eelisjärjekorras ära teeks. Maryle on parem, kui ta põhjust teab. Võib-olla lahatakse teda just praegu.”
„Muidugi,” sosistas Parminder.
„Tessa Wall oli seal,” ütles mees. „Helista Tessale.”
„Jah,” sõnas Parminder. „Olgu.”
Kuid toru ära pannud, vajus ta köögitoolile ja jäi midagi nägemata aknast välja tagaaeda vahtima, sõrmed suule surutud.
Kõik oli kokku varisenud. Tõsiasi, et kõik oli ikka veel olemas – seinad, toolid ja laste pildid seintel –, ei tähendanud midagi. Kõik aatomid olid laiali lennanud ja hetkega ümber paiknenud ning näiline püsivus ja kindlus oli naeruväärne; see kõik laguneb ainsast puudutusest, sest ühtäkki oli kõik õhkõhuke ja rabe.
Parminderil polnud oma mõtete üle vähimatki kontrolli; ka need olid lagunenud ning juhuslikud mälestuskillud tõusid pinnale ja kadusid taas keereldes silmist: see, kuidas ta Barryga Wallide uusaastapeol tantsis, ja tobe jutuajamine vallavolikogu viimaselt istungilt naastes.
„Su majal on lehma nägu,” oli Parminder Barryle öelnud.
„Lehma nägu? Mida see peaks tähendama?”
„See on eest kitsam kui tagant. See on hea. Kuid su majast paistab Tkujuline ristmik. See on halb.”
„Niisiis tuleb välja neutraalne,” oli Barry öelnud.
Küllap arter paisus tema peas ohtlikult juba siis, ja kumbki neist ei teadnud seda.
Parminder läks midagi nägemata köögist süngesse elutuppa, mis oli eesaias kasvava kõrge männi tõttu, ilmast hoolimata kogu aeg hämar. Parminder vihkas seda puud, kuid see jäi elama, kuna Parminder ja Vikram teadsid, millist kisa naabrid tõstaksid, kui nad selle maha raiuksid.
Ta ei saanud rahu. Läbi eeskoja, taas kööki, kus ta haaras telefoni ja helistas Tessa Wallile, kes ei võtnud toru. Küllap on tööl. Värisedes istus Parminder taas köögitoolile.
Tema südamevalu oli nii suur ja pöörane, et see kohutas teda otsekui põrandalaudade alt välja karanud tige loom. Barry, väike habemik Barry, tema sõber ja liitlane.
Just nii oli surnud tema isa. Parminder oli viieteistkümneaastane ja nad olid linna pealt naastes leidnud isa näoli niiduki kõrval murul lamamas, päike kukalt kõrvetamas. Parminder vihkas äkksurma. Pikk põdemine, mida nii paljud inimesed pelgasid, oli temale lohutav väljavaade; on aega korraldada ja organiseerida, aega hüvasti jätta …
Tema käed olid ikka veel tugevasti vastu huuli surutud. Ta silmitses korktahvlile kinnitatud guru Nanaki tõsist leebet nägu.
(Vikramile see pilt ei meeldinud.
„Mis see seal teeb?”
„Mulle see meeldib,” oli naine trotslikult öelnud.)
Barry – surnud.
Parminder surus vägisi peale tikkuva nutu maha raevuga, mida ema oli alati hukka mõistnud, eriti pärast isa surma, kui teised tütred, tädid ja täditütred halisesid ning endale vastu rinda tagusid. „Ja ise olid veel tema lemmik!” Kuid Parminder hoidis oma valamata pisarad kiivalt oma südames luku taga, kus need näisid läbi tegevat alkeemilise muutuse, naastes välismaailma laavataoliste raevupursetena, mida ta aeg-ajalt kodus oma laste ja tööl registraatorite peale välja valas.
Ta nägi ikka veel Howardit ja Maureeni leti taga, üks hiiglasuur, teine kõhetu, ja tema vaimusilmas vaatasid nad kusagilt kõrgustest tema peale alla, teatades, et tema sõber on surnud. Peaaegu teretulnud raevu- ja vimmahoos mõtles ta: Neil on hea meel. Nad arvavad nüüd, et on võidumehed.
Parminder hüppas jälle püsti, läks taas elutuppa ja võttis ülemiselt riiulilt „Sainchi’de”, oma uhiuue püha raamatu ühe köite. Selle huupi lahti löönud, luges ta vähimagi üllatuseta, kuid pigem tundega, nagu silmitseks peeglist omaenda laastatud nägu:
Oo, vaata, maailm on sügav pime auk. Igas küljes heidab Surm oma võrku.
IX
Ruumi, mille Winterdowni ühtluskool oli sotsiaalpedagoogika osakonnale eraldanud, pääses kooli raamatukogust. Sel polnud aknaid ja seda valgustas üksainus päevavalguslamp.
Tessa Wall, asedirektori naine ja sotsiaalpedagoogika osakonna juhataja, astus ruumi kell pool üksteist, väsimusest ümber kukkumas, käes tass kanget lahustuvat kohvi, mille ta oli õpetajate toast toonud. Ta oli ilmetu laia näoga lühike tüse naine, kes lõikas ise oma hallinevaid juukseid – sirge tukk oli tihti veidi viltu lõigatud –, kandis kodukootud, ise õmmeldud rõivaid ning eelistas helmestest ja puidust ehteid. Tänane pikk seelik nägi välja nii, nagu oleks tehtud kotiriidest, ja selle juurde oli Tessa valinud paksu topilise hernerohelise kampsuni. Tessa vaatas end haruharva elusuurusest peeglist ja vältis poode, kus see oli paratamatu.
Ta oli üritanud nõustamisruumi kongitaolist õhkkonda mahendada Nepali seinakattega, mille oli soetanud tudengipõlves: vikerkaarevärvi palakas erkkollase päikese ja kuuga, millest hargnesid stiliseeritud lainelised kiired. Teised lagedad värvitud pinnad olid kaetud mitmesuguste plakatitega, millel anti kas kasulikke nõuandeid eneseväärikuse tõstmiseks või jagati telefoninumbreid, millele anonüümselt helistada, et saada abi mitmesuguste tervise- ja tundeelu probleemide puhul. Kui direktriss viimati nõustamistoas käis, oli ta nende kohta mürgisevõitu märkusi teinud.
„Ma näen, et kui miski muu ei aita, siis helistatakse ChildLine’ile,” oli ta kõige silmatorkavamale plakatile osutades öelnud.
Tessa vajus tasa oiates toolile, võttis käekella ära, kuna rihm soonis, ja asetas lauale mitmesuguste trükitud lehtede ja märkmete kõrvale. Ta kahtles, kas kokkulepitud kava järgimine on täna võimalik; ta kahtles selleski, kas Krystal Weedon üldse välja ilmub. Krystal läks tihti koolist minema, kui oli rööpast väljas, vihane või tüdinud. Mõnikord jäi ta vahele, enne kui väravani jõudis, ning vanduv ja karjuv tüdruk tariti tagasi kooli; mõnel teisel korral pääses ta õnnelikult kinninabimisest ja tegi mitu päeva järjepanu poppi. Kakskümmend minutit puudus üheteistkümnest, kell helises ja Tessa ootas.
Krystal tormas sisse üheksa minutit enne ühtteist ja lõi ukse enda järel pauguga kinni. Ta vajus Tessa ette toolile, käsivarred lopsakal rinnal risti, odavad kõrvarõngad kiikumas.
„Võite oma mehele öölda,” ütles Krystal, „et mina, kurat, ei naerd, selge?”
„Palun ära minu kuuldes vannu, Krystal,” ütles Tessa.
„Mina ei naerd – selge?” karjus Krystal.
Raamatukokku oli tulnud rühm kuuenda klass õpilasi, kaustad käes. Nad kiikasid läbi ukseklaasi sisse; üks neist irvitas Krystali kukalt nähes. Tessa tõusis ja tõmbas rullkardina alla, seejärel istus taas toolile, nägu kuu ja päikese poole.
„Olgu peale, Krystal. Miks sa ei võiks mulle rääkida, mis juhtus?”
„Teie mees ütles miskit ärra Fairbrotheri kohta, eks ole, ja ma ei kuuld, mis ta ütles, eks ole, nii et Nikki ütles mulle, ja ma ei suutnud kuradi …”
„Krystal!”
„… ei suutnud seda uskuda, eks ole, ja karjatasin, aga ei naerd! Ma kurat ei …”
„… Krystal …”
„Ma ei naerd, selge?” karjus Krystal, käsivarred tihedalt vastu rindu surutud, üks jalg teise taha põimitud.
„Olgu peale, Krystal.”
Tessa oli harjunud nende õpilaste vihaga, kellega ta oma kabinetis kõige sagedamini kokku sai. Paljudel neist puudus töömoraal; nad valetasid, rikkusid korda ja spikerdasid pidevalt, ja ometi oli nende viha siis, kui neid ülekohtuselt süüdistati, piiritu ja ehe. Tessa mõtles, et tunneb selles ära tõelise pahameele vastukaaluks teeseldule, mida Krystal vilunult etendas. Igal juhul oli kraaksatus, mida Tessa kogunemisel kuulis, tundunud talle pigem vapustuse ja jahmatuse kui lusti väljendusena; Tessa kohkus, kui Colin seda kõigi kuuldes naeruks nimetas.
„Ma