ühega Barry kaksikutest tütardest. Pärast seda oli tüdrukul veidi aega vastik komme tal sabas sörkida. Andrew’ vanemad õieti ei tundnudki Fairbrothereid; Simonil ja Ruthil polnud õigeid sõpru, kuid paistis, et nad tundsid leiget poolehoidu Barry vastu, kes oli ainsa Pagfordi alles jäänud tillukese pangakontori juhataja. Fairbrotheri nimi kerkis tihti esile seoses selliste asjadega nagu vallavolikogu, vallamaja etendused ja kiriku rahvajooks. Need asjad ei pakkunud Andrew’le vähimatki huvi ja tema vanemad hoidsid neist eemale, kui mõni juhuslik annetus või loteriipilet välja arvata.
Kui buss vasakule pööras, piki Church Row’d logistas ja astanguna laskuvate ruumikate Victoria-aegsete majade rivist möödus, lubas Andrew endale väikese fantaasia, milles tema isa nähtamatu snaipri kuulist tabatuna surnult maha langes. Andrew kujutles end nutvale emale õlale patsutamas ja matusebüroosse helistamas. Tal oli suits suus, kui ta kõige odavama kirstu tellis.
Kolm Jawandat – Jaswant, Sukhvinder ja Rajpal – astusid Church Row’ lõpus bussi. Andrew oli targu otsinud koha, mille ees oli vaba iste, soovides, et Sukhvinder tema ette istuks, mitte tüdruku enda (Andrew’ parim sõber Paksu nimetas tüdrukut TV-ks, mis oli Tissvuntsi lühend), vaid selle pärast, et Tema istus nii tihti Sukhvinderi kõrvale. Ja kas siis selle tõttu, et Andrew’ telepaatilised võimed olid sel hommikul eriti tugevad, või mingil muul põhjusel, aga Sukhvinder istus tõepoolest tema ette. Rõõmujoovastuses Andrew vahtis midagi nägemata räpast akent ja hoidis koolikotti kõvemas haardes, et varjata erektsiooni, mille bussi tugev vibratsioon tekitas.
Ootusärevus kasvas iga õõtse ja lengerduse juures, kui kohmakas sõiduriist mööda kitsaid tänavaid rühkis, täbarast käänakust aleviväljakule keeras ja Tema tänava poole liikus.
Andrew polnud ühegi tüdruku vastu nii pingsat huvi tundnud. Ta oli uus õpilane; eksamite-eelne kevadsemester oli kummaline aeg kooli vahetada. Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutustest, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.
Tema juuksed olid vasekarva ja langesid pikkade lahtiste lainetena abaluudest veidi allapoole, nina oli täiesti sirge, kitsas, lühike, rõhutades kahvatu suu väljakutsuvat täidlust, silmad olid laia vahega, tihedate ripsmetega, tähniliste roheksapruunide vikerkestadega nagu renettõunad. Andrew polnud tüdrukut kunagi meigituna näinud ja tema nahka ei rikkunud ükski laik ega viga. Tema näos olid ühinenud laitmatu sümmeetria ja ebatavalised proportsioonid; Andrew oleks võinud seda tundide viisi vahtida, üritades veetluse allikat kindlaks teha. Alles eelmisel nädalal oli Andrew läinud koju pärast bioloogia kaksiktundi, mille kestel oli tänu jumalikult juhuslikule laudade asetusele ja peade asendile saanud tüdrukut peaaegu kogu aeg jälgida. Hiljem, oma magamistoa turvalisuses, oli ta kirjutanud (pärast pooletunnist seinaga tõevahtimist ning sellele järgnenud käsikiimlust): „Ilu on geomeetria.” Ta oli paberi otsekohe puruks rebinud ja tundis end seda meenutades iga kord tobedalt, kuid selles oli ometi midagi. Gaia ilu tähendas tillukesi muudatusi mudelis, nii et tulemuseks oli hingemattev harmoonia.
Tüdruk astub iga minut sisse, ja kui ta kohmaka ning tusase Sukhvinderi kõrvale istub, nagu sageli juhtus, on ta küllalt lähedal, et Andrew’ juures nikotiinilõhna tunda. Andrew’le meeldis hingetute esemete reaktsioon Gaia kehale; talle meeldis, kuidas bussiiste veidi järele andis, kui tüdruk sellele istuma vajus, ja see, kuidas vasekarva juuksepahmas kaardudes istme metallkorjule langes.
Bussijuht võttis kiirust maha ja Andrew pööras pilgu ukselt ära, teeseldes, nagu oleks sügavalt mõttesse vajunud; ta vaatab ringi, kui tüdruk peale tuleb, nagu